Ükssarvikust Sinatrani
08. jaanuar 2016.
Kui keegi väidab, et on jõulude eel juhtunud ilmsi kuulma-nägema müütilist ükssarvikut ja mitte vähem müütilist Frank Sinatrat, siis võib sellesse suhtuda kahte moodi. Ühed ütleksid, et mis see ikka nii väga ära ei ole – jõulud on imede aeg ja kõike võib juhtuda. Teised, skeptilisemalt meelestatud, kalduksid kahtlustama deliiriumi – seegi poleks uusaastapidustuste järel ennekuulmatu. Kunstitõde, nagu alati, hõljub kusagil reaalse ja kujuteldava vahel.
18. detsembril kuuldud ERSO ja dirigent Olari Eltsi etteastes pandi tavalisest suurem rõhk visuaalsele poolele: Estonia kontserdisaali orelivilede peal rulliti lahti kinolina ja taamal huugas videoprojektor. Repertuaargi valiti nii, et oleks, mida näidata: Tan Duni „Surm ja tuli. Dialoog Paul Kleega“ (1992) on ajendatud pealkirjas nimetatud šveitslase taiestest, Kaija Saariaho „D’om le vrai sens“ (2010) klarnetile ja orkestrile on ammutanud ainest kuuest keskaegsest gobeläänist „Daam ja ükssarvik“, Modest Mussorgski „Pildid näituselt“ (loomulikult Raveli orkestriseades) mängiti Tezuka Osamu 1960ndatel loodud animafilmi taustaks. Seega sai kuulda-näha igati moodsat, kunstiliike põimivat muusikalis-visuaalset show’d, mis kannustas kujutlusvõimet just nii, nagu kontserdi pealkiri „Kujuta pilti!“ lubas eeldada.
Esitada „Pildid näituselt“ sünkroonis Tezuka Osamu samanimelise filmiga oli kuldaväärt mõte. Igati asjakohane oli ka Paul Klee loomingu näitamine Tan Duni „Surma ja tule“ ajal: teose osade aluseks olevaid taieseid tunda pole kuulajal liiast. Saariaho puhul oli videoinstallatsioon aga pigem tarbetu, sest teos kätkeb lavastuselemente ja kinolinal sähvivad vaibajupid pigem kiskusid olulisemalt tähelepanu, pealegi oli „Daami ja ükssarviku“ värviline reproduktsioon kavavoldikuski trükitud. Ehkki videoprojektsiooni kavatseb ERSO taas kasutada juba lähiajal, ei tarvitse konservatiividel karta vana hea kontserdiformaadi jäädavat kadumist. Videomaterjali pole kerge ette valmistada ja küllap ollakse piisavalt tark hoidumaks kiiruga kokku klopsitud YouTube’i stiilis lahendustest. Hoopis teine asi on, kui samu tehnilisi vahendeid kasutatakse esineja projitseerimiseks reaalajas luubi alla võtmiseks – see annaks tõepoolest palju juurde, eriti lavastuslikes nüüdisteostes, kus loevad väiksemadki detailid.
Solist Kari Kriikkul on Saariaho teoses kelmikas ülesanne kehastada helide ja žestide abil ükssarvikut. Mõned liigutused, näiteks pilli kallutamine täisnurga all ühele ja teisele poole, pole sugugi üksnes koreograafiline kapriis või teatraalsus, vaid aitavad klarnetist välja pigistada just selliseid veidi fookuseta helisid, nagu üks hobuse mõõtu mütoloogiline elukas võiks kuuldavale tuua. Sama eesmärki teenivad Saariaho klarnetikäsitlusele omased multifoonid,glissando’d ja frullato’d, paiguti on selge sõnaga nõutud hobuse hirnumist ja lõpus kutsutakse solisti kõigi nende eritehnikate abil improviseerima. Lavastuselemendid on partituuris kirjas: I osas peaks solist mängima nähtamatuna kaugusest, II osa ajal suunduma valgusvihus lava poole ja lõpuks VI osas naasma publiku sekka, viiulirühm tema järel. Just nii Estonia kontserdisaalis tehti. Kriikku mängu iseloomustuseks pole vaja palju sõnu: selle üle, kes on Mozarti klarnetikontserdi läbi aegade parim esitaja, võib vaielda, kuid ükssarvik Kriikkule ei leidu vastast. ERSO-l õnnestus paremini Tan Duni ja Saariaho muusika, „Piltides“ (näiteks esimeses „Jalutuskäigus“) tuli ette mõningaid äpardusi.
Ei teagi, kas imestada rohkem ükssarviku või sajandal sünniaastapäeval hauast tõusnud Frank Sinatra üle. Tegelikult on lugu veel segasem, kui paistab: nimelt väisas Tallinna lausa kaks liba-Sinatrat. 16. detsembril astus Nordea kontserdimajas üles britt Stephen Triffitt ja aasta viimastel päevadel saabus teinegi jäljendaja, kelle kohta on teada niipalju, et kui ta pole parajasti Sinatra, siis mängib pahalast Bondi-filmis. Triffitti kontserdi reklaamis ei jäeta mainimata, et „ta on laulnud maailma võimukandjatele ja esinenud nimekate orkestritega“, mistõttu publikul oli kõigiti põhjust tunda end kõrvust tõstetuna. Reklaamlause esimene pool kõlab tõtt-öelda võrdlemisi mõttetult (s.t just nagu tüüpiline reklaamlause), kuid teine pool vastab tõele, sest Triffitti lavapartneriks oli Estonian Dream Big Band.
Jäljendajatele ja aubändidele tavatsetakse vaadata viltu: artistilt oodatakse isikupära või vähemalt selle pealiskaudset teesklemist, varjamatu järeleaimamine tundub liialt lihtne lahendus ja odava populaarsuse tagaajamine. Jäljendajad, ükskõik kui tabavad, on määratud jääma imetlusobjektist määramatusse kaugusesse, sest originaali üks omadus puudub neil alati, nimelt ainulaadsus. Jäljendamine on didaktiliselt viljakas ja aitab omandada stiili (küllap on igal džässiambitsiooniga saksofonistil tulnud kunagi mõttesse John Coltrane’i „Giant Steps“ transkriptsiooni järgi noot-noodilt ära õppida), kuid ühel hetkel peaks muusik püüdma minna oma teed (laulab ju Sinatragi, et „I did it my way“ ehk „Olen jäänud iseendaks“). Kuid kas on vokalistil üldse mõeldav viljeleda svingilikku muusikat, ilma et ta veidi sarnaneks Sinatraga? Olles endasse imanud Bing Crosby ja teiste omaaegsetecrooner’ite ümina, sai Sinatrast selle stiili võrdkuju. Ehk peaksime jäljendajaid hoopis kiitma nende aususe eest: matkivad paljud, kuid vaid Triffitti-sugused julgevad seda ilma valehäbita tunnistada.
Olgu vokaal ja olek kui tahes sarnane, midagi jäi siiski Sinatrast puudu – see aga ei pruugi olla suur puudus, sest Sinatra laulus oli ka sellist, mille jäljendamisega ei tasugi üleliia vaeva näha. Ta oli küll The Voice ehk Hääl, kuid ainult oma karjääri teatud etapini. Triffitti kõla tundus kohati liialt metalne, võib-olla Nordea kontserdisaali ülepakutud ja iseloomuta helisüsteemi tõttu. Olgu tõetruu või mitte, ajastu maneeri Triffitt igatahes valdab ja nopped Sinatra ülilaiast repertuaarist on alati kuulamist väärt. Kõige rohkem on kahju sellest, et lihtsavõitu orkestriseaded silmanähtavalt kammitsesid Estonian Dream Big Bandi ega andnud mängijaile võimalust välja käia oma vaieldamatuid solistivõimeid; paar poole vinnaga chorus’t õhtu jooksul esitati, kuid see oli ka kõik. Vabanemise tunnet oli Sofia Rubina vahepalades (Gershwini „Fascinating Rhythm“), mis näisid kuulajaskonnale liba-Sinatrast rohkemgi korda minevat. Kuigi Triffitt on jäljendajana püüdlik, ei puudunud mänguline distantseeriv element. Lugude vahel ja mõnikord ka ajal sirutas ta demonstratiivselt käe klaasi järele („Minul lubatakse kontserdi ajal juua. Kuidas on teiega?“), mistõttu kohati ei jäänud paroodiast palju puudu. Sisimas Steve teab, et ei ole Frank – see ongi jäljendamise juures kõige olulisem.