November
04. detsember 2015.
Tallinna muusikaelus paistis november otsekui mullune rahvusvaheline festival „Klaver“: pianiste esines mitmeid ja need neli, keda kuulama sattusin, esindasid üsna erinevaid suundi, mille üle tasub mõtiskleda. Mis toob publiku tänapäeval saali? Millised on väärtused, mida artistid avastavad ning mis tekitab kuulajas rahulolu ja kõrgendatud meeleolu? Et jutt ei läheks minu eriala tõttu pelgalt klaverdajate keskseks, toon sisse ka dirigendi, kelle esinemine jääb tänavusest muusika-aastast meelde kindlasti ühe eredamana ja kelle kontserdist ERSOga saab osa ka Mezzo telekanali vaatajaskond.
Põnevaimalt välja reklaamitud artist oli kahtlemata tänavuse Tšaikovski konkursi IV preemia laureaat Lucas Debargue, kelle konkursijärgne sensatsiooniline edu on kustutanud kuulajatel meelest esikoha pälvinu. Mõne kuuga oli tal taskus Sony plaadifirma leping ning liikmestaatus mainekas Columbia Artist Managementis, kus on ka näiteks Anne-Sofie Mutter ja Valeri Gergijev. Tema kontsert 3. novembril Mustpeade majas oli ajalooline, sest esmakordselt kõlas publiku ees uus Steinway, mille saabumine Valgesse saali teeb sellest lõpuks ometi tõsiseltvõetava kammersaali.
24aastane prantsuse ime müüs saali välja, sest ebatraditsiooniline haridus- ja elukäik, mille jooksul sai poemüüjast ja rokkbändis mänginud noormehest konkursilaureaat, on ju silmatorkav. Debargue esitas mitmekesise kava: tema Scarlatti oli originaalsete ideedega, Mozart pisut arusaamatu ja laialivalguv, Chopini f-moll ballaadis avaldas enim mõju teose kulminatiivne pool. Põnevaimaks osutus Skrjabini IV sonaat, kus oli tõeliselt neurootilisi tundepuhanguid, tundlikku kõlavärelust pakkus ka Raveli „Öine Gaspard“. Ent kogu see võlu, mis sunnib näiteks Venemaa publiku koormate kaupa lavale lilli tooma ja pooletunniseid aplause välja meelitab, jäi Tallinna kontserdil mõnevõrra lahjaks. Isiksuse tüüp oli ju huvitav, ent tema ideed ja nende teostus veel katsetusjärgus. Liigne ettearvamatus, riskantsed liialdamised ja eksperimenteerimine ei täitnud lootusi kuulda rikkalikult kõlavat ja seostatud tervikpilti.
Debargue’iga umbes samaealine gruusia pianist Mariam Batsašvili, kes oli 2014. aastal prestiižika Liszti konkursi võitja, pakkus 17. novembril sarjas „Romantiline klaver“ küpsemat kuulamist. Kuigi – ega tervenisti Liszti muusikast koosnevat kava pole kerge kuulata ning tihti on kontserdi eel kahtlused, kas ei lähe mitte raskepäraseks prõmmimiseks. Aga ei läinud. Debargue’iga võrreldes tuli Batsašvili mängus esile suursugusem ja meisterlikum virtuoossus, tema tõlgendus oli veenvam ja ulatus teoste süvakihtidesse. Ta ei vaevelnud liiga originaalsete katsetuste küüsis, nii et loodetav sisupinge hakkab iseendale vastu töötama. Batsašvili mõjus kirgliku, ent tasakaalukana. Tema mängus oli tõelist osavust nii ideede kui teostuse vallas ning see võeti braavohüüetega vastu, kuigi publikut võinuks rohkem olla.
Kahest välismaisest noorest artistist joonistus välja kaks erinevat portreed. Mängukvaliteet oli kõrge mõlemal, ent küsimus on selles, kes mida hindab ja mis publikut edaspidi nende kontsertidele võiks tuua. Kahe eesti pianisti kontserdid ja nende publikumagnetismi põhjused erinevad samuti. Rein Rannap andis 10. novembril sarjas „Eliitkontserdid“ koos keelpillikvartetiga Prezioso autorikontserdi. Kavas oli nii uuem kui ka vanem looming ning kõige uudsemana mõjus just keelpillikvartett „Prodigal on“ aastast 1992, mis kõlas Eesti esiettekandes. Ülejäänud teosed esindasid stiili, mida ta viimasel ajal ikka viljeleb. Rannapil on oma publik, kes teda truult armastab, ja saalis oli ka väga palju noori. Nooruslik säde ja energiaküllus, mis tema loomingus ja esituses alati kohal, on väärtus omaette.
Kalle Randalu esines Estonia kontserdisaalis (13. XI ERSO sarjas „Harmoonia“ Beethoveni III ja V klaverikontsert Neeme Järviga) ja Mustpeade majas (29. XI Mozarti looming Tallinna Kammerorkestri sarjas „Gurmaanidele“). Tema hea mänguvorm ning süvenemine traditsioonide kihistustesse annavad kuulajale märku heast maitsest ja austusest muusika vastu. Randalu tunnetab muusikas väga olulist asja, nimelt kahe heli omavahelist sidet, ja kuna noote on palju, siis on seosekett mõneti lõputu. Selline mäng on rikastav ja aktiveerib kuulaja mõttekäigu. Randalu kontserte tervitab alati suur kuulajaskond ning tema soe ja helisev klaverikõla annab valgusküllase kogemuse.
Lõppeva muusika-aasta üks suuremaid elamusi oli Kristjan Järvi juhatatud ERSO kontsert 6. novembril sarjas „Maestro“, kus kõlasid Pärdi I sümfoonia, „Swansong“ ja „La Sindone“ ning Mahleri I sümfoonia. Nii kõrgel tasemel ei ole ERSO terve aasta jooksul mänginudki. Kristjan Järvis on kõige ehedamal kujul olemas omadused, mis teevad ühest dirigendist tõelise liidri. Ta hoiab esitatavat väga tõsiselt koos, olles samas hoogne ja mänguline. Kokku on saanud hea dirigeerimiskool ja traditsioonitundmine ning lõppematu otsinguvaim ja eredus. On harv juhus, kui need mõlemad poolused on võrdselt esindatud, ja kindel on see, et selle peale tuleb publik alati saali.