Kristjan Järvi sädelev helimeri
10. november 2015.
ERSO näitas end Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi teoseid esitades kogu oma hiilguses, pulbitsedes mängurõõmust.
Stabiilse ERSO kontserdikülastajana võib öelda, et orkester on sel hooajal olnud jätkuvalt väga heas vormis. Siinkohal tahaks ära nimetada mõningaid tipphetki – avakontserdi kavas peadirigent maestro Neeme Järvi üsna haruldase valikuna kõlanud Skrjabini „Ekstaasipoeem“, Silvia Ilvese soleerimisel ning Mikk Murdvee dirigeerimisel kõlanud Dvořáki tšellokontsert, mis oli küllastunud solisti ja orkestri tämbrite sulandumisest ning vaid nädala eest maestro Neeme Järvi ning pianist Age Juurikase poolt kindlalt ellu viidud tehniliselt ülivirtuoosne Rubinsteini neljanda klaverikontserdi energeetiline elamus. Publikul on sel hooajal olnud võimalus kontserte kuulata meeldivalt rahvaküllases saalis.
Reedel oli ERSO ees meedia lemmik – tunnustatud muusikute perest pärit rõõmsameelne ja karismaatiline dirigent Kristjan Järvi. Leipzigi Raadio sümfooniaorkestri ja Gstaadi festivali orkestri peadirigent ning Absolute Ensemble’i asutajaliige ja dirigent on Eestis varemgi kontserte andnud ja neist on jäänud meelde rõõmus rütmierksus nii kavavaliku kui esituse osas. 6. novembril toimunud kontserdi kontseptsioon oli põhjalikult läbimõeldud. Esitleti kahe fenomenaalse sümfoonilise muusika keeles mõtleja Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi esimest sümfooniat, nende nägemust sümfoonilisest vormist ja kõlast. ERSO on mõlema helilooja muusikaga tihedalt kokku puutunud, viimati kõlas Mahleri Esimene sümfoonia käesoleva aasta suvel Tõnu Kaljuste juhatusel, Pärdi teosed on ERSO kavas stabiilselt ning ette on näidata selle teose esiettekanne aastast 1967, mil dirigendipuldis oli Neeme Järvi. Kontserdil kõlanud kahe helilooja esimese sümfoonia vahele oli asetatud vajaliku ülemineku saavutamiseks teosed Pärdi tintinnabuli loomeperioodist „La Sindone“ (2005/2015) ja „Swansong“ (2000/2013).
Kristjan Järvi rütmierksa dirigenditöö ning küllap kontserdipubliku jaoks isegi üllatavalt innustava oleku (sealjuures vähemalt kaks õhkuhüpet kontserdi jooksul!) ning ERSO haarava kontsentratsiooni koostöös tekkis lummav kontserdielamus. Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi mahukad partituurid kõlasid kogu oma hiilguses ning orkester näitas ennast parimast küljest pulbitsedes mängurõõmust. See oli üks neid kontserte, kus ka paar sekundit kestev intonatsioonivääratus ei riku ühtlast üldpilti. Pärdi varase perioodi sümfooniad on mind alati paelunud, seda enam et valdavalt on kontserdikavades esiplaanil tintinnabuli perioodi teosed. Pärt ise on nimetanud esimest sümfooniat pretensioonituks dodekafooniliseks kompositsiooniks. Lisaks oli kontserdil võimalus võrrelda Pärdi ja Mahleri polüfoonilist käsitlust. Mahleri esimeses sümfoonias on olemas majesteetlikkus, laiahaardeline vormikäsitlus, tundlik orkestripaleti kasutamine ja nooruslik uljus. Järvi värvikas kujutluspildis oli mõlema sümfoonia algpunktiks soo, millest Mahleri puhul pidi inimkond välja kerkima ning Pärdi puhul välja ronima. ERSO esituses olid mõlemad sümfooniad veenva tervikliku vormitunnetusega läbi viidud. Orkestri faktuur oli selge ja täpne. Muusikast vallandus saali tohutu energipuhang. Rõõm oli kontserdi lisalooks ära kuulata Mahleri esimese sümfoonia lõplikust versioonist välja jäänud alaosa „Blumine“.
Meeldejäävast kontserdist jääb alles nii audio- kui videosalvestus, viimane jõuab loodetavasti peagi Mezzo telekanalile.
