Koidust videvikku

ERSO sarja „Espressivo“ kontsert „Legendaarne“ Eesti Heliloojate Liidu 90. aastapäeva puhul, kavas Rudolf Tobiase „Walpurgi burlesk“, Anti Marguste „Roopillilood“ ja „Sümfoonilised runod“, Heino Elleri „Koit“ ja Eduard Tubina II sümfoonia („Legendaarne“), dirigent Neeme Järvi. 23. X Estonia kontserdisaalis.

Miks mitte otsida muusika-aasta puhul raamaturiiulist üles Anton Kasemetsa „Eesti muusika arenemislugu“ (1937). See võib olla küll ajahambast üksjagu puretud, kuid pakub siiski midagi südantsoojendavat ja vahetut. Raamatut sirvides näeme vaimusilmas autori kaasaegsete muusajüngrite entusiasmi ja tegutsemisindu, siit õhkub rõõmu helikunsti edusammude üle, kuid ka kurvastust ärajäänud sümfooniakontsertide ja käest lastud võimaluste pärast – püüti kõige paremini, aga mõnikord kukkus välja nii, nagu ikka. Võtkem näiteks see kirjakoht, kus Kasemets silmanähtava uhkustundega rehkendab kokku kõik eesti helikunstnike sulest valminu (või vähemalt selle osa, mis talle kolmekümnendate keskpaiku teada oli): „tänapäevaks meil on juba olemas“ 5 täielikku (!) ooperit, 4 sümfooniat ja üle 60 muu sümfoonilise teose, 5 oratooriumi, 20 kantaati, 1 reekviem, 1 passioon, 5 muud suuremat vokaalteost ja rida suuremaid koorilaule orkestri saatel, 2 klaverikontserti, 1 viiulikontsert ja „rohkesti teisi instrumentaalteoseid“. Loetelu pidavat kinnitama, et iseseisvuskümnendite „loovmuusikas avaldus hoogne loomisrõõm“.

Praegune umbusklik ja kõikenäinud lugeja ei pruugi sellest rõõmust aru saada. Miks peaksid need arvud muljet avaldama, eriti veel kui arvestada, et mõni XIX sajandi helilooja, näiteks tšehh Antonín Dvořák, kirjutas üksinda peaaegu sama palju ja mõnes žanris rohkemgi? Kasemetsa ja tema kaasaegsete silmis oli see aga midagi mõõtmatult enamat kui vaid statistika: see oli agenda, end alles leidva kultuurrahva eneseväärikuse küsimus. Meilgi on juba oma muusikalised suurvormid ette näidata!

Teotahtelistel kahekümnendatel loodi peale palju muu ka Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts. Kokku tuldi 1924. aasta lõpus (või pigem 1925. aastal) ja seega on õigusjärglasel Eesti Heliloojate Liidul põhjust tähistada 90. tegevusaastat. 23. oktoobril, sarja „EHL 90“ lõppkontserdil kutsuti imetlema omamaise heliloomingu koidikut. Rudolf Tobiase „Walpurgi burlesk“ (1910) on tekstoloogiline pähkel. Küsimused algavad sellest, kas tegemist on klaveriteose või klaviiriga. Erinevus on põhimõtteline: esimesel juhul peaks lugu olema pillipärase faktuuriga, Tobiase käsikiri meenutab aga pigem ülestähendust, mille põhjal võinuks kunagi valmida orkestrivariant. Kella kuuesel sissejuhataval loengkontserdil tutvustas Sten Lassmann teose keerdkäike ja kuulda sai nõidade sabatit niisuguses vaimus, nagu Tobias selle on visandanud – mängituna käsikirja faksiimile järgi, ehkki muidugi pianistlikult hädavajalike kohendustega. ERSO esitas burleski Eduard Tubina orkestriseades. Vaevalt on see muusika ekspressionistlik või isegi selle lähedane, ehkki niisuguseid ajas etteruttavaid stiiliparalleele on vahetevahel üritatud tõmmata (sõnaga „ekspressiivne“ ehk „väljendusrikas“ võib aga kõigiti nõustuda). Juba ängistust välistav viide faustilikult leebele Walpurgi temaatikale lubab kahelda selle tõlgenduse põhjendatuses. Pigem žongleerib Tobias siin Berliozi-Liszti-Mussorgski poolhumoorikate saatananägemustega.

Kahe- ja kolmekümnendate aastate heliloomingus on veel küllalt avastamata radu. Elleri „Koitu“ ja „Videvikku“ (lisaloona) sai kuulda seegi kord, kuid palju vähem mängitakse ja teatakse näiteks „Sümfoonilist burleski“ (sobinuks hästi kontserdi niigi burleskse temaatikaga) või „Viirastusi“. Hädasti vajavad uurimist ja mõtestamist ka kuue- ja seitsmekümnendad, millest on veel väga visandlik ja lünklik ettekujutus. Mida rohkem sellele perioodile mõelda, seda selgemalt näib eristuvat mõtteline kolmik Veljo Tormis, Ester Mägi ja Anti Marguste, isesuguse käekirjaga loojad, keda ühendab üht või teist pidi huvi rahvamuusika vastu. Võib-olla ma ei liialda, kui väidan, et just sellel perioodil saavutati rahvamotiivide käsitlemisel teatud mõtteline terviklikkus või vaimne tasakaal, alles siis lülitus folkloor orgaaniliselt helikeelde ja lakkas olemast võõrkeha. Eripärased heliread (oktatooniline ja heksatooniline), mida kahe- ja kolmekümnendatel oli kasutatud võrdlemisi episoodiliselt, sobisid nüüd rahvaviisi loogikaga nagu valatult: mõelgem näiteks Anti Marguste „Sümfoonilistele runodele“ (1974), eriti esimesele palale. Niisamuti esitas ERSO „Roopillilood“ (1967), erakordselt selge põhiplaaniga teose, kus põimuvad justkui kaks eri maailma: roopilli (inglissarve) ja flöötide tantsuviis ning keelpillide ajatult staatiline glissando-foon. Seda muusikat peaks sagedamini mängima.

Ehkki Tubina muusikat ei leia ERSO kontserdiprogrammis tihti, on see vaieldamatult orkestri spetsialiteet. Tänavu on ERSO esitanud küll Tubina muid palu, kuid mitte sümfooniaid. See viga parandati äsjasel kontserdil II sümfooniaga (1937). Peeter Lilje dirigeerituna on teos kättesaadav DVD-l (kontserdisalvestis 1987. aastast) ja Arvo Volmeri juhatatuna CD-l (Alba Records, 1999); Neeme Järvi 1980ndatel salvestatud plaadil mängib Rootsi Raadio SO.

ERSO ja Neeme Järvi tõlgendus näis esialgu mõneti vaoshoitud ja kompiv, järske rõhke tasandav, kuid mäng avanes loo edenedes. Kuigi selle sümfoonia puhul tavatsetakse rõhutada üleelusuuruses kontraste ja kõlamassiive, pole kõige rabavamad mitte niivõrd forte’d jafortissimo’d, vaid pigem see, mis neile järgneb: näiteks I osa lõpu hääbuv klaveripassaažidega üleminek, millele ERSO võinuks isegi rohkem hingamisruumi jätta. Niisamuti on lausa müstiliselt sisendusjõuline III osa klaveri- ja viiulisoologa Lento episood – justkui oleks sümfooniasse peidetud veel mingi teine, kammerlikum tasand. Mäng sümfoonias ja Elleri teostes järgis viimasel ajal tavalist mustrit: soolod olid viimistletud, kuid muul ajal oldi vähem täpne ja puhkpilliridadest (metsasarved) sugenenud mustust saanuks ehk vältida.

Elleri „Koidule“ ja „Videvikule“ mõeldes võiks ehk küsida, kumb neist kirjeldab allegooriana paremini kodumaise muusika seisu 2015. aastal. Paistab, et koidust enam rääkida pole põhjust, see staadium on jäänud juba ammu seljataha. Loodud on palju, isegi rohkem, kui eales mängida jõuab. Õnneks ei ole ka märke sellest, et õhtuhämarus võiks lähitulevikus kimbutama tulla. Võib-olla elatakse praegu läbi „Fauni pärastlõunat“: pealtnäha inertne ja unelev, kuid sisimas alati erk, mänglev ja valmis haarama võimalusest?