Hüvastijätt Richard Straussi aastaga
19. detsember 2014.
ERSO 12. XII Estonia kontserdisaalis: solist Olga Bezsmertna (sopran), dirigent Vello Pähn, kavas Richard Straussi „Neli viimast laulu” ja Bruckneri VII sümfoonia.
Saksa muusika suurkuju Richard Straussi 150. sünniaastapäev jättis Eestiski lõppeva kalendriaasta kontserdikavadele märgatava jälje: Eesti Kontsert pühendas sellele terve sarja, mille keskmes olid Olari Eltsi põnevad kavad, Neeme Järvi juhatas Straussi nii tuntud kui ka vähe tuntud teoseid Pärnu muusikafestivalil ja ERSO ees. Kahjuks ei uuenenud meie rahvusooperi repertuaar ühegi Straussi lavateosega, küll aga tõi Vello Pähn juubeliaastat veidi ennetades sügisel 2012 publiku ette „Roosikavaleri” õnnestunud kontsertettekande. Nüüd, juubeliaasta lõpus, seisis naabermaja loominguline juht ERSO ees, kavas „Neli viimast laulu”, 84aastase meistri poeetiline hüvastijätt eluga.
See tsükkel (mida helilooja tõenäoliselt küll tsüklina ei kavandanud) on vist kõigi maailma sopranite unistus. Strauss armastas seda hääleliiki nagu ka suure orkestri kõla kogu oma pika loometee vältel. „Neli viimast laulu”, kus solisti lõputult voolav kantileen sulandub rikkalikku orkestrifaktuuri, mõjub kui ülistus neile kahele armastusele. Laulude esitamine pole aga jõukohane kaugeltki igale sopranile. Strauss ise valis nende esiettekandjaks XX sajandi kuulsaima Wagneri hääle Kirsten Flagstadi (see ettekanne aastal 1950 jäi tal endal küll kuulmata). Hiljem on tsüklit esitanud ja salvestanud ka lüürilisemad, Mozarti tüüpi sopranid (näiteks peavad plaadikriitikud üheks etaloniks Elisabeth Schwarzkopfi 1966. aasta salvestust).
Viimaste hulka kuulub ka noor Ukrainast pärit, kuid praegu peamiselt Viini Riigiooperis töötav Olga Bezsmertna. Sellise tasemega laulja külaskäik Tallinna oli meie publikule tõeline kingitus! Bezsmertna sooja ja kauni tämbriga hääl lendas saali imelise vabadusega – nagu „hing öö võluriigis” (Hermann Hesse sõnad laulu „Une eel” viimasest salmist). Esitus oli erakordselt maitsekas, valitsesid laulutekstidega kooskõlas mõtlikud meeleolud. Seda efektsemad olid tsükli üksikud kulminatsioonipuhangud, kus solist kõlas uhkelt üle täisorkestri. Bezsmertna püüdles vokaalliini maksimaalse kõlalise ühtluse poole ka madala registri nootidel, kus Schwarzkopf julgelt mahlakamale, aga veidi rämedale rinnahäälele üle läheb. Schwarzkopfi esitusele lisab see karakterit ja värvi, kuid tänapäeva noorel lauljal seda järele teha oleks üsna riskantne. Pealegi on vokaalkunsti esteetika viimase 50 aastaga omajagu muutunud. Bezsmertna ansambel Vello Pähnaga oli laitmatu, mille üle pole põhjust imestada, kuna nad on sama teost sel aastal Viini Riigiooperis juba palju kordi koos esitanud (Viini Riigiballeti lavastuses Rudi van Dantzigi koreograafiaga).
Kas on võimalik ette kujutada dirigenti, orkestranti või klassikalise muusika huvilist kuulajat, kes ei armastaks Beethoveni ja Brahmsi sümfooniaid või kahtleks nende väärtuses? Ilmselt mitte. Ehkki ka Bruckneri sümfooniad kuuluvad tänapäeval orkestrite põhirepertuaari, ei ole suhtumine neisse sama ühemõtteline. Mõni peab neid (Wagneri ooperite kõrval) maailma muusikaliteratuuri ülevaimaks saavutuseks, teisi peletab nende pikkus, kõlamasside raskepärasus ning faktuuri- ja vormielementide korduvus. Igal juhul on Bruckneri sümfoonia esitamine muusikutele paras väljakutse.
Seekordset Seitsmenda ettekannet ei kuulutaks ma küll tervikuna suureks õnnestumiseks, kuid muljed jäid siiski valdavalt positiivsele poolele. Mulle meeldisid Pähna targalt valitud tempod ja loomulik, liialdusi vältiv fraseerimine. Adagio kuulsasse taldrikute ja triangliga markeeritud kulminatsiooni juhtis ta orkestri raudse kindlusega, ehkki kiusatus siin endast ja tempost välja minna võib olla suur. Kaunilt olid kujundatud ka keelpillide lüürilised episoodid, nagu Adagiokõrvalteema ja Skertso trio. Miinuspoolele kannan aga vaserühma harali kõla ja ebaühtlased (mitte päris koos sooritatud) sisseastumised. Ega ma loodagi, et ERSO tagumine rivi mängiks nagu maailmakuulus Chicago brass (hulk aastaid tagasi kuulsin Chicago Sümfooniaorkestri Bruckneri Kaheksandat – see oli tõesti midagi erakordset!), kuid kolm nädalat tagasi suutis Mahleri Viienda ettekandel seesama ERSO vaserühm mind lausa vaimustada. Tõsi, siis istus esimese trompeti kohal Indrek Vau, kellest seekord puudust tundsin.