Helena Tulve “Südamaa” värviline sädelus

“Mind on pikemat aega köitnud ja hämmastanud tasakaalutus tasakaalus ja tasakaal tasakaalutuses – sümmeetria ja asümmeetria, kord ja kaos ning see, kuidas nad omavahel suhtestuvad ja väljendavad end nii arhailistes kui ka tänapäevastes joonistes, mudelites ja mustrites, mida võib kohata kõikjal loodus ja looduses, ” kirjutas helilooja Helena Tulve on uue teose „Südamaa“ kaassõnaks.

Teose tellis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Tulve on varem kirjutanud neli orkestriteost – “Sula” (2002), “Extinction des choses vues” (2007), “Anastatica” (2011) ning “Mäena vaikin ma paljust” (2013). „Südamaa“ esiettekannet oodati juba mõnda aega. Seda üllatavamalt mõjus teose esmakuulamine reede õhtul. Tulve „Südamaa“ on kirjutatud klaverile ja orkestrile. Klaveripartii on integreeritud teose kõlapaletti, samas on antud sellele läbivalt kaalukas roll ning visuaalselt oli instrument laval esiplaanil.

„Südamaa“ esiettekande veenvusele aitas kindlasti kaasa esitusskoosseis. Pianist Mihkel Poll on varem silma paistnud Ligeti, Tüüri ja Lemba klaverikontsertide esitajana. ERSOt võib hinnata eesti kaasaegse muusika pikaajalise ja tõsiselt võetava interpreteerijana ning orkester on tuttav Tulve varasemate orkestriteostega, neist kaks on toodud esiettekandele koostöös dirigent Olari Eltsiga. Olari Elts omakorda on tegelenud Helena Tulve loomingu interpreteerimisega alates 1998. aastast, mil toona tegutsenud NYYD Ensemble tõi esimest korda publiku ette Tulve teosed „à travers“ ja „Sinine“.

Tulvel on olnud kannatust tegeleda kammermuusikaliste ülesannete lahendamisega ning seeläbi tekitada kindel põhi ulatuslike teoste loomisel. Tulve helikeel mõjus 199.8 aastal küllap väga uuenduslikult, samas toetub ta komponeerides traditsioonidele ning, sarnaselt mitmetele prantsuse heliloojatele, on tema loomingut inspireerinud tõenäoliselt ühehäälsus gregoriaani koraalis ning antud teose pealkiri „Südamaa“ ning pühendus eesti rahvamuusika uurijale Vaike Sarvele (1924-2013) näib viitavat helilooja tunnetuslikule ühisosale eesti rahvamuusikapärandi süvakihtidega.

Tulve sõnas esiettekande eel, et „muusikas võlub teda igaühe võimalus seda tajuda, aru saada ja mõtestada isemoodi“. Samas on Tulve suutnud luua hämmastavalt selgelt ja pigem heas mõttes üheselt mõistetava ja tajutava värvilise kuulamiselamuse. Tulve tunnistab, et teda huvitavad helikõrgused: „Minu jaoks on kõla substantsis helikõrgus väga oluline element. Ajalisel teljel moodustuvas kõlaruumis on olemas tämber, harmoonia, meloodia, pinge ning eri sageduste võnkumine.“

Tulve „Südamaa“ on nõiduslik, lummav, värelev ja värviline teos. Selles on delikaatsust, poeesiat ja meloodiarikkust. Tulve on oma muusikasse alati suutnud püüda valguse ning ka seekord on selles teoses värvilist sädelust, mis tõuseb esile tänu partituuri eri kihtide oskuslikule kujundamisele. Leebe loomuga ning inimhinge sügavusse ulatuv teos suudab kuulajat paeluda esimestel minutitel.

Helena Tulve „Südamaa“ eel kuulas eesti publik lõpuks ometi ka Erkki-Sven Tüüri teost „De profundis“ ning mõlemast teosest jäi kõlama helgus ning tõstetus. Kontserdi teises pooles tuli esiettekandele vaimukas „Octopussy“ Tõnis Kaumanni tsüklist „Kolm saba“ ning kõlas Heino Elleri 1938. aastal valminud teos „Sümfooniline legend.“ Muide, Heino Elleri nimelise muusikapreemia on pälvinud nii Helena Tulve kui Tõnis Kaumann.

Loe arvustust Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel.