Kadri Tali: iga ERSO kontsert USA-s oli mulle suur elamus

ERSO direktor Kadri Tali, milline on teisipäeval Eestisse saabunud muusikute meeleolu? Kolmenädalaselt tuurikarussellilt on vist päris keeruline maha tulla.

Jõudsime enne kella viit Tallinna lennujaama ja kõik olid sõbralikus ja rõõmsas meeleolus. Professionaali iseloomustabki mängu ilu ehk see, kuidas sa nii raske ülesande täide viid. Ühelt poolt oli see väga raske tuur, teisalt vaimustav ja äärmiselt mõjuvõimas eesti kultuurile. See kannustas muusikuid väga.

Mainisite, et tuur oli väga raske. Miks?

Kujutage ette – 15 kontserti, vahemaa Californiast New Yorki. Viis lendu seal vahepeal, muidu bussiga.Pead iga päev olema valmis reisima viis kuni kuus tundi, pärast seda lavale minema, arvestama, kuidas sa laval oled, ja tunnetama oma sooritustaset. See oli füüsiliselt väga kurnav, ka ajavahed andsid tunda. Pealegi oli pea iga kontsert natuke erineva uue kavaga, dirigendid vaheldusid. Siiski võin kätt südamele pannes öelda, et iga ERSO kontsert oli minu jaoks suur elamus, selle taseme üle võib uhke olla.

Millise knihviga te Ameerika pressi ära võlusite, et teid nii palju kajastati?

Ma ei oska öelda, aga maailm on ju avatud uutele mõtetele. Ameerika on nii suur koht, et seal ei ole väikest ega kohalikku mõtlemist. Neid huvitab, kust inimesed tulevad, huvitab esinejate tase ja heliloojad. Pole niivõrd solisti-, dirigendi- ja orkestikeskne mõtlemine, vaid heliloojakeskne. Huvitab Arvo Pärt, Veljo Tormis, meie interpretatsioon Sibeliusest, Brahmsist ja Tšaikovskist. Me saime kaasa rääkida.

Kõigi võimaluste maal on ikka käidud raha teenimas. Kuidas teil läks?

Ükski tipptasemel kunstiliik ei saa kunagi olla kasumlik. Kui hästi pingutame, siis võib-olla tuleme ots otsaga kokku, aga selles ei või kindel olla. Nüüd tuleb kanapojad üle lugeda. Kui suur orkester reisib, siis see on äärmiselt kallis ettevõtmine. Aga meil olid väga head koostööpartnerid Opus 3 Artists ja kultuuriministeerium. Tuleb arvestada, et ka inimtööjõud maksab midagi, kuigi sellise taseme juures võiks see olla natuke tulutoovam, kui meie Eesti endale täna lubada saab. Selle pärast olen ma juhina natuke kurvameelne. Erilisust ja väljapaistvust peaks ka palgaga tunnustama.

Millise mulje Ameerika publik laval seisjatele jättis?

Kui Eestis on aplaus vaoshoitum, aga pikem, siis ameeriklased on kohe püsti ja näitavad oma vaimustust. Aga sa saad kohe aru, kui neile tõesti meeldis. Mulle oli suurim avastus, et Ameerika ei ole sugugi nii pealiskaudne loosungitemaa, kui ma arvasin. Nägime palju publikuid ja saale – saime läbilõike Ameerikast, mis näitas mulle seda riiki kui ühte kultuursemat, huvipakkuvamat, meeldivamat maad, kus ma üldse käinud olen.

Oli orkestril ka mõni lemmiksaal?

Kindlasti Lincoln Center. Kui sa esined nii kuulsas saalis, kus on üle 2700 koha peaaegu välja müüdud, ja see saal on sinu rahva muusika päralt. Kui sa vaatad, et seal on festival, mille T-särkidel on Arvo Pärdi tsitaadid, siis sellele on väga raske midagi vastu panna. Stanfordi ülikoolil oli väga võimas saal, kuid üks saal, mis oli täiesti kordumatu, oli Troy New Yorgi osariigis. Sinna sõidavad paljud maailma orkestrid salvestama. Ta on küll väiksemapoolsem, pisut vanunud, aga tema akustika on täiesti ennekuulmatu. Õnneks salvestati ka meie kontsert seal. Igal juhul kiideti palju meie erilist keelpillisaundi ja meisterlikke puhkpillisoolosid. Räägiti ka orkestri ilusast lavalisest välimusest, mis pole vähe tähtis.