ERSO edulugu Ameerikas
29. november 2013.
Möödunud nädalal naasis Eesti Riiklik Sümfooniaorkester kolm nädalat kest-nud erakordselt edukaks kujunenud USA-turneelt, mida iseloomustavad meeletult tihe kontserdigraafik, pikad läbitud vahemaad ja kogu kollektiivi eriline kokkuvõtmine. Jõudu ammutati suurepärasest koostööst dirigentide ja solistidega, kuulsatest ja haruldase akustikaga saalidest ning loomulikult publiku soojast vastuvõtust ja ovatsioonidest. Viisteist kontserti mandri läänerannikult idarannikuni, neist seitse peadirigendi ja kunstilise juhi Neeme Järvi, seitse eelmise peadirigendi Nikolai Aleksejevi ja üks Anu Tali juhatusel. Kümnel korral solistiks Tšaikovski-nimelise konkursi võitja Narek Hahnazarjan, kahel Colorado sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister Silver Ainomäe, ühel kontserdil kaastegev oma USA-turneed alustanud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kokku oli kavas üheksa teost Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Jean Sibeliuse, Johannes Brahmsi, Pjotr Tšaikovski ja Antonín Dvořáki loomingust, millest enim esitati Dvořáki tšellokontserti (12 korda), sellele järgnes Tormise avamäng nr 2 kümne esituskorraga, sümfooniatest tuli seitsmel korral ettekandele Sibeliuse viies, kuuel korral Tšaikovski viies ning neljal korral Brahmsi teine sümfoonia. Pärdi teostest kõlasid „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ning koos EFKga „In principio” ja „Da pacem Domine”.
California ja Ühendriikide keskosa
Turnee algas Neeme Järvi juhatusel nelja kontserdiga Californias, kus kolmel õhtul esineti akustikamaailma absoluutsesse tippu kuuluva firma Nagata Acousticsi projekteeritud saalides (Stanford, Aliso Viejo, Northridge). Lisaks suurepärasele akustikale oli tegemist igas mõttes esmaklassiliste äsja valminud kontserdimajadega (ERSO esimese, 2009. aasta turnee ajal neid veel ei olnud!), mis pakkusid silmailu ja mugavust nii publiku kui ka esinejate poolelt vaadatuna. Alles käesoleva aasta jaanuaris avatud Stanfordi Bing Concert Hallis oli ERSO-l au olla esimeseks professionaalseks külalisorkestriks.
ABA-vormis (soe – külm – soe) turnee keskmine osa möödus Ühendriikide keskosas, kus väisati nelja osariiki: Iowa (Ames), Wisconsin (La Crosse), Indiana (South Bend) ja Michigan (East Lansing). Esimest ja viimast kontserti juhatas Neeme Järvi, keskmisi Nikolai Aleksejev. Kontserdid Amesis ja East Lansingis olid märgilise tähendusega tänu killukestele Järvi elutööst. Amesi Stephensi-nimelises auditooriumis esines ta esmakordselt 40 aastat tagasi – novembris 1973 –, kui oli noore dirigendina Ameerika-turneel koos Leningradi Filharmooniaorkestri ning dirigentide Gennadi Roždestvenski ja Mariss Jansonsiga. East Lansing ja Michigan võtsid küla-lised Eestist vastu eriliselt soojalt: 1991. aastast on Neeme Järvi, toonane Detroiti SO muusikadirektor Michigani osariigi aukodanik (Detroit asub East Lansingist vaid 150 km kaugusel). East Lansingis oli ERSO direktor Kadri Tali külaliseks kontserdieelses vestlusringis, kus ta tutvustas Eesti riiki, kultuuritraditsioone ja esindusorkestrit (sellised kohtumised toimusid ka Troys ja Daytona Beachis).
La Crosses taaskohtuti orkestri eelmise peadirigendi Nikolai Aleksejevi-ga, kelle juhatusel esineti USAs ka 2009. aastal (toona dirigendiks ka Eri Klas). Uus oli ka Dvořáki tšellokontserdi solist: La Crosses ja South Bendis soleeris ERSO ees viiendat aastat USAs töötav Silver Ainomäe. Tema ja Narek Hahnazarjani interpretatsioon sellest tšellorepertuaari ühest raskemast teosest erinesid oluliselt: Hahnazarjani temperamentsele ja ekstravertsele esitusele vastandus Ainomäe põhjamaiselt karge ja pigem sisevaatluslik versioon.
New York, New York
Järgnesid kaks kontserti New Yorgi osariigis. Turnee oodatuim, ehk ka kardetuim, ning kokkuvõttes esinejatele ja kogu Eestile suurimat au ja kuulsust toonud kontsert anti New Yorgi Lincolni keskuse Avery Fisher Hallis – New Yorgi Filharmoonikute kodusaalis. Üks asi on pälvida soe vastuvõtt kohas, kuhu mainekaid orkestreid satub hooajal üksikuid, hoopis teine tähendus lisandub publiku ovatsioonidele ja kriitikute kiidusõnadele, kui esinemispaigaks on metropolide üks kuulsamaid saale, mille lavalaudadele jõuavad vaid oma kategooria parimad.
Eesti muusikaelu suurpäev New Yorgis – 10. november 2013 – tõi korraga lavale uskumatult suure kontsentratsiooni Eestit. Kontsert kuulus juba neljandat aastat toimuva festivali White Light programmi ning festivali moto pärineb helilooja Arvo Pärdilt: „Võin oma muusikat võrrelda valge tulega, millesse on põimitud kõik värvid. Ainult prisma suudab värvid eraldada ja need nähtavale tuua, see prisma võiks olla kuulaja hing.” Kuulajate hinged olid avali ja lummatud laval toimuvast, esinejateks ERSO, EFK ja maestro Järvi. Eesti muusikast pakuti Tormise avamängu nr 2 ning koos EFKga esitatuna Pärdi teoseid „In principio” (esiettekanne New Yorgis) ja „Da pacem Domine”. Esimese kontserdipoole lõpetas Mozarti „Ave verum corpus”, ja seda lausa kahel korral, sest kuulajate sõnul New Yorgis väga harukordsena nõuti lisapala juba kontserdi esimese osa järel. Teine pool oli pühendatud Sibeliuse loomingule: 5. sümfooniale järgnes lisapalaks välja plaksutatud „Andante festivo”. Neeme Järvi ei varjanud on rõõmu ja heameelt selle üle, et tal oli võimalik Avery Fisher Hallis, samas saalis, kus ta oma karjääri jooksul on korduvalt juhatanud maailma tipporkestreid, astuda lavale koos Eesti esinduskollektiividega ning anda täissaalile kontsert kavaga, millest pool pärines Eesti heliloojatelt. Järvile oli see turnee viimane kontsert, edasi suundus ta proovidesse Washingtoni Rahvusliku SO ette.
ERSO jätkas aga täistuuridel koos Nikolai Aleksejeviga. Juba järgmisel õhtul, kontserdil 1875. aastal valminud Troy Savings Bank Music Hallis (250 km New Yorgist põhja poole), saalis, mille suurepärast akustikat kasutavad oma plaadistuste tegemiseks nii New Yorgi Filharmoonikud, Bostoni SO kui teised orkestrimaailma hiiud, esineti turnee teise läbinisti orkestrimuusikakavaga. Esimene kahe sümfooniaga ja ilma instrumentaalkontserdita kontsert anti Järvi juhatusel Santa Barbaras (Tormise avamäng nr 2, Sibeliuse 5. ja Brahmsi 2. sümfoonia), turnee teine ja ühtlasi viimane Troys Nikolai Aleksejevi juhatusel (Tormise avamäng nr 2, Sibeliuse 5. ja Tšaikovski 5. sümfoonia). ERSO säras!
Viis viimast kontserti Floridas ja Georgias
New Yorgist võeti suund mööda Ühendriikide idarannikut lõunasse: West Palm Beach, Gainesville, Atlanta, Fort Lauderdale, Daytona Beach. Neist kontsertidest oli üks erilisemaid Atlanta Schwartz Center’s, saalis, mis inspireeritudViini Musikvereinist ja Amsterdami Concertgebouw’st. Turnee eelviimane kontsert toimus Anu Tali käe all, kes nädal varem oli andnud Florida läänerannikul asuvas Sarasotas edukad debüütkontserdid Sarasota sümfoonia-orkestri peadirigendina. Nikolai Aleksejev naaseb Floridasse aga juba veebruaris – siis koos Peterburi Filharmoonikute ja Juri Temirkanoviga.
Eesti kultuuri saadikuna parimal moel Eesti riiki esindanud ERSO pälvis erakordselt suure publiku poolehoiu ning rohkearvuliselt positiivset vastukaja Ameerika ajakirjanduses. Korduvalt rõhutati Eesti esindusorkestri väga kõrget taset ning näiteks pärast New Yorgi
Avery Fisher Hallis toimunud kontserti ilmusid kiitvad hinnangud isegi sellistes ajalehtedes nagu New York Times ja Financial Times. Arvustusi lugedes paistis silma kirjutajate hea informeeritus, esile tõsteti ka selliseid detaile orkestri ajaloost, mida kavamaterjalid ei sisaldanud. Martin Bernheimer nimetab Financial Timesis kireva ajalooga ERSO kontserti Avery Fisher Hallis „kartmatuks ja jõuliseks” (Financial Times,
12. XI 2013). Steve Smith keskendub artiklis „Eesti suurmeister kaasmaalaste pilgu läbi. Arvo Pärdi teosed Lincolni Keskuse White Light Festivalil” (New York Times, 11. XI 2013) festivali kontseptsiooni ja Pärdi teoste analüüsimisele, tõstes esile Neeme Järvi autoritaarset lähenemist Sibeliuse 5. sümfoonia üleminekutele ja mäslevatele kulminatsioonidele. Korduvalt tõstetakse arvustustes esile ERSO suurepärast keelpillirühma, bassiinstrumente, puupuhkpille, tüseda kõlaga vaskpille ning kogu orkestri nooruslikkust, David Bratman teeb arvustuses „Eesti vägi Bing Hallis” erilise kummarduse aga Pärdi „Cantus’e” ainsale löökpillimängijale Terje Terasmaale (San Francisco Classical Voice). „Eesti orkester liigutab helimägesid. Dirigent Neeme Järvi kutsus ERSO kontserdil Soka kontserdimajas välja loodusjõud” – sellist pealkirja kannab Mark Swedi arvustus pärast Aliso Viejos toimunud kontserti, kus autor võrdleb ERSO ja Neeme Järvi esituses kõlanud Sibeliuse viiendat Los Angelese Filharmoonikute ja Esa-Pekka Saloneni sama teose vaid nädal varasema interpretatsiooniga, nimetades ERSO esitust „vankumatult suurejooneliseks”. „Selleks ajaks, kui Järvi lõpetas teise Sibeliuse lisapala, särava laulu „Andante festivo” keelpillidele ja timpanitele, ei teadnud Bingi publik enam, kas plaksutada, hõisata või istuda aukartlikus vaikuses. Pärast Sibeliuse 5. sümfooniale järgnenud ovatsioone esitas orkester esimese lisapala – populaarse „Valse triste’i”, mille jooksul Järvi ei pidanud peaaegu liigutamagi, et kutsuda esile keelpillide kõige hiilgavamad helikvaliteedid. Eesti keelpillimängijate vaimustavalt ühtlast mängu oli kuulda ka avateoses „Cantus in memoriam Benjamin Britten” („Kolossaalne ja intiimne”, Gary Lemco, Peninsula Reviews, 3. XI 2013).
Nikolai Aleksejevi puhul tõsteti esile suurepärast fraseerimisoskust ja tööd materjali ehk orkestriga („Eesti sümfooniaorkester näitab kõrgtasemel musitseerimist”, Geraldine Freedman, The Daily Gazette, 12. XI 2013). Rohkelt kiidusõnu pälvis kriitikutelt ka publikut lummanud Narek Hahnazarjan. New Yorgi kultuuriajakiri New Criterion: „Kui Järvi ja orkester lõpetasid, kõlas pikk ja vali aplaus ning esitusele tuli lisapala. /…/ Rahvas läks hulluks nagu rokk-kontserdil /…/ Järvi juhatusel oli orkester uskumatult täpne. Ja vabandage minu otsekohesus: „Kui need tundmatud kusagilt maailma kaugest nurgast seda suudavad, siis miks ei suuda seda maailma juhtivad orkestrid”.” Vaevalt, et pärast nii palju suurepärast vastukaja pälvinud kontserte enam keegi ERSOt maailma kaugest nurgast tulnud tundmatuks peab.
ERSO tänab turnee toetamise eest kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja välisministeeriumi. Turnee õnnestumisel oli oluline osa ka kohalikul partneril, agentuuril Opus3 Artists, kelle esindajate sõnul on ERSO võrreldes eelmise, neli ja pool aastat tagasi toimunud USA-turneega teinud läbi väga suure kvalitatiivse hüppe ning kes edastas orkestrile kutse tulla tagasi järgmisele kontserdireisile juba paari aasta pärast. Nii nende kui ka maestro Neeme Järvi sõnul on ERSO pälvitud tähelepanu Ameerika ajakirjanduses midagi väga erakordset. Neeme Järvi: „Orkester on suurepäraselt mänginud, meil on olnud haruldased saalid ja suurepärane vastuvõtt. Pole kahtlust, et ERSO kuulub maailmaklassi.”
Kõigi ERSO Ameerikas antud kontsertide kohta avaldatud kriitikatega saab tutvuda SIIN.