Turangalîla-sümfoonia – muusika ja tundetoonid
10. mai 2013.
Olivier Messiaeni Turangalîla-sümfoonia: Peep Lassmann (klaver), Valérie Hartmann-Claverie (Martenot’ lained), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO), dirigent Olari Elts 26. IV Estonia kontserdisaalis.
Mida õieti tähendab see sõna, mida muusikaloos kunagi ei tõlgita? Olivier Messiaen (1908–1992) on selgitanud, et sanskriti keeles, kust tema selle leidis, on turangalîla tähenduste seas ka armastus. Õigupoolest sisaldab seda lîla oma teiste tähenduste hulgas. Turangalîla-sümfoonias väljendab armastustunnet üks neljast põhiteemast, mida partituuris kirjeldatakse très modéré, très tendre ehk mõõdukalt, õrnalt/igatsevalt/kurvalt. Esimesel korral teose introduktsioonis kõlab see võnkuvate helidega pillil Martenot’ lained, kuid sõltumata üldisest tämbristruktuurist kostub järeleandmatult kogu sümfoonias laskuv kvardimotiiv fis2(3)–cis(c)2(3) sellest armastuseteemast. Üksisõnu armastust kujutavas sümfoonia VI osas „Uinuva armastuse aed” („Jardin du sommeil d’amour”) saadab magusalt võnkuvaid lainetoone väga diskreetselt veel mõni pill. Messiaen ise on öelnud: „Kaks armastajat on suikunud armastuse unne ning kujundavad ise oma maastiku …”. Kas me oskame tunda sedavõrd saatuslikku ja vastupandamatut sügava armastuse tunnet, mille sümbolina sageli tuuakse keskaegne legend Tristanist ja Isoldest? Seda, et armastus võib tunduda küllastunud lahuses kristallidega kattunud õitsva kirsioksana (mida hakkavad tasapisi hävitama kahtlused), usub Stendhal traktaadis armastusest. Seega osutub Turangalîla-sümfoonias ka tõeks, et muusika on kunst, mis aitab tundeid äratada, neid läbi elada ja omaks võtta.
Messiaeni Turangalîla-sümfoonia (1948) on loodud professionaalse kõrgkultuuri ajastul. Helikeele radikaalne murrang tonaalsusest atonaalsusse oli toimunud juba varem ega tekitanud enam vastumeelsust. Paljud muusikud Euroopast tulid kui palverännakule Messiaeni kompositsiooniklassi ja muusika(teooria) loengutele Pariisi konservatooriumis. Nende hulgas ka Xenakis, Messiaenile täiesti vastandlik looja, keda mõjutas tema kosmilise muusika metafüüsiline kujutlus. Ühendav huvi nende vahel oli tehisheliridade moodustamine Messiaeni puhul (need kujundavad ka Turangalîla-sümfoonia tämbristruktuuri) ning kreeka antiiksed sieve’d ja nende tuletised Xenakise loomingus. Messiaeni helikeele mõju ja sügavalt uskliku katoliiklase isikumõju ulatusid kaugele. Turangalîla-sümfoonia on paljude arvates üks tähendusrikkamaid XX sajandi ja nüüdismuusika suurvorme, koosnedes kümnest osast, nende hulgas V osa „Rõõm vere lõõmast” („Joie du sang des étoiles”) ja VI osa „Uinuva armastuse aed”, mille omavahelised proportsioonid on olulised kogu teose terviku loomisel. See erineb paljudes ettekannetes ja on alati mõjutatud dirigendi kavatsustest.
Teose orkestratsioonis domineerib klaver, ent klaveripartii tähendus pole siin üheselt mõistetav . Tavakohase instrumentaalkontserdi solistipositsiooni asemel näib klaveripartii kompaktselt kuuluvat orkestri faktuuri. Sümfoonia esmaettekandel Bostonis aastal 1949 ja sellest peale paljudes järgmistes esitustes (kokku ligi 100 korral) mängis seda Yvonne Loriod. Peep Lassmann on eesti pianistidest kõige esimene ja õieti ainus, kes on korduvalt esitanud Messiaeni tsükleid „Kakskümmend pilku Jeesuslapsele” ja „Lindude kataloog”. Turangalîla-sümfoonia klaveripartiid mängis Lassmann aga esmakordselt. Meisterliku pianistina sobitas ta klaveritämbri nii täisorkestriga kulminatsioonidesse, kui ka läbipaistvasse faktuuri koos Martenot’ lainetega. Talle on lähedane Messiaeni helikeel, kuid võib-olla pigem pianistliku tehnika objektiivse varjundiga kui Messiaeni faktuurile omase muutlikkuse ja tundlikkusega.
Martenot’ lained (1928) on eriline sümbol Messiaeni orkestratsioonis. See kompleksne pill, nagu ka pisut varasem termenvox, on kindel märk tollaste leiutajate soovunelmast saavutada heli, mida tänapäeval tuntakse elektroakustilise tämbrina. Martenot’ lained on üks võimalusi muuta helilainekujudega mängides helikõrgust reaalajas, lisades sellele emotsionaalset värvingut. Sel pillil mängimiseks on eriline tehnika, mida ei valda just paljud. Turangalîla-sümfoonias mängis seekord kaasa prantsuse interpreet Valérie Hartmann-Claverie. Eestikeelse kavalehe põhjal (koostanud Maarja Kasema) on ta 25 aasta kestel olnud selle teose esitajaid, sealhulgas kolmes salvestises, mis teeb temast siinse esituskoosseisu kõige suuremate kogemustega osalise.
Paljudes Turangalîla-sümfoonia ettekannete salvestistes avalduvad hämmastava subjektiivsusega nii-öelda tõlgendusõigused: isegi siis, kui midagi pole mõõdetud teaduslikult, on dirigentide interpretatsiooni suuri erinevusi lihtne märgata. See teos näib interpreteerimisel olevat põhjatu. Olari Eltsi kõigist dirigendiomadustest tõuseb suurteoste vormimisel esile eriline maksimalism. Suurteostes ootab ta orkestritelt muusikalise reaktsiooni kiirust ja avarust. Praegune diferentseeritud kõlaga tehniliselt väga võimekas ERSO, mida Olari Elts väga hästi tunneb, on valmis temaga laval mööndusteta kaasa minema. Tema sageli ekstaatilised kliimaksid on teatud rõhuasetuse tulemus, mis võib kuulajatele tunduda nii võõrastavana kui joovastava elamusena. Olari Eltsi Turangalîla-sümfoonia tõlgenduse eripära seisnes partituuri ekstaatiliste, korduvate või teist laadi elavate segmentide kiires liikumises. Seekordses esituses jaotas V osa („Joie du sang des étoiles”) dünaamiline kulminatsioon sümfoonia pooleks. Järgnev lõpupool jättis võimaluse mediteerivaks kaasaelamiseks sümfoonia keerulistele tundeid sünteesivaile Turangalîla-osadele ja armastusemotsiooni kõrghetkedele VIII osas „Armastuse ilmutamine” („Développement de l’amour”), need on olulised kuulajale, kes ei taha jälgida orkestratsiooni, tõlgenduse, väljendusvahendite ja mängijate meisterlikkuse üksikasju, vaid naudib puhast muusikat.
Kodusele Estonia kontserdisaalile on harva tahtmist midagi ette heita, kuid avar, akustiliselt sobiv kontserdipaik olnuks selle teose esitamisel vajalik. Seda väärinuks eelkõige ERSO. Turangalîla-sümfoonia on loodud nüüdisaja suurele orkestrikoosseisule: võib ette kujutada kunstilisi raskusi, mida tekitab ruumipuudus laval, kus löökpillikomplekti kirglik kõla sumbub kitsasse nišši. Pole siis üllatav Olari Eltsi delikaatne kahtlus ühes kontserdieelses intervjuus, et ta poleks arvanud, et seda teost üldse just Eestis esimest korda juhatab. Messiaeni Turangalîla-sümfoonia toomine Eestisse, Olari Elts seda dirigeerimas, Peep Lassmann pianistina ja Valérie Hartmann-Claverie mängimas Martenot’ laineid on siiski erandlike asjaolude rõõmustav kokkulangemine ning võib öelda, et nüüd on see siis taas toimunud pärast selle haarava teose esmaesitust Eestis 2010. aastal!