Olari Elts: eelkõige on see lugu armastusest

Eeloleval reedel tuleb Estonia kontserdisaalis ERSO ja Olari Eltsi juhatusel ettekandele XX sajandi ühe mõjukaima prantsuse helilooja Olivier Messiaeni tippteos «Turangalila-sümfoonia». Autori määratluse järgi on see hümn armastusele ja rõõmule, ajale ja liikumisele, elule ja surmale. Kontserdil soleerib klaveril Eesti tuntuim Messiaeni-interpreet, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann, kelle 60. juubelit kontserdiga tähistatakse.  Dirigent Olari Elts, kes juba mõnda aega teost ettekandele tuua on tahtnud, oli nõus rääkima, miks just see teos teda dirigendi ja inimesena nii väga puudutab.

See on tore, ja samas ka harukordne, et pärast nii väikest vaheaega (kaks aastat) saab eesti publik taas kuulda Messiaeni tõelist meistriteost «Turangalila-sümfoonia». 
Minu meelest oli pisut nukker, et seda teost polnud Eestis keegi seni mänginud, samas kui näiteks Leedus toimus «Turangalila» esmaettekanne juba kolmkümmend aastat tagasi. Kuna tegu on muusikaajaloos niivõrd olulise teosega,  isegi mitte niivõrd muusikaajaloo «mustade laikude» kõrvaldamise seisukohalt, vaid sellepärast, et see on nii suur ja monumentaalne ning minu meelest peabki see aeg-ajalt taas kontserdisaalides kõlama.

See teos on mitmes mõttes väga  suur ega mahu hästi Estonia kontserdisaali äragi, sest isegi kõik orkestrandid ei mahu hästi lavale ära ja teisipäevasest proovist tuli mõned viiulimängijad koju saata. Ja see pole suur teos ka mitte ainult oma volüümilt ja kulminatsioonide suuruselt, vaid ka oma universaalse olemuse poolest. Väga mitmeid oma teoseid on Messiaen soovitanud mängida katedraalis, nagu näiteks väga suure puhkpillikoosseisuga teost «Et exspecto resurrectionem mortuorum», mida oleme koos NYYDiga Nigulistes mänginud (2000 – autor).  Muide, seda teost on soovitanud Messiaen mängida suisa mägedes! Ka «Turangalilat» on mängitud vabas õhus. Üks viimaseid ettekandeid vabas õhus oli aga kindlasti ka üks muusikaajaloo dramaatilisemaid – nimelt juba ettekande alguses hakkas puhuma väga kõva tuul, nii et pooled muusikud olid sunnitud tegelema nootide paigalhoidmisega ja teine pool orkestrist mängis.  Teose keskel, viienda osa ajal, puhkes aga suisa torm koos tunde kestva paduvihmaga. Pillide, eriti aga lava eesservas seisnud klaveri päästmine tehnilise personali ja muusikute endi osavõtul olnud enam kui meeldejääv … Samuti on «Turangalilat» esitatud 60ndatel balletina.

Mis selle teose teie kui dirigendi ja ka lihtsalt kui inimese jaoks, eriliseks teeb?
Kui rääkida teose erilisusest, siis teame ju, et Messiaen pidas end sama heaks ornitoloogiks kui heliloojaks ning ka selles teoses ei puudu kaunis linnulaulu osa. Lisaks sellele «veel Messiaeni tollane suur huvi Ida kultuuride vastu. Selle kõige ühendamine sümfooniaks nõuab enam kui tavapärast üldistusvõimet. Just sünteesimisvõime ongi geniaalse kunstniku, ükskõik mis vallas, üks tähtsamaid omadusi.  Võime luua uusi selgete tunnustega omaenda universumeid. Kuid lisaks teose monumentaalsusele teeb «Turangalila» eriliseks selle kirjutamise aeg – teos on sündinud vahetult pärast Teist maailmasõda.  Messiaen püüdis pikalt leida oma ideele õiget vormi: küll oli tal mõte luua «Symphonie théologique», küll «Credo» jne. Kirjutamist alustades oligi plaan luua neljaosaline sümfoonia, kuid lõpuks sai sellest kümneosaline apoteoos armastusele. Eelkõige ongi see ju lugu armastusest, ja oma  laiahaardelisuses räägib see väga erinevatest armastuse allikatest. Üks inspiratsiooniallikatest, mis Messiaeni jaoks oluline oli, oli keldi müüt «Tristanist ja Isoldest», kuid ka hedonistlik armastuse pool ning maine armastus on selles loos olemas. Aga kuna eelkõige on Messiaeni puhul tegu katoliku heliloojaga, siis tema jaoks on armastuse definitsioon pisut teistsugune ning just seda jumalikku armastust on selle teose kulminatsioonides tunda. Ma ei tea ühtegi teist lugu, millesse Messiaen oleks pannud sisse nii palju armastust. Ja nagu ma ütlesin, need kulminatsioonid peaaegu ei mahu kontserdisaali ära ning selles loos on mingit peaaegu pimestavat valgust, mis ei kao ära ka siis, kui paned silmad kinni … Ikkagi on kõik nii helevalge, et lausa põletab silmi. 

Kas Messiaen kuulub teie lemmikute ritta?
Minu jaoks on pigem väga tähtis just see lugu. See on sama tähtis teos 20. sajandist kui  Stravinski «Kevadpühitsus», kuid «Turangalila» tähtsuse mõistmine seisab minu arvates veel alles ees. Ka „Kevadpühitsuse“ jõudmine tavarepertuaari võttis aega viiskümmend aastat, mõlema teose puhul olid arvamused ja esimesed reaktsioonid väga erinevad ning  võeti ka väga üleolevaid seisukohti. Näiteks Pierre Boulez ja Francis Poulenc, viimane, tõsi küll, palus kümme aastat hiljem vabandust ja ütles, et ta eksis. Kuid sellistel reaktsioonidel on mitmeid põhjuseid, eriti vahetult esiettekande järel ja juhul, kui tegu on millegi väga uuelaadsega. Ka «Turangalila” helikeel oli alguses esitaja jaoks ehk liialt ootamatu ja sellistel puhkudel võtab äratundmine tihti terve inimpõlve. Väga tihti lähevad heliloojad seda teed, et teevad oma teose nö mängitavamaks, kuid Messiaen seda ei teinud. Kuna tol ajal Mahleri sümfooniad alles hakkasid jõudma kontsertide tavarepertuaari, siis ka «Turangalila» pikkus (75-80min) oli veel võrdlemisi ebatavaline.   

Selleni ma jõuda tahtsingi – kaugeltki mitte iga dirigent ei võta siiski «Turangalilat» ette, sest see olevat nii pööraselt keeruline.
Ei, ma ei ütleks, et seda teost oleks tehniliselt väga keeruline juhatada – Brahmsi, rääkimata Schubertist või isegi Mozartist, on mõnes mõttes keerulisemgi juhatada. Kui võtame aga teose mõistmise seisukohast, siis on «Turangalila» ikkagi pärast sõda kirjutatud teos ja me saame end sellega märksa lihtsamani identifitseerida. Kuigi jah, selles on väga palju nüansse, mida varem muusikas ei kasutatud ja mis praegugi mõjuvad ootamatuna.  

Miks teie siiski nii kaua nö õiget hetke ootasite, et «Turangalila» ette võtta?
Ma ei oodanud õiget hetke, vaid lihtsalt muid asju oli nii palju ees. Ka nüüd oleks see võinud edasi lükkuda, sest eelmine ettekanne oli ERSOl ju alles üsna hiljuti (2010 ) ja ma ei arvanud, et ma seda teost üldse just Eestis esimest korda juhatan. Aga kuna selles teoses ei ole ka klaver mitte vähetähtsalt kohal, ja kuna tegu on Peep Lassmanni, kes on minu arvates eesti kõige suurem Messiaeni spetsialist, juubelikontserdiga, siis tuli see idee pigem sealtpoolt ja mina nö kirjutasin sellele rõõmuga alla. (Naerab)  

Tulles tagasi selle teose koosseisu suuruse ja erilisuse juurde, mis selle nii eriliseks teeb? 
Kuigi koosseis ei ole suurem kui tavalise suure sümfooniaorkestri puhul, teeb selle eriliseks suur löökpillide koosseis: meil on korraga laval PEA kümme löökpillimängijat.  Aga kõige ebatavalisem pill on ikkagi «süntesaatorite vanaemaks» peetav ondes Martenot (1928. aastal Maurice Martenot’ poolt leiutatud lainepill, eesti k Martenot’ lained – autor). Tallinnas mängib seda Pariisi konservatooriumi õppejõud, maailma üks juhtivamaid ondes Martenot´ interpreete Valérie Hartmann-Claverie. Seegi on erakordne sündmus, et selline pill juba teistkordselt Eestis on. Põhjus, miks see instrument selles teoses kaasatud on, ei seisne mitte niivõrd selles, et see oleks Messiaenile hirmsasti meeldinud, kuivõrd see, et see annab teosele mingit «maavälist mõõdet». Tänapäeval oleme harjunud selliseid helisid kuulma filmimuusikas, kui mängu tuleb midagi maavälist või kosmilist. Selle pilli integreerimine sümfooniaorkestrisse mõjub praegugi väga ootamatult ja müstiliselt.