ERSO näitas taas oma kõlailu ja jõudu

Täna oma juubelihõngulist 85. hooaega lõpetav ERSO pakkus üleeile kevadkontserdiga lohutust neile, kellele kutseid ei jagunud või kes piletisoetamisega hiljaks jäid.

Strauss-nooremalt laenatud kergemeelse pealkirjaga kontsert kujunes kõigepealt tuleprooviks kolmanda põlvkonna Järvidele, Mihklile, Miinale ja Mariusele, kes vanaonu Neeme Järvi käe all soleerisid kontserdi esimeses pooles. Pisut soojendusbändi etteaste mulje sellest jäi.

Marius Järvi kirglik esitus ja võimas vibrato mõne minuti kestva «Luige» tšellopartiis näitas noores tšellistis varjuvat potentsiaali. Maani valges kleidis ingellikult habras Miina võimendas juba oma välise kujuga muusa-rolli, mida ta viiuliga esile pidi tooma, kuna Mariu­se tšellomäng esindas poeeti. Vist oleks kahe pilli armukõne mõjusam olnud, kui nad oleksid orkestrijoonest veidi rohkem ettepoole seatud.

Tõeliselt juhtuma hakkas kontserdi teises pooles. Peaaegu popkultuuri klišeena võetava Straussi valsi voogavad helid mõjusid Järvi mängleval juhatamisel tõepoolest kevadvärskelt.

Tundus, et maestro on dirigendipuldiski valmis jalga keerutama. Vastukaaluks sellele tuli esitusele «tantsuks vulkaanil» nimetatud Raveli «Valss». Täiskoosseisus ERSO pani mängu kõik oma registrid, keelpillidest paugutava trummi ja tummise tuubani.

Kui oli kõlanud vulkaanilist kaost kujutav finaal, vallandusid saalis ka esimesed «Braavo!»-hüüded. Ja seejärel Raveli teine ning ühtlasi 20. sajandi üks muusikalisi pärleid, «Boolero». Selle valimine orkestri võimekuse näitena paistis olevat teadlik. Sest just selles palas tuleb esile ühelt poolt kogu astendus ülimalt tasasest algusest ülima crescendo’ni ja teiselt poolt pillirühmade järkjärguline lisandumine kuni plahvatusliku koosoluni. Minu kõrvadele esitas ERSO seda täiuselähedaselt.

Finaalis tundus, et kohe lendab õhku saali lagi. Ja kui viimane akord oli kõlanud ning järgnes kurtuslik vaikus, tundsin uhkusega segatud katarsist. Milline orkester meil on! Neeme Järvil oli varuks hiilgav žest selle tõestamiseks.

Esimese lisapalana võeti ette uuesti «Boolero» viimased taktid. Dirigent lahkus puldist ja sadakond muusikut rühkis ülima täpsusega omapäi finaali poole, kuni koos lõpukärgatusega naasis orkestri ette ka tema juht. Ei oska muud öelda, kui et antagu ERSO-le võimalus näidata oma kõlailu ja jõudu ka väljaspool Eestit. Meie visiitkaart!

ERSO kevadkontsert
Solistid Mihkel Järvi ja Marko Martin (klaver), Miina Järvi (viiul) ja Marius Järvi (tšello)
Dirigent Neeme Järvi
2. mail Estonia kontserdisaalis