23. detsember 2011.
Kontserdile eelnes teinegi oluline sündmus – esitleti raamatut „ERSO – raadioansamblist riigi esindusorkestriks“. Teost esitlesid raamatu koostaja Maarja Kasema ja ERSO direktor Kadri Tali. Raamatut sirvides sain aru, miks Järvi ERSO juubelikontserdiks just Tubina ja Šostakovitši muusika valis. On ju nende 20. saj suurte sümfoonikute teosed ERSO kavades ikka au sees olnud. Mõlemad heliloojad on oma teoste esitusi ka kuulamas käinud – Tubin tegi seda ka pärast emigreerumist Rootsi.
Tubinast ja Neeme Järvist võiks eraldi raamatu kirjutada, niivõrd tihedalt on nende loominguline saatus seotud. Enne emigreerumist jõudis Järvi esiettekandele tuua Tubina viimase, 10. sümfoonia, esitati Järvi dirigeerimisel ka Ameerikas. Eestiski ringlesid põrandaaluse salakaubana Ameerika klassikaraadio lindistused, kus aplausitormid olid niivõrd ägedad, et Tubin koos Järviga pidi mitu korda publikule kummardamas käima.
Samal ajal, kui Järvi ja eesti muusika triumfeerisid Ameerikas, kirjutati meie kultuurilehes vaesest Järvist, kes peab tänavamuusikuna elatist teenima. Veelgi hullem oli, et Järvi ja koos temaga Arvo Pärdi nimi kustutati Eesti ametlikust muusikaajaloost ja nende nimesid ei võinud isegi mainida. Õnneks polnud „raudne eesriie“ siiski väga raudne. Nii kuulati Pärdi ja Järvi lindistusi muusikute seas edasi.
Suureks löögiks nõuk.ogude ametnikele oli ka esinduspianisti Kalle Randalu emigreerumine 1988. a. Kuigi oli alanud laulev revolutsioon, kirjutas Randalu täiesti õigustatult kultuurilehes „Sirp ja Vasar:„Kunstnik on meie süsteemis väärtusetu plaanitäitmise ühik, kelle tahtest ei sõltu midagi.“ Teades kultuuritausta, mõistad, kui julged sõnad need olid — need sõnad tähendasid su kontserdikavadest välja retušeerimist. Mõned aastad hiljem olid Järvi ja Randalu „tagasitulemise“ triumfaalsed kontserdid võrreldavad lääne rockstaaride vastuvõtuga. Midagi niisugust ei kordu ilmselt enam kunagi.
Istusin juubelikontserdile eelnenud päeval ERSO proovis ja mind valdas ääretu tänutunne nende muusikute vastu, kes on aidanud meil vaimse surutise aastatel pea püsti hoida. Kodueesti muusikapublik pidi ju ka kõige räigematel nõukogustamise aastatel kusagilt eluenergiat ammutama. Selles on suuri teeneid just rahvusorketril. Eesti muusika esiettekanded olid publikurohked suursündmused, kõlasid 20. saj märgilised teosed.
Siiani on meeles, missuguse hingeliigutusega kuulati Messiaeni „Turangalila sümfooniat“, mida Peeter Lilje dirigeeris Estonia kontserdisaalis, esmakordselt N. Liidus. Oli ju Messiaengi selles hiiglaslikus punaimpeeriumis mittesoovitav helilooja. Meenub ka Käbi Laretei „tagasitulemise“ kontsert juba iseseisvas Eestis (23. sept. 1993), mil Käbi mängis Eri Klasi käe all Beethoveni 4. klaverikontserti, muidugi koos ERSOga. Saalis oli kogu kultuurieliit – selle kontserdi tähendus oli ka muusikaväliselt mõõtmatu.
Eesti iseseisvumisel hakkas ERSO esinema ka Lääne esindussaalides. Üks esimesi triumfe oli esinemine festivalil Europamusicale Arvo Volmeri käe all. Selle festivali järel andis president Lennart Meri ERSOle presidendi kultuurirahastu preemia, et muusikud vaesel ajal nälga ei sureks. Võib-olla ma veidi liialdan, aga pärast Eesti iseseisvumist olime tõesti niivõrd vaesed, et ellu jääda aitasidki põhiliselt emotsionaalsed sündmused ja vaimustus oma väikesest Eesti riigist. (Meenutuseks olgu öeldud, et USA $1 eest sai 17 Eesti krooni ja muusikaprofessori kuupalk oli 500 krooni, s.t. 29 dollarit).
Rahvusorkester on meie kultuurielu läbi aegade rikastanud. Legendaarse Olav Rootsi käe all sai orkester juba niisuguse taseme, et Eestisse sai kutsuda juba maailmakuulsaid dirigente. Läbi aegade on ERSO ees seisnud aukartustäratav plejaad suurepäraseid dirigente. Ka nõuk. ajal käisid Eestis tollased N. Liidu tippdirigendid nagu Gennadi Roždenstvenski jt, ja muidugi interpreedid. David Oistrahhi esituses kõlanud Sibeliuse Viiulikontsert ajab siiani judinad peale.
Pärast O. Rootsi lahkumist 1944. a ja tema teenete kustutamist kultuurimälust, tuli kuidagi edasi tegutseda. Missugust diplomaatilist talenti pidid sõjajärgsed dirigendid omama, et Stalini ajal ka eesti uus muusika ERSO kavadest ei kaoks! Pärast nõukogude diktaatori surma sai ERSO peadirigendiks Roman Matsov, kelle esituses kõlasid juba Lääne muusika vokaalsümfoonilised suurvormid, mida polnud aastaid Eestis enam mängitud. Muusikalavale astus ka uus andekas heliloojate põlvkond – Tormis, Tamberg, Rääts, Pärt jt. Eesti muusikaelu oli äärmiselt põnev. 1963. a sai ERSO uueks peadirigendiks 26 aastane Neeme Järvi, kes tõstis ERSO taseme niivõrd kõrgele, et tema käe all hakkas meie esindusorkester esinema ka Peterburi ja Moskva esindussaalides. Liialdamata võib öelda, et meie muusikud ja heliloojad olid kuulsad üle N.Liidu. Sellele aitas kaasa ka muusikaajakiri „Sovetskaja muzõka“, mis tollal ilmus lausa miljonilistes tiraažides ja levis üle punaimpeeriumi.
Pärast Järvi emigreerumist sai ERSO peadirigendiks Peeter Lilje. Paraku lahkus temagi pärast 10-aastast viljakat tegevust meie esindusorkestri juhina. Pärast 1990. a Rootsi-turneed kirjutas Lilje lahkumisavalduse ja temast sai Oulu linnaorkestri peadirigent Soomes. Emigreerusid ka paljud orkestrandid, kes leidsid hoopis tasuvama töö algul Soomes, hiljem mujalgi Euroopas. Nii olid taasiseseisvunud Eesti riigi algusaastad ERSOle üpris rasked. Orkestrisse tuli leida uued pillimehed, mängida muusikat, mis publiku saali meelitaks. Kuna nüüd oli kõik lubatud ja inimesed said vabalt välismaal reisida, ei olnudki see nii lihtne ülesanne.
Pärast Lilje lahkumist sai ERSO peadirigendiks saksa muusik Leo Krämer, kelle tegevuse tipphetkedeks olid Mozarti Missa c-moll ja Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ esitused. Krämer viis orkestri ka pikemale Saksamaa turneele, mis tollal oli erakordne saavutus. Sellest ajast meenub veelgi üks eriliselt „särisev“ kontsert – 1993. a Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil kõlas Eri Klasi juhatusel üle pikkade aastate taas Pärdi „Credo“.
ERSO ees on seisnud pea kõik tippdirigendid – Järvid, Klas, Volmer, Paul Mägi, Olari Elts,Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen. ERSO on olnud põhiliseks loominguliseks partneriks ka rahvusvahelist kaalu omavatele festivalidele nagu NYYD, Tallinna orelifestival, Orient, eesti muusika festival jt. ERSO juubeliaastale tagasi vaadates meenuvad eelkõige Pärdi kõigi nelja sümfoonia ettekandmine ühel õhtul Noblessneri valukojas (dir. Tõnu Kaljuste), Sofia Gubaidullina autorikontsert (dir. Andres Mustonen), Mozarti 27. klaverikontserdi esitus, kus soleeris Kalle Randalu. Samal kontserdil tuli dirigent Christopher Poppeni käe all ettekandele ka Tüüri haruldane „Lighthouse“. Üle pika aja esines ERSO Nikolai Aleksejevi käe all ka Peterburis – seekord uuesti üles ehitatud Peterburi Jaani kirikus, mis on vene kultuuriruumis sajandeid olnud eestluse kantsiks. Värskeimaks elamuseks on ERSO Tubina ja Šostakovitši tõlgendused maestro Neeme Järvi käe all ERSO 85. a juubelile pühendatud kontserdil.
See kontsert juubeldas ka ühte teist olulist sündmust Eesti kultuuriloos – 18. dets. 1926 sündis ka Eesti rahvuslik ringhääling. Orkestritki kutsuti algul raadioorkestriks. Sel hooajal on ERSOl ees veel palju häid kontserte suurepäraste dirigentide, solistide ja vaimustava muusikaga.
Põnevust tõotab tuua eesti muusikute esindusfoorum „Eesti muusika päevad“, kus ERSO esitab terve kontserdi eesti heliloojate uudisloomingust. Märtsis astub huvitava kavaga publiku ette Olari Elts (Stravinski „Kevadepühitsus“, Debussy „Kevadised ringmängud“ jt). Samas kuus tuleb publiku ette noor dirigent Mikk Murdvee omanäolise kavaga (Pacius, Šostakovitši Viiulikontsert(!), Stravinski.)
Lõpetuseks tahan tänada neidki, kes on ERSO tegevust läbi aegade kirjasõnas talletanud ja tänu kelle artiklitele ja uurimistöödele sai teha nii väärika raamatu orkestri ajaloost. Tänusõnad kuulugu siin Ivalo Randalule, Maia Liljele, Tiina Mattisenile, Toomas Velmetile, Maarja Kasemale ja Virve Normetile.
Palju õnne, ERSO! Jõudu ja jätkuvat loomeenergiat edaspidiseks!