ERSO raskekaaluline sünnipäevakontsert
22. detsember 2011.
ERSO 85. aastapäevale pühendatud kontsert „Sõjasümfooniad” 16. XII Estonia kontserdisaalis, dirigent Neeme Järvi.
Kuigi ERSO juubelikontserdil kõlisesid fuajees veiniklaasid ja valitses tavalisest pidulikum meeleolu, oli kava üks selle hooaja tõsisemaid ja raskekaalulisemaid: kõrvuti kõlasid Eduard Tubina Viies ja Dmitri Šostakovitši Seitsmes, kahe naaberrahva suured sõjasümfooniad. Kontserdi eel esitletud orkestri ajalooraamatut lehitsedes ja varasemast teada fakte kõrvutades märkasin, et ümmargune tähtpäev ei olnud mitte ainult ERSO-l, vaid ka mõlemal ettekantud teosel. Šostakovitši Seitsmes valmis 70 aastat tagasi, 27. detsembril 1941. aastal Kuibõševis (praegune Samaara; esimesed kolm osa on kirjutatud sakslaste poolt ümber piiratud Leningradis, kuigi teadaolevalt küpses teos helilooja peas juba enne sõja algust). Sümfoonia Eesti esiettekanne toimus 65 aastat tagasi, 7. novembril 1946 Roman Matsovi juhatusel. Umbes kuu aega hiljem lõpetas Tubin Stockholmi äärelinnas Hammarbyhöjdenis oma Viienda sümfoonia. Viimane pidi oma Eesti esiettekannet ootama kümme aastat: see sai siinsamas Estonia kontserdisaalis teoks 55 aastat tagasi, 21. septembril 1956. aastal, dirigeeris Sergei Prohhorov.
Šostakovitši Seitsmes on tuntud „Leningradi sümfoonia” pealkirja all (nõukogude aja ametliku programmi kohaselt kujutab see natsiarmee pealetungi rahumeelsele vene rahvale ja ennustab viimasele sõjas kangelaslikku võitu), Tubina Viienda aga kuulutasid kriitikud pärast esiettekannet eestlaste „rahvusliku traagika sümfooniaks”. Mõlemat teost saatis esiettekande järel suur edu. Tubina Viiendat mängiti 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel Stockholmis, Helsingis, Hamburgis, Oslos, New Yorgis, Sidneys jm. „Leningradi sümfoonia” võidukäiku Venemaa ja kogu maailma kontserdilavadel sõja- ja sõjajärgsetel aastatel võib aga pidada ainulaadseks fenomeniks kogu XX sajandi muusikaloos (sümfoonia toonaseid ettekandeid on võrreldud religioosse kombetalitusega, kus rahvas spontaanselt nutma puhkes ja finaali püsti seistes kuulas). Kahtlemata oli selle taga Stalini osav propagandaplaan, millega läksid kaasa Inglismaa ja USA liitlased, kuid kindlasti ka Šostakovitši erakordne võime oma ajastu sotsiaalseid vapustusi kunstilise üldistus- ja sisendusjõuga edasi anda. Tõsi, külma sõja ajajärgul „Leningradi sümfoonia” populaarsus läänemaailmas langes, kuid tänaseks on teos tõusnud taas väärikale kohale orkestrite repertuaaris ja vaevalt leidub enam kuulajat, kes sellele omal ajal omistatud must-valget programmi puhta tõe pähe võtaks.
Kava valik oli juubelikontserdile kohaseks ajalooliseks tagasivaateks sobiv ka põhjusel, et Tubina ja Šostakovitši muusikal on olnud eriline koht ERSO ja tema dirigentide repertuaaris. Orkestri esimene peadirigent Olav Roots oli Tubina esimese nelja sümfoonia esiettekandja. Šostakovitši Viiendat juhatas ta 1938. aastal, vaid aasta pärast teose esiettekannet Leningradis. Roman Matsov jätkas seda traditsiooni sõjajärgsetel aastatel, tutvustades Šostakovitši uusi sümfooniaid Tallinna publikule varsti pärast nende esiettekandeid Venemaal. Peeter Liljele olid lähedased mõlemad heliloojad. Tema Tubina Teise, Neljanda, Viienda ja Kaheksanda sümfoonia tõlgendusi mäletan oma tudengiaastate eredaimate muusikaelamustena. Arvo Volmer tegi ajalugu Tubina kõigi kümne sümfoonia ja „Krati” muusika ettekannete ja salvestustega. Nikolai Aleksejev kuulub kirglike Šostakovitši austajate ja väljapaistvate interpreteerijate hulka. Ja loomulikult Neeme Järvi, kes oma esimesel „valitsemisperioodil” taasavastas Eesti publiku jaoks Tubina „Legendaarse sümfoonia”, tõi esiettekandele Kaheksanda ning Eesti esiettekandele Üheksanda ja Kümnenda sümfoonia. Šostakovitši tõlgendajana on ta aga ülivõrdes kiidusõnu pälvinud maailma plaadiajakirjades (seda küll tänu koostööle Šoti rahvusorkestriga). Selle uhke loetelu lõpus pean siiski sisse tooma ka ühe tõrvatilga: Tubina sümfooniat mängis ERSO viimati kuus aastat tagasi, helilooja 100. sünniaastapäeva aegu. Tahaks loota, et Järvi „teine tulemine” toob ka Tubina muusika ERSO püsirepertuaari tagasi.
Kava valikut tuleb kiita veel põhjusel, et see andis suurepärase ja mitmekülgse pildi ERSO tänasest tasemest. Oma meisterlikkust ja peent musitseerimist said näidata nii mitmed solistid (Arvo Leibur, Elar Kuiv, Mihkel Peäske, Tõnis Traksmann, Peeter Sarapuu, Indrek Vau jt) kui ka terved pillirühmad (iseäranis tahan esile tõsta keelpillirühma Tubina koodas ja Šostakovitši III osas). Ja kui massiivne ja samas reljeefne oli orkestri täiskõla mõlema sümfoonia vägevates kulminatsioonides! Imetlust väärib ka orkestri kontsentratsioon ja emotsionaalne vastupidavus. Ainsana tundus veidi hajevil olevat Tubina finaal, mille küll kompenseeris ootuspäraselt kaunis ja mõjuvõimas kooda. Seevastu Šostakovitši rohkem kui tund aega kestnud sümfoonia arenes katkematus tõusujoones. Kui tavaliselt peetakse selle teose dramaatiliseks raskuskeskmeks esimest osa, siis nüüd nautisin eriti mahlerlikult kurb-nostalgilist skertsot, keskendunud Adagio’t ja kolossaalse lõpukulminatsiooni poole suunatud finaali. Kui Tubina puhul olid Järvi tempod ja tõlgendus üldjoontes traditsioonilised, siis Šostakovitši sümfoonia kulges tema käe all harjumuspärasest liikuvamalt. Kokkuvõttes tuli see ettekandele kasuks: muusika arenes väga loomulikult, ülevoolavat pateetikat vältides. Vaid I osa „pealetungi episoodile” järgnenud meditatiivses lõigus (fagotisoolo „kuivade” keelpilliakordide taustal) kippus veidi tõtlik tempo takistama muusikasse kätketud reekviemliku meeleolu täit mõjulepääsu.
Maestro Järvi on praegu kõrgvormis. Ta on kui tark ja kogenud väejuht, kes keskendub oma plaani elluviimisele ega pea muretsema enese kehtestamise pärast – pillimeeste „armee” usaldab teda sajaprotsendiliselt, järgnedes talle täie andumusega. Loomulikult kajastub see ka esituse kvaliteedis. ERSO ja tema publik võivad tulevikku vaadata optimistlikult!