Ivari Ilja 50

Ivari Ilja ja tema õpilased Mihkel Poll, Sten Lassmann, Maksim Štšura, Johan Randvere ja Jaan Kapp ERSO ees, dirigent Mihhail Gerts 15. V Estonia kontserdisaalis ja 16. V Pärnu kontserdimajas.

Mida tähendab 50?

See on midagi poolikut. Miski oleks nagu lõpetamata. 50 on inimese elus üks verstapost, teeots või koguni risttee. Kas ütelda „olen juba või alles 50aastane”? Dirigentide kohta öeldakse, et viiekümnene on alles poisike. Kuidas on pianistidega? Kuidas Ivari Iljaga? On ju olnud pidev eneseavastamine ja pühendumine. On omaks võetud ja publikule pakutud tohutu valik head muusikat nii solistina kui ansamblistina. On rõõmu tehtud laiale auditooriumile kogu maailma suuremates kontserdisaalides: Londoni Wigmore Hallis, Queen Elizabeth Hallis, New Yorgi Carnegie Hallis ja Lincoln Center’s, Washingtonis Kennedy Center’s, Salzburgi Mozarteumis, Viini Musikvereinis, Moskva Konservatooriumi Suures saalis, Brüsseli Palais des Beaux-Arts’is, Milano La Scalas, Tokyo Suntori Hallis jm koos suurepäraste maailmakuulsate lauljate Irina Arhipova, Maria Gulegina, Dmitri Hvorostovski ja Elena Zarembaga. Neist esimesega kestis koostöö 15 aastat! Kas oskame enesele ette kujutada, kui palju muusikalisi väärtusi on sündinud sellest koostööst?

Rohkesti on korda saadetud ja rohkem veel ees. Selles kontekstis kaotab inimiga tähtsuse. Kunstiarmastusest sündinud rikkus ei karda majanduslangust, kärpeid ega devalveerimist. Seda rikkust on raske mõõta või kaaluda, kuid seda saab kuulda, kui osatakse kuulata. Ei maksa unustada, et Ivari Ilja on teinud pidevat koostööd ka meie lauljate ja pillimängijatega.

Teejuht

Juuni lõpul pühitseme professor Bruno Luki 100. sünniaastapäeva. Bruno Lukk, kauaaegne Tallinna Riikliku Konservatooriumi klaverikateedri juhataja, kujundas poole sajandi jooksul oma mõjuvsügava muusikalise eruditsiooniga terve pianistide koolkonna, kes on meie muusikaelus etendanud kaalukat rolli. Nüüd on esile kerkinud uus särav isiksus – professor Ivari Ilja, kes istub korraga kahel, artisti- ja pedagoogitoolil, otsustanud jagada oma energiat kahe armsama vahel. Ei ole just kerge olla samal ajal ka klaveriosakonna juhataja, korraldada ja suunata nii rahvuselt kui tasemelt kirjut seltskonda. See on Iljal nagu teatav meeldiv kohustus tegutseda õpetajana ja ravitsejana, olla guru. Inimene elab vaid korra. Et hoida seda, mis olemas, peab oskama seda ära anda, on ju nii! Anda neile, kes muusikaelu edasi viivad, kel tuli tuha all hõõgumas. Uus koolkond sünnib – kõik märgid on olemas! Kas Iljal on oma koodisüsteem, millel on seos elu endaga ja muusikaga? Kuidas toimib see pedagoogiline loominguline protsess, seda valemit me ei tea. Aga meil on ettekujutus mõtete kulgemisest selles koosluses, kes tegutseb seal EMTA ühes klassiruumis. Paistab, et Iljal on oma imepärase positiivsusega jõudu seda seltskonda emotsionaalselt üleval hoida. Temast on saanud teejuht.

Klaveripidu

Klavereid oli laval ühe-, kahe- ja kolmekaupa, kõik kohad mängijatega täidetud. Ühe puu, Ivari Ilja harud: Jaan Kapp, Sten Lassmann, Mihkel Poll, Maksim Štšura, Johan Randvere. Dirigendipuldis ka sama puu oksaharu – Mihhail Gerts. Kontserdi kohal hõljus ülev juubelihõng, mis välistas igasuguse tahtmise esitatavasse kuidagi kriitiliselt suhtuda, asendudes heldimusega ja sooviga pakutavale andunult kaasa elada. Mõte panna kava esimeses osas õpilased esitama Mozarti klaverikontserte oli ilus. Mozarti kolme klaveri kontsert F-duur K 242 on kirjutatud 1776. aastal Salzburgis ja pühendatud krahvinna Antonia Lodronile ja tema kahele tütrele. Autograafi juures on ka kahe klaveri (tšembalo) variant ning kadentsid Allegrole ja Adagiole. Jaan Kapp, Maksim Štšura ja Johan Randvere kandsid teose ette paraja lustiga, kui rütmiline „liulaskmine” välja arvata. Üllatus tuli kolmandas osas, kui kadentsi moodustas kombinatsioon üldtuntud sünnipäevalaulust „Happy Birthday to You”. Kadents kasvas muusikast hästi loogiliselt välja, tegi väikese variatsioonilise viite ja suubus toredasti kontserdi lõpuossa. Selgus, et selle kadentsi autor on Maksim Štšura. See oli vahva leid ja sobis juubelikontserdi õhustikku ülihästi. Mozarti kahe klaveri kontsert Es-duur K 316 (365) on sündinud samuti Salzburgis ajavahemikul 1779–80, mõelduna Mozartile enesele ja õele Nannerlile. Mihkel Poll ja Sten Lassmann mängisid erksalt, sealjuures diskreetselt. Kuulaja võis leida erinevaid kõlavarjundeid. Hea oli ansambliline koostöö ja vastastikune dialoog. Sisemine mootor töötas. Polnuks ülearune lisada rohkem sära III osale. Orkestrilt oodanuks mõlema kontserdi puhul peenemaid ja täpsemaid rütmifiguure. Brahmsi klaverikontsert d-moll 15 oli 1854. aastal algselt kavandatud sonaadina kahele klaverile, siis sümfooniana ja alles seejärel kolmeosalise klaverikontserdina orkestriga. Ivari Ilja esinemine oli võimas: mehine, mõttetihedalt korrastatud, kaalukas ja kujundirikas. Ilja valitseb klaverit selles muusikas täie üleolekuga, tunnetades antud klaveri võimaluste piire. Tegemist on ereda muusikalise isiksusega, kel on loomingulist jõudu ja suurt haaret ilma lavalise koketeriita. Kontserdi esimeses osas oli traagikat, ärevust, pühalikkust, võidukust, õrnust … Kogu sündmuste rida avanes kujukalt kuulaja ees. Eriliselt haaravaks ja südant soojendavaks osutus igatsev ja kirglik teine osa ja selle õilis kantileen. Selline sisukas jutustus ei saanud kuulajas jätta hingevärinaid tekitamata. Kontserdi finaal esitati jõuliselt ja temperamentselt (ei tea, kas see peab kõlama nii massiivselt ja tõsimeelselt – seal on ju riukad sees?).

Dirigent Mihhail Gerts pole just sagedasti ERSO ees seisnud, kuid ta pidas suurele vastutuskoormale vapralt vastu. Brahmsi komplitseeritud kontserdis on orkester ja klaver võrdväärsed partnerid, et kujundada terviklik ja loogiline muusikaline lugu. Kuigi kohati andsid tunda mõningad tempolised erimeelsused ja orkestri kõlaline pool polnud alati kõige paremini diferentseeritud, tuleb dirigenditöö kanda detailide kallal virisemata plusspoolele. Publiku tormilistest ovatsioonidest ei lasknud juubilar end mõjutada ja lisapala ei kinkinud. Oli meeldejääv sündmus. Palju õnne!