Pianist, kes mängis orkestrile

Brahmsi Klaverikontsert nr. 2 B-duur, Berliozi „Fantastiline sümfoonia”, Nikolai Demidenko (klaver, Ühendkuningriigid) ja ERSO , dirigent Dmitri Slobodenjuk (Venemaa-Soome). Sümfooniakontsert 16. I Estonia kontserdisaalis.

On harv nähtus, et solist üllatab tehnilise tulevärgi ja oma partii võimalikult ereda esitamise asemel hoopis ansamblistioskuste ja orkestrisse sulandumisega. Mitte staar-virtuoos, vaid ansamblist! Just selle elamuse Nikolai Demidenko reedesel ERSO kontserdil pakkus. Sulandumine orkestrisse aga tähendab sisuliselt sulandumist muusikasse. Seda eriti Brahmsi 2. klaverikontserdi puhul, mida võib veidi utreeritult nimetada kontserdiks orkestrile klaveri saatel, sest siin on tihti orkestripillide käes oluline meloodiline materjal. Viimatise festivali „Klaver” puhul äratasid poleemikat Arkadi Volodosi mänguvälised žestid. Ka Demidenko saatis nii mõnegi orkestrisoolo teele omapoolse tahtmatu, ja sealjuures väga pieteeditundelise liigutusega. Miks ka mitte, kui liigutused jäävad muusika karakteriga vastavusse. Samasse valdkonda kuulub ka tema pooleldi seljaga publiku poole hoiak orkestrisoolode ajal. Demidenko justkui ei esinenud publikule, vaid mängis orkestrile ja publikul oli luba seda kaunist dialoogi jälgida.

Kui solist sageli justkui vastandub orkestrile ja tema sisseastumine on nagu toreadoori lavalesööst ooperis „Carmen”, siis Demidenko võttis muusika orkestrilt üle nii vahetult ja paindlikult, nagu oleks tegemist kahe pilli intiimse ansambliga. Samasuguse enesestmõistetavusega suubusid tema alustatud karakterid orkestrisse. Juba esimene soolo lõppes võimsa laenguga, mille orkester ka kinni püüdis! Siinkohal peab kindlasti kiitma nii dirigendi kui ERSO paindlikkust ja respekti.

Brahms on tuntud suurte tõusude ja pikkade dramaatiliste liinide meistrina. Esimese osa võitleva karakteriga lõigud jäid pianistil ettevaatlikuks, romantilise tulisuse asemel tundis pianist end paremini delikaatsetes saatepartiides. Erakordselt tõusis aga esile teose lüüriline osa ja teisedki lüürilised hetked. Näiteks kirglikus teises osas Allegro appassionato oli ühe repliigi algus, üksik re noot võetud sellise venituse ja tähendusega, et võis empaatilisemal kuulajal tekitada lisaks hingevärinale füüsilise. Müstilise lummusega esitati kolmas, aeglane osa. Neljandat osa, mis oma segasevõitu vormiga kipub veidi seisma jääma, kompenseeris pianist lisapalaga. Siin kõlas ka Estonia kontserdisaali klaver pehme ühtlase tämbriga. Brahmsi kontserdi forte-lõikudes oleks tahtnud pillilt tihedamat ja kandvamat tooni.

Valdava osa Berliozi „Fantastilisest sümfooniast” kujundas dirigent delikaatselt, klassikalise täpsusega ja vohavate värvideta. Teose kulminatsiooniks – rongkäigu ja sabati ajaks – aga tuli jõud ja võimsus ning kõik läks paika. Paljude heade orkestrisoolode seast tõusid esile Tõnis Traksmanni kauni tämbriga inglissarve repliigid ja Toomas Vavilovi sisukad klarnetisoolod: ühe ajal sundis nii orkestri kui publiku hiirvaikseks – harva kuuldav piano pianissimo, teise ajal mängis äärmise grotesksusega sabatil moondunud lüürilist teemat. Orkestri ees oli dirigent, kes oskas ERSO tugevad küljed välja tuua.