Jõulurahu saabus jõuluoratooriumiga

Advendikontsert: ERSO, üle-eestiline poistekoor Kalev, HELI VESKUS (sopran), TEELE JÕKS (metsosopran), JUULI LILL (alt), MART MADISTE (tenor) ja UKU JOLLER (bariton) PAUL MÄE dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 30. XI.

Soovitan kõigile, kel probleeme hingerahuga, tutvuda lähemalt Camille Saint-Saënsi „Jõuluoratooriumiga” op. 12 (1858) ja usun, et juba „Prelüüd” likvideerib teie probleemid ning pärast viimase koori lõppemist on rahu teie hinge saabunud.

Eelmisel pühapäeval toimus selline teisendumine Estonia kontserdisaalis, kus Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, üle-eestiline poistekoor Kalev (koormeister Hirvo Surva), solistid Heli Veskus (sopran), Teele Jõks (metsosopran), Juuli Lill (alt), Mart Madiste (tenor), Uku Joller (bariton) ning Piret Aidulo (orel) ja Tatjana Lepnurm (harf) ette selle romantilist rahu sisendava suurvormi, juhatas Paul Mägi. Teos, mille tekkeimpulsiks on tõenäoliselt praktiline vajadus värskendada kiriku repertuaari jõulumuusika valdkonnas, on hästi universaalse ja kättesaadava koosseisuga, mis võimaldab ettekannet ka keelpillikvarteti, harfi ja oreli saatel, ning mitte liiga komplitseeritud. Oratoorium on ka kontsertmuusikana hästi vastuvõetav ning on 150 aasta jooksul saavutanud suure edu.

Kui oratooriumi (piibli)tekstide iseloom on rõõmustav ja „halleluuja” hõiskav, siis muusika suhe sellega on palju rahulikum ning emotsionaalselt „sametisem”, sedasi ladusalt ja sümmeetriliselt oli teos ka nüüd esimesel advendil ette kantud. Häid sõnu väärivad kõik solistid ja eelkõige dirigent, kellele seda laadi rahu kulgema panna oli eriti käe järgi. Kuna kõnealune teos ei nõua suuri dünaamilisi-dramaatilisi kontraste ja esitusaparaadi tasakaal on garanteeritud keelpillidega, siis õigustab ennast absoluutselt poiste segakoori kasutamine – see oli õnnestumine.

Kogu oratooriumi ettekanne oli aga tegelikult heaks sissejuhatuseks hoopis pretensioonikamale, sama autori Sümfoonia nr 3 op. 78 c-moll („Orelisümfoonia”) ettekandele. See suurteos, nii sisult kui vormilt, on kirjutatud 1886. aastal ning pühendatud Ferenc Liszti mälestusele; too oli Saint-Saënsi suur sõber ja eeskuju. Helitöö esituskoosseis on, nagu öeldud, suur ja originaalne, sest lisaks traditsioonilisele kolmesele orkestrikoosseisule sisaldab partituur veel orelit ja klaverit, mida mängitakse ka neljal käel. Helilooja, kes just tagasihoidlikkusega silma ei torganud, on olnud seda meelt, et tuleb luua midagi sellist, mida ta kunagi enam ületada ei suuda. Selle kinnituseks ei kirjutanudki ta rohkem ühtegi sümfooniat, kuigi elas täies loomejõus veel 35 aastat. Ehk oli tal õiguski.

Sümfoonia vorm on suhteliselt keeruline ja olen ka kohanud nii mõndagi erinevat tähistust, kuid kavalehel toodud neljaosaline tähistus (nii võib seda mõista) oli mulle uudiseks. Sellele kinnitust otsides ma partituurist seda kahjuks ikkagi ei leidnud. Seni minu kätte puutunud materjalidest on siiski jäänud mulje kui kaheosalisest teosest, st I Adagio ja II Allegro moderato. Kusjuures mõlemat osa on veel peetud vajalikuks liigendada, teine osa on aga jaotatud lausa üheksaks olulisemaks episoodiks. Lisand „orelisümfoonia” ei märgi seda, et tegemist oleks sümfooniaga orelile, vaid ikka sümfoonia oreliga. Seda võimu saabki tunda tõeliselt alles teise osa Maestoso’st kuni lõpuni ja peab ütlema, et kohe sealsamas ning ka teise osa alguse Allegro moderato’s mõjub eriti efektselt klaverikäsitlus partituuris. Nii orkestrit värvivat klaverit ei teagi tundvat mujal kui Saint-Saënsi selles partituuris.

Kogu teose kulminatsiooniks kujundas dirigent Paul Mägi aga hoopis esimese osa Poco adagio (minu partituuri järgi lugedes). Need 15 partituuri lehekülge teose 176st nihutasid absoluutselt paigast raskuskeskme ja tekkis vastupandamatu tunne, et esituslik šedööver on sündinud. Olen varemgi tähele pannud, et Paul Mägi on üks väheseid eesti dirigente, kui mitte ainus, kes ei karda aeglaseid temposid. Ning eks õnnestumisi on ju ennegi olnud, aga seekordne oli küll selline, kus unustad, et helilooja on ka olemas – tunned vaid, kuidas teos sünnib nüüd ja praegu dirigendi käte vahendusel.

Kogu eelnev ning järgnev sümfoonia oli vaid ettevalmistus ja järellainetus Poco Adagio’le. Loodan väga, et see ei olnud nii ainult Tallinna kontserdil, vaid et oma elamuse said kätte ka Tartu (28. XI) ja Pärnu (29. XI) publik ning advendiaja rahu oli ka neile garanteeritud. Mina loen „Orelisümfoonia” ettekande Tallinnas enamaks kui selle hooaja sündmuseks – näis, mis juhtub edaspidi. Kavalehe ülaservas oli imeväikse šriftiga kirjutatud: Gaida Mäe mälestuseks.