Tuntud ja tundmatu maestro Neeme Järvi 70

Täna saab Neeme Järvi 70-aastaseks. Nagu ta ise jutustas, on juubelipidustused nii tema praeguses «koduorkestris» New Jersey Sümfooniaorkestris kui ka Hollandis Haagi Residentorkestris juba mitu nädalat tagasi alanud.

Kingituseks komponeeritud «Maestro-valsski» mitu korda «üllatuslikult» publikule ette kantud. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja muusikaavalikkus tähistas 26. mail oma kunagise peadirigendi juubelit kontserdiga, kus maestro kõrval astusid üles ka tema kolm last, flötist Maarika ning dirigendid Paavo ja Kristjan.

Neeme Järvi tulek orkestri ette on alati nagu päikesepaiste keset põhjamaist halli…

Suhted orkestriga

Neeme Järvi: «Proov ei ole midagi muud kui musitseerimine, nagu oleksid juba kontserdil. Selle feeling’u peab orkester proovis ära tundma, mitte alles esinemise ajal. Sa pead täpselt teadma, mida sa tahad. Siis on ka kõigil teistel siht selge.

Inimlikud suhted on kõige tähtsamad, kultuuris, elus, poliitikas – igal pool. Ma olen õnnelik inimene – mul on ikka orkestritega hea kontakt. 15 aastat käin mõne juures, iga kord olen oodatud ja suure rõõmuga asume jälle muusikat tegema.»

Mäletan, et ka meie ERSO-ga on olnud olukordi, kus orkester on dirigendi vastu kuri. Üks episood toonases Leningradis näiteks, kui ERSO jõudis rongiga varahommikul kohale, aga hotellitubade n-ö kontrollaeg algas alles kella 12-st.

Söömata, pesemata, puhkamata orkestrandid pidid otse proovi minema. Nad valasid oma viha sinu kui dirigendi peale välja, kes sa olid tegelikult Tallinnas rongile tulnud otse Soome laevalt, mitte vähem väsinuna… Küll nad alles ütlesid!

Neeme Järvi: «Orkestrid ongi oma olemuselt kurjad. Neil on raske töö, neil peab olema mugav mängida. Orkestrant peab ju iga jumala päev allutama oma tahte ja arusaama muusikast teisele inimesele, dirigendile.

Ja see teine mees võib olla hea mees, aga ta võib olla ka paha mees, kes mulle, orkestrandile üldse ei sobi ega meeldi. Aga ma pean kuuletuma. Orkestrandi töö on üks raskemaid maailmas. Seda peab dirigent kogu aeg meeles pidama.

Ja nad on kurjad, need orkestrid, kui sa midagi valesti teed.»

Kui südamlikult!

Neeme Järvi suhted orkestritega on olnud haruldased. Ta on suutnud oma Detroiti ja Göteborgi orkestrile leida suurepäraseid sponsoreid, sest inimestega lävimises on vähe talle võrdväärseid.

Lasin meelte ja tunde värskendamiseks mälust läbi materjalid ja raadiosaated kümne aasta tagustest pidustustest mõlemas linnas ja silme ette tuli see lausa jumaldamiseni küündinud austus ja armastus ning tahe maestro tähtpäev erakordseks teha.

See õnnestus tookord fantastiliselt, samuti viis aastat hiljem, ning tõenäoliselt ka tänavu. Ometi meenutaksin Göteborgist just üht kummalisemat episoodi, mida ma eales olen kohanud.

Pidulikul kontserdil saatis orkester austusavalduste saatel pensionile vana viiulimängija, kontsertmeistri. Koos orkestriga tuli tal esitada virtuoosne-romantiline 7-8 minuti pikkune pala.

Neeme juhatas, aga solist oli nii närvis, et «lausa pani peoga mööda», nagu ütlevad pillimehed. Mehe õnnetu nägu, hetkeks nõutuses tardunud orkester, viisakas publik kahvatut aplausi alustamas – hetk oli hirmus!

Ja mida tegi siis Neeme! Ta pöördus orkestri poole, publiku poole, ise innukalt plaksutades. Kõik võtsid tuld, aplaus läks tormiliseks ja pala läks kordamisele.

Seekord juba tõesti briljantselt!! Loen seda Järvi südametarkuseks, mis mõistis vana pillimeest ning päästis mitte ainult tolle hetke ja esinemise, vaid teeneka muusiku KOGU pensionipõlve enesetunde.

Orkestrid on erinevad ja samas sarnased. Ka tasemelt. Kui Haydni sümfooniat tuleb mõne kollektiiviga tões ja vaimus harjutada, siis New Yorgi Sümfoonikud, kelle proovi oli Avery Fisher Hallis mul õnn kuulata, võivad seda peast ja «unepealt» mängida. Proovis nagu polekski midagi teha!

Virgurivänt Neeme tegi aga proovi selliseks, et iga fraas sisaldas tempolisi või nüansilisi ootamatusi. Tähtsad pillimehed olid pinges ja aktiivselt «löögivalmis». See pakkus kõigile tohutult lusti. Kui sümfoonia lõppes, tõusis orkester püsti ja aplodeeris dirigendile!

Palju me teda tunneme?

Me teame Neeme Järvi tuntust maailmas. Teame tema tohutut töövõimet. Tunneme tema elavat huvi kõige vastu, mis Eestis sünnib ja peame tema isalikke manitsusi mõnikord tüütutekski, sest ta räägib taas ja taas samadest muredest.

Aga selle põhjus on, et need mured ja probleemid ei ole meil tema külaskäikude vahel sammugi edasi liikunud. Ta muretseb, et valitsused, juhid ja ministrid vahetuvad, ning taas algab kõik justkui otsast peale.

Teame ka Neeme Järvi justkui jumalaarmust sündinud musikaalsust, mis suudab elu sisse puhuda igale helitööle, pisipalast tohutute Mahleri-Bruckneri-Liszti jt suurvormideni. Olen ikka tajunud, et tema tulek Eestisse toob iga kord kaasa maailmatuuli, avatud muusikamaailma tunnetuse, ja see pole üldse väike mõju!

Sest kummaline küll – näilise pehmuse ja heasüdamlikkuse kõrval on Järvil väga kindel tahe, vääramatu oma joon ning raudne autoriteet. (Pisut saab sellest aimu ka, kui jälgida tema õpetamisprotsessi Pärnu Suveakadeemia kursustel.)

Aga meil ei ole, vähemalt mitte Eestis, seni uuringuid ei tema kunstniku-olemusest kunstipsühholoogia mõttes ega dirigeerimise meetodist. Ega tunne me tema tööprotsessi sisemist poolt, süvenemist teostesse, heliloojaisse, ajastutesse.

Paljud heliloojad on ju tema taasavastatud, nii Põhjamaades kui Ameerika mandril. Mäletan abikaasa Liilia repliiki, et «Joonase lähetamise» partituuri kandis ta kaasas kõikidel kontsertreisidel kuude kaupa, ning mõtles ja rääkis sellest…

Kipun arvama, et me tunneme Neeme Järvist vaid jäämäe veepealset osa. Aga me hindame ja armastame seda osa!

Palju õnne, maestro, suure juubeli puhul!

Neeme Järvi dirigenditee:
Sündis 7. juunil 1937 Tallinnas
Õppis dirigeerimist 1950ndatel Leningradi konservatooriumis. 1963–1979 Eesti Raadio ja Televisiooni Sümfooniaorkestri peadirigent, 1965–1975 Estonia teatri peadirigent.
Lahkus Nõukogude Eestist 1980, elab alates 1980. aastast USAs, sai sealse kodakondsuse 1987.
1982–2004 Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent.
1990 – 2005 Detroiti Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent. Alates 2005. aastast New Jersey orkestri kunstiline juht. On juhatanud orkestreid rohkem kui 350 heliplaadil.
Abikaasa Liiliaga on tal kolm last, kes kõik on muusikud. Paavo ja Kristjan on dirigendid ja Maarika flötist.