Neeme Järvi 70? Dirigent!

26. mail Estonia kontserdisaali sisenenu tähelepanu tõmbas endale lühtrite vahel asuv ebatavaline õhupallikujuline valgusallikas, pigem kunstlik kuu kui päike. Selgus, et Neeme Järvi sünnipäevakontsert ERSOga salvestatakse DVD-le. Lootus jääb, et meiegi siin kunagi seda osta või näha saame, kuna salvestaja ei olnud kodumaine.

Kes on Neeme Järvi? Me teame, et ta on dirigent, me teame, et ta on raugematu energiaga geniaalne muusik. Kuulsust ja edu ei ole võimalik mõõta, kuid Neeme Järvit tunnevad kõik maailma tipporkestrid ja interpreedid. Ta on praegu Haagi Residentorkestri peadirigent ja New Jersey SO peadirigent, Detroidi SO emeriitmuusikajuht ja Göteborgi SO emeriitpeadirigent, Jaapani Filharmooniaorkestri peakülalisdirigent ning Kuningliku Šoti Rahvusorkestri laureaat-dirigent. Neeme Järvi on salvestanud rohkem kui 350 CDd. On seda palju või vähe? Herbert von Karajan olla salvestanud ca 500 heliplaati, kuid tal kulus selleks ka 60 aastat. Järvi 350 on salvestatud viimase 25 aasta jooksul ja ta on salvestanud kõik Wilhelm Stenhammari, Hugo Alféni, Nils Gade, Carl Nielseni, Jean Sibeliuse, Johannes Brahmsi, Franz Schmidti, Bohuslav Martinů, Aleksandr Glazunovi, Sergei Prokofjevi, Dmitri Šostakovitši, Pjotr Tšaikovski, Eduard Tubina ja Arvo Pärdi sümfooniad. Igas endast lugupidavas plaadipoes on sektsioon, kus paiknevad CD-d ja DVD-d Neeme Järvi näopildiga. Kahju, et Eesti plaadipoed endast lugu ei pea, kuid rahvusraamatukogus on küll vist kogu Neeme Järvi diskograafia füüsiliselt olemas. Aastast 1982 kuni 2006 on Järvi salvestiste kohta seal kataloogis 402 kirjet ning üldse on neid 439. Aastatel 1963–1979 oli Neeme Järvi tänase ERSO peadirigent. Vestleme juubilariga tema esimesest hooajast ERSO peadirigendina.

Neeme Järvi: Siin Eestis on tore olla, aga aega ei ole mitte sugugi. Nii palju kohtumisi, ajakirjanikud, sõbrad, tuttavad. Igale poole kipun hiljaks jääma. Mujal ma teen kontserte, s.t teen tööd, ja siis jääb ikka aega üle ka pisut, aga siin kohe mitte sugugi. Teisest küljest see jälle aktiviseerib nii vaimu kui füüsist.

Millal te esimest korda juhatasite ERSO-t, s.t Eesti Raadio sümfooniaorkestrit?
1960. aastal ma lõpetasin Leningradi konservatooriumi ja siis juhatasingi. Eesti Raadio muusikaline juht, helilooja Lydia Auster pakkus mulle siis kohta, sümfooniaorkestri teise dirigendi kohta, peadirigent oli Roman Matsov.

Kas te oma ERSO esimese kontserdi kava mäletate?
Jaa. Beethoveni I sümfoonia, Mozarti metsasarvekontsert (Uve Uustalu) ja Gilda aaria ning veel midagi Helju Koppa esituses. Kõik me olime Leningradi konservatooriumist pärit.

Saite peadirigendiks 1963. aastal üsna noore mehena. Lihtsa arvutuse tulemus annab vanuseks 26. Millised plaanid ja mõtted teil olid asudes sellele ametipostile?
Mitte mingisuguseid plaane ega mõtteid polnud. Ma olin äsja konservatooriumi lõpetanud noor dirigent ja tahtsin hirmsasti juhatada, muusikat teha, ja see suurepärane võimalus nüüd mul avanes.

Kas mäletate seda kuuekümnendate alguse ERSO koosseisu? Hakkame meelde tuletama, kes mäletab rohkem.
I viiulid: Rudolf Palm, Artur Värik, Artur Saat, August Milli, Emil Laansoo, Ruudi Nõlvak, Roland Kasvand, Vilma Lepiksoo, Maris Talvik (Väinmaa), Jossif Šagal, Moissei Alperten. II viiulid: Brinkmann, Tiikvee (Ines Rannapi isa), Harri Hunt, Anderson. Aldid: Voldemar Saul (Peetri isa), Kulmann, Raimond Sepp tuli pisut hiljem. Tšello kontsertmeister oli Kaarel Vallimäe, Vihermäe Kaarel tuli hiljem, Nateu oli väga koloriitne kuju ja alguses oli veel selline tšellist-helilooja nagu Edmund Uus, ma veel juhatasin tema sümfooniat. Kontrabassi kontsertmeister oli Boleslav Kotzensky, tema oli peaaegu nagu orkestri asutajaliige. Ta oli raadioorkestris siis, kui see oli veel kvintett ainult.

Tuletame nüüd esimesed hääled ka meelde.
Arnold Sepp oli esimene flööt, Talmre esimene oboe. Missugune esimene klarnet oli Juhan Kaljaspoolik! Fagott Elmar Milkop, kikilipsuga klarnetist oli Kuke Karla. Metsasarved olid Voldemar Uustalu (Uve isa) ja Arnold Treumuth ning eluaegne IV metsasarv Arepalu. Löökpillides oli ikka veel Kristjan Vestre, kes oli minu õpetaja muusikakoolis. Orkestris ta kõditas timpani nuiaga trompetisti Robert Tavast kõrva tagant ja unustas ise mängimata. Rohkem ta muidugi häälestas timpaneid kui mängis, aga neid kruvidega timpaneid pidigi kogu aeg häälestama. Ja siis selline ajalooline minu koolivend nagu Kalju Terasmaa.

Muide töötab ERSOs aastast 1950!
Fantastiline. Siis oli Tavase vend tromboon Artur Flink, kes oli suur tehnikamees, parandas raadioid kõigil. Tuubat mängis Väino Palm. Kontrabassimängija Luukas oli kõhna mees, vahel hakkas tal kontserdi ajal paha, siis ta istus vaikselt maha ja natukese aja pärast tõusis jälle ja mängis edasi. Helilooja Evald Vain oli teine oboe.

Ta oli ju tegelikult viiuldaja, aga orkestris oli II oboed vaja ja ta olla kahe nädalaga selle pilli omandanud ja pulti istunud. Selline legend liikus.
Väga andekas inimene oli. Kaljulaid oli veel üks oboemängija ja inglissarve mängis tema. Flöötidest oli selline mees nagu Teas Kipso ja Samuel Saulus vahetas varsti välja Arnold Sepa. Flööti mängisid heliloojad Evald Brauer ja Kuldar Sink. Hiljem veel tuli haruldane flötist Aadu Aksel, kes aga kiiresti ennast põhja jõi. Kuldar Sink oli ääretult andekas muusik. Kui ta meil vahest külas käis, siis me mängisime näiteks Bruckneri sümfooniaid neljal käel. Selline suurepärane klarnetist oli siis Kaljaspooliku kõrval kui Alfred Sikk. Siis ju neid kõrgeid trompeteid ei olnud meil ja tema mängis kammerorkestris Bachi Brandenburgi teises kontserdis sopransaksiga seda kõrget trompetit. Tuleb välja, et ma olen ju päris ajalooline inimene! Kujuta ette, missugused inimesed istusid orkestris ja mina muudkui juhatasin neid.

See peaaegu eestiaegne orkestri koosseis oli väga selgete hierarhiatega. Kui mina tulin 1961. aastal ERSOsse, siis oli selline komme, et rühma kontsertmeister võttis noore mehe otsekohe oma hoole alla ja ega sul siis eriti sõnaõigust ei olnud ka proovi vaheajal mitte.
Ah nii? Neist vaheaegadest ma suurt ei tea midagi. Mina katsusin olla väga sõbralik kõigiga, see tähendab vist ikka, et ega mul sõpru orkestris eriti ei olnud. Dirigent ei saagi seda endale lubada eriti, et ta suhtub mõnesse soojemini kui teistesse, eriti mis puudutab naissoost orkestrante. See tekitab alati liigseid probleeme, mida pole vaja.

Te olite 16 aastat ERSO peadirigent. Kuhu oli seatud sihik, milline oli orkestri tulevik teie silmis?
Tegelikult oli raadioorkestril ikkagi ka nn parteiline juhtimine sellesama Lydia Austeri isikus ja tema ikka muretses nõukogude repertuaari, aga ka eesti kaasaegse repertuaari mängimise eest, see oli ju ka siis nõukogude. Ega rohkem ju kedagi ei olnud. Siis orkestri direktsioon kui niisugune puudus, oli ainult inspektor. Alguses oli Elmar Karendi (II trompet), siis Pihlamägi (Olavi isa), nii et sihte seadis rohkem Auster. Planeerimine käis ka kõik tema kaudu, mina tulin ja juhatasin. Me ei olnud ju päris kontsertorkester, me olime raadioorkester, kes andis ka kontserte Eesti Riiklikus Filharmoonias. Seal oli oma kunstiline juhtkond, kellel oli oma sõna sekka öelda. Olga Rudneva oli filharmoonia kunstiline juht. Kultuuriministeerium meiega ei tegelenud, nii et päris keeruline oli see kontserttegevus ja planeerimine. Meie põhitegevus oli lindistamine. Kõik, mis heliloojad kirjutasid, tuli lindistada ja nad kirjutasid hästi palju. Minule kui noorele dirigendile oli see suur kool ja ma tegin seda tohutu vaimustusega. Siis ma ei saanud muidugi aru, kui suur kool see oli, nüüd ma mõistan seda.

Ma leidsin ERSO arhiivist huvitavaid kavu. Te tegite sel hooajal Arvo Pärdi I sümfoonia esiettekande, siis ta oli veel kord kavas sel hooajal ja veel kord nn pidulikul valitsuskontserdil Eesti NSV aastapäeva puhul. Esimesed kaks näitavad teose menu – aga kolmas?
Eks ta päris naljakas ole, aga Pärt oli siis ju ka nõukogude helilooja. Ja eks nad pidid ju kõike kuulama, kogu see partei ja valitsus, mida neile mängiti – vaesed mehed. Aga ega me ei arvestanud, kes seal saalis istusid. Meie ajasime oma asja.

Esimestel hooaegadel ilmus teie repertuaari huvitavaid teoseid nagu näiteks Einojuhani Rautavaara Sümfoonia nr 3.
Mäletan, mäletan. See teos tuletas väga Brucknerit meelde, eriti skertso, aga siis läks jälle väga moodsaks kätte.

Stravinski “Sümfoonia kolmes osas”?
Noortel dirigentidel on selline haigus, et mida keerulisem rütm, seda parem või õigem oleks öelda – mida raskem, seda parem. Selles eas need Brahmsid ja Beethovenid eriti kedagi ei huvita, nüüd, minu eas, on teised väärtused. Ma vaatan praegu Kristjanit, tema on just selle haiguse küüsis. Teisest küljest on see väga hea meisterlikkuse kool nii dirigendile kui ka orkestrile.

No küll seal teie kavades ikka olid need Brahmsid ja Beethovenid ka, ega neist polnud ju pääsu.
Muidugi olid, sest minu pedagoog Leningradis oli Nikolai Rabinovitš, kes oli just nendele heliloojatele pühendunud. Siis veel Bruckner, Richard Strauss ja Wagner, neid ta oli kõiki võimeline klaveril mängima, aga Brahmsi kohta ta ütles, et see on parim, mis maailmas kunagi kirjutatud. Rabinovitš oli ju seda õppinud näiteks Bruno Walterilt, nii et päris otsesed saksa dirigeerimiskoolkonna mõjud.

Regeri “Variatsioonid ja fuuga Mozarti teemale” või Enescu Sümfoonia?
Ma tahtsin palju mängida sellist muusikat, mida siin polnud esitatud. Neid kahte teost, aga eriti Enescu I sümfooniat armastan tänaseni. See on ju nagu Brahms, niisama hea.

Sealsamas Heino Elleri Kolmas sümfoonia?
Selle me plaadistasime Melodijale. Ma tahaks teada, kus see plaat on? Keegi ei tea.

Ikka ja jälle on kavades Eugen Suchoň ja tema “Metamorfoosid”?
Oi, see on vapustav helilooja. Muide, ma panin selle tšehhi filharmoonikute kavasse, nemad tahavad ju alati oma muusikat. Ma tahtsin näha, kas Suchoň sobib, sest ta on ju hoopis slovakk. Aga paistab, et sobib küll, läks läbi.

Tundub, et Paul Hindemith oli teie lemmik.
Hindemith ongi minu lemmik. Jälle metamorfoosid, aga nüüd juba sümfoonilised. Küll ma tahaks tema neid kammermuusikaid mängida, aga need on ju kõik väiksed koosseisud, nii väikseid orkestreid ei ole. Hindemithi on ka hirmus raske esitada, väga lihtne on seal sassi minna. Ma olin Moskvas kontserdil, kui Igor Oistrahh mängis Roždestvenskiga Hindemithi Viiulikontserti ja läks jubedalt sassi. Roždestvenski ütles talle: “Süga nüüd kõikidel nootidel edasi” ja lõpetasidki koos – ja publik ei saanud arugi. Aga kui teos veatult välja tuleb, siis on Hindemith vapustavalt hea helilooja.

Kuidas orkester tol ajal seda muusikat vastu võttis?
Tolleaegse orkestri võimekus ei ole võrreldav tänase ERSOga, seal oli palju probleeme, aga ega minagi polnud päris see, kes ma praegu olen. Nüüd ma hakkan juba mõnda asja taipama. Aga kuuekümnendate ERSO oli oma ebaühtlasele koosseisule vaatamata võimeline ennast kokku võtma, ma ütleksin isegi, kõvasti ennast ületama. Suuri asju sai nendega tehtud. Orkestrimuusiku töö on väga raske töö. Ma arvan, et kõige raskem muusikute eriala ongi olla orkestrant. Seda peab kogu aeg kõigile selgeks tegema ja nende tööd tuleb alati ja kõikjal, ka Eestis, eriti nii väikses riigis kui Eesti on, kõrgelt hinnata. Ilma orkestrimuusikuta ei ole ju dirigente ega heliloojaid üldse vaja, nad oleksid ju mõttetud. Aga tänane ERSO on hoopis teine, kõrge rahvusvaheline tase, meie eesti kultuuri lipulaev.

Dirigent kui DIRIGENT

26. mai kontsert algab Eesti vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese tervitusega ja laval on ERSO ja RAM ning dirigendipuldis maestro Neeme Järvi. Villem Kapp “Põhjarannik” (1958): vaatamata asjaolule, et 1958. aastal oli RAM tunduvalt suurem, oli ka tänase RAMi esituses teose ahelhingamisega lõpu crescendo endiselt mõjuv. Suurepärane patriootlik teos nii piduliku sündmuse sissejuhatuseks. Lähemal tutvumisel selgub, et kava kompositsioonil on üks väga meeldiv kõiki heliloojaid ühendav omadus. Neid ühendab nende päritolu: eesti, soome, taani ja ungari on meile ikka päris lähedase suhtega. Veljo Tormise “Kolm mul oli kaunist sõna” (1962) meeskoorile ja flöödile kõlas Maarika Järvi ja meeste esituses kui kõrgeklassiline kammermuusika, juhatas ikka juubilar. Sibeliuse “Finlandia” esituseks tuli lavale Paavo Järvi, kes demonstreeris tarka dramaturgi meisterlikkust ja värsket suhet autori kõige populaarsema teosega. Heino Elleri 120. sünniaastapäevale pühendati tema “Kolm pala” (1951-52) flöödile ja keelpilliorkestrile (2005). Need kolm miniatuuri on keelpillidele seadnud Ameerika helilooja Charles Coleman Maarika Järvi tellimusel ning esitust juhatas nüüd juba Kristjan Järvi. Esimese osa bravuurne lõpp kuulus Carl Nielseni teosele “Aladdini süit”, mille kolm osa esitas orkester efektselt Kristjan Järvi juhatusel.

Kontserdi teine pool oli maestro Neeme Järvi päralt, kes oli valinud oma Eesti sünnipäevakontserdi peateoseks Ferenc Liszti “Faust-sümfoonia” “Chorus mysticus’e” (1857) tenorile, meeskoorile ja orkestrile. Meie Neeme Järvil on kuldsed käed. Ta on kui alkeemik, kes on kõigest võimeline kõrge prooviga kulda tegema. Mul võivad ju olla mõned heliloojad ka üldtunnustatud klassikute hulgas, kellest ma ei ole erilises vaimustuses. Ferenc Liszt enam ei kuulu nende hulka, vähemalt tema “Faust-sümfoonia” mitte. Ja maestrol on täielik õigus, kui ta ütleb, et ERSO on kõrge rahvusvahelise klassiga orkester, vähemalt Neeme Järvi juhatusel. 1963. aastal oli ERSO peadirigent Neeme Järvi piiritult andekas dirigent, tänane maestro Neeme Järvi on Dirigent.