Paul Badura-Škoda jälle Tallinnas

ERSO ja PAUL BADURA-ŠKODA (klaver, Austria) NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 2. III.

Vaatamata sellele, et kontserdi kavaleht esitab kangekaelselt maailma ühe kuulsama pianisti nime teist poolt Skodana, tahan juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. On tõsi, et ingliskeelses maailmas tõepoolest nii kirjutatakse ja ka saksakeelses, aga eesti keeles on omad reeglid, millised saab teada, kui lüüa lahti ÕS. Seal on avaldatud eesti keele tähestik, mis sisaldab tähte š-, ning seletatud, et seda tähte kasutatakse laensõnades, võõrsõnades ja võõrnimedes. Veel on seal märgitud, et võõrnimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju. Seega ei maksa häbeneda ning kirjutagem julgelt Badura-Škoda. Seda enam, et ta on selle oma klaverimänguga ära teeninud.

Edasine on pigem minu isiklik seisukoht, kuid püüan ka seda selgitada. Mulle võib meeldida või mitte, et igale kontserdile püütakse kangekaelselt välja mõelda pealkiri, kuid ilmselt pean ma sellega leppima. Kirjeldatava ERSO kontserdi pealkiri 2. III oligi “Legendaarne Paul Badura-Skoda”, mis kõlab – olgem ausad – üsnagi morbiidselt. Mis mulle siin ei meeldi, mis on legend? On Haapsalu Valge Daami, Kalevipoja, Suure Tõllu, Püha Jüri jne legend. Siin ja praegu laval esinev pianist võiks siis (kui üldse) olla ehk “elav legend”. Veelgi lihtsamad ning eestikeelsemad on aga sõna “legendaarne” mõned vasted, näiteks “imepärane” või siia vähem sobiv “ebatavaline”.

Imepärane on Paul Badura-Škoda aga tõepoolest. Badura-Škodast sai kuulus pianist peaaegu et üleöö 1949. (!) aastal, kui ta ilmselt oma mentori Edwin Fischeri soovitusel pääses lavale koos selliste “elavate legendidega” nagu dirigendid Wilhelm Furtwängler (1886–1954) ja Herbert von Karajan (1908–1989). Üksnes nende nimedega koos mainimine, rääkimata ühel afišil figureerimisest oli/on atestatsioon, mida pidid tunnistama nii publik kui kontserdikorraldajad üle kogu maailma ja mida nad sõnakuulelikult teevad ka tänaseni. Sel aastal kaheksakümneseks saav pianist tähistab oma sünnipäeva maailmaturneega. Selles, nagu te aru saate, ei puudu ka kontsert ERSOga Tallinnas, mis tõstab maailmas oluliselt nii meie sümfooniaorkestri kui kultuurse pealinna reitingut. Selles eas interpreetide esitustes ei tohi mingil juhul otsida tehnilisi vigu või kergeid apsakaid, vaid geniaalne isiksus ja temaga kaasas käiv aura on see, mida me naudime.

W. A. Mozarti Kontsert F-duur KV 459 oma elurõõmsa sisu ja sellele vastava esitusega on eelöeldule selge tõestus. Ning see ahh!-elamus ei lasknud ennast oodata, vaid kanti ette lisapalana. Mozarti Adagio KV 617a on üks kahest helilooja teosest sellisele ebatavalisele (legendaarsele?) instrumendile kui Glass Harmonica (klaasharmoonika). Mullune festival “Klaaspärlimäng” tõi selle pilli ka Eestisse ning üks kahest selle valdajast maailmas Thomas Bloch esitas nimetatud Mozarti oopused Tallinnas, Pärnus ja Riias.

See, millise värvi ja meeleoluga Paul Badura-Škoda eksponeeris Adagio’t klaveril, eriti üllatavalt klaasharmoonikalise tämbri ja ka mehaanilise imitatsiooniga teose keskmises registris paikneva osa – see oligi tolle kontserdi ime. Muide, ka Mozarti kontserdi imepäraseks osaks oli seal, kus vaja, aktiivsest sõrmelöögist tekitatud vaata et haamerklaveri kõlapilt, kuigi instrumendiks oli tänapäeva kontsertklaver Steinway & Sons.

ERSO ees kohtasime meie rõõmuks taas peadirigent Nikolai Aleksejevit ja taaskohtumine oli ikka jälle rõõmustav. Aleksejevi orkestri kõla on täisvereline ja seejuures hästi tasakaalus ning läbipaistev. Eriti võinuks see maksvusele pääseda sellise rahvusromantilise maastikumaali panoraamsel eksponeerimisel kui Antonín Dvořáki (1841–1904) VIII sümfoonia. Tundus, et paljude komponentide suurepäraste õnnestumiste juures oleks kasuks tulnud keelpillide maksimumkoosseisu mobiliseerimine, kuid isegi nüüd oli nende esituses tunda peadirigendist lähtuvat motiveeritust. Orkestrisolistid olid suurepärased ja said ka eraldi tänatud.

Järgmine kord kohtume Nikolai Aleksejeviga alles hooaja lõppkontserdil, kuid see-eest Gustav Mahleri (1860–1911) VIII sümfoonia “Tuhandete sümfoonia” ettekandel. Näis-näis, kas Estonia kontserdisaali esitajate kõrvale ka kuulajaid mahub?