Heebrea rapsoodiast flamenco’ni

ERSO ja RAMON JAFFÉ (tšello, Saksamaa) NIKOLAI ALEKSEJEVI juhatusel Estonia kontserdisaalis 29. IV.

29. IV Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO ja tšellist Ramon Jaffé (Saksamaa) kontsert “Heebrea rapsoodia” peadirigent Nikolai Aleksejevi juhatusel pakkus äärmuseni erinevaid muusikalisi elamusi.

Õhtu algas Max Bruchi “Kol Nidrei’ga” tšellole ja orkestrile op. 47. Tšellistide seas laialt tuntud ja armastatud teos on laulvuse ja lüürililise kantileeni musternäide, mille väljendamiseks on tšello ilmselt üks maailma parimaid instrumente. Orkestri ees soleeriva instrumentalisti mängus eeldad automaatselt aktiivsust ja oma visiooni jõulist esiletoomist. Paraku jäid need katsed Jaffé poolt arglikuks. Häiris ka üleforsseeritud mänguviis ajendatuna ilmselt soovist saavutada kõlalist intensiivsust, kuid mis lõppkokkuvõttes lõi n-ö tooni kinni ega lasknud pillihelidel vabalt saali kanduda. Samuti ei laabunud solisti ja dirigendi koostöö. Solistipoolsed tempokiirendused ja -aeglustused ei toiminud alati sünkroonselt dirigendi ja orkestri kavatsustega, kiskudes alla esituse üldmuljet.

Ernest Blochi “Schelomo” tšellole ja orkestrile pakkus rohkem naudinguhetki. Nii solistil kui ka dirigendil õnnestus hästi välja mängida ja esile tuua äärmiselt tihe orkestrifaktuur ja kaunid, juudi rahvamuusikal põhinevad teemakujundid. Dirigent oleks pidanud rohkem püüdlema tasakaalustatud kõlatugevusele suhtes solistiga, keda orkester aeg-ajalt varjutama kippus.

Lisaloona ette kantud flamenco-mõjutustega teos soolotšellole aga muutis kontserdi senist käiku allakirjutanu jaoks 180 kraadi. Tundus, nagu oleks mängija laval transformeerunud. Veendusin, et sõnad, mida Jaffé iseloomustamiseks kasutatakse: “klassika on tema armastus – flamenco tema kirg”, peavad antud juhul sada protsenti paika. Sedavõrd enesekindlat ja kirglikku mängu oleks soovinud kuulda ka eelnenud lugude puhul.

Jaffé esinemist kokku võttes tuleb kurvalt nentida, et seekord ei õigustanud orkestri ette soleerima kutsutud välisartist talle pandud lootusi. Teades Saksamaa tšellismi kõrget taset ning lugedes interpreedi eluloos tema õpetajatena märgitud esmaklassiliste muusikute nimesid (David Geringas, Daniil Šafran jt), olid ootused interpreedi suhtes kõrged.

ERSO repertuaarivaliku eest vastutajad peaksid edaspidi pikemalt kaaluma, keda orkestri ette soleerima kutsuda. Välisartist peaks ikkagi pakkuma sellist kunstilist taset ja kompetentsi, mida siinmail on raske leida. Antud programmi puhul olen ette kindel, et nii mitmedki eesti tšellistid oleksid need teosed paremal tasemel ette kandnud. Kui reklaamitakse välja klassikalise muusika kontsert ja kohale saabub rahvamuusik, kelle tegelik tugevus põhineb flamenco-rütmidel, siis on see teatavas mõttes nii publiku kui ka orkestri altvedamine. Arvestades lisaloost saadud elamust, oleksin pigem soovinud kuulata flamenco-muusikat Jaffé esituses mõnel kammermuusikakontserdil.

Sergei Prokofjevi Sümfoonia nr 6 es-moll op. 111 (1945 – 47) on teos, mis toob kujukalt esile muusika keeles tollele ajastule iseloomulikud meeleolud: valu sõjas kaotatud lähedaste pärast ning uue parema elu tärkav lootus. Neid meeleolusid võis hästi tajuda ka Aleksejevi interpreteeringus. Teose esimeses osas (Allegro moderato) väärib esiletõstmist kahe erineva temaatilise kujundi, vaskpillide ähvardavate resoluutsete akordide ja sellele järgneva keelpillide laulva, pisut kaebliku unisooni meisterlik vastandamine.

Järgnenud Largo mõjus soovitult raskepäraselt ja rõhuvalt. Kohati ehk aga liiga staatiliselt, tekitades mõningaid igavusehetki.

Viimase osa Vivace temperamentne algus raputas kuulaja välja II osa tardumusest ning eriti keelpillidel ja klarnetil oli korduvalt võimalik demonstreerida oma virtuoosset pillikäsitlust. Meeleolukalt ja hoogsalt jätkunud sümfoonia viimane osa pani ilusa punkti säratult alanud kontserdiõhtule.