Kas me armastame ooperit?

OOPERIGALA: sopran Galina Gortšakova (Venemaa), tenor Fabio Andreotti (Itaalia) ja ERSO Dario Lucantoni (Itaalia) dirigeerimisel.

Vastuse saime 14. I Estonia kontserdisaalis, kus toimus ERSO ooperigala koos külaliste Galina Gortšakova (sopran), Fabio Andreotti (tenor) ja dirigendi Dario Lucantoniga.

Galakontsert iseenesest on ju üks absoluutselt standardne üritus, eriti ooperigala. Alati võib prognoosida kava ülesehituse: üks ooperi avamäng, siis soprani aaria, seejärel tenori aaria, avamäng, soprani aaria, tenori aaria, avamäng jne, ning võimaluse korral duett. Ooperistaarid on ju eeldatavasti suured isiksused ning seetõttu peab nende kavas esindatus olema juuksekarva täpsusega võrdsetes aplausi tingimustes. Nii see kõik tõepoolest oligi.

Galaõhtu algas avamänguga Verdi ooperist “Nabucco”. Külalisdirigent Dario Lucantoni ei koondanud sugugi publiku tähelepanu endale, kuid seda enam koondus tähelepanu esitusele ning oli, mida kuulata. ERSOst õhkus energiat ja elegantsi, tulemuseks oli suurepärane ansambliline täpsus, kõlaline tasakaal ning tromboonid pluss tuuba andsid oma parima, millest tasus küll lausa vaimustuda. Päris huvi tekkis kontserdile eelnenud proovitsükli vastu, et mis nipp siis maestrol taskust võtta oli, et selline kontakt sedamaid tekkis. Või on see klapp pärit veel ERSO Itaalia reisilt – nad olla juba seal kohtunud.

Staaride sära

Ning siis astus lavale Siberist pärit ja maailma ooperilavad vallutanud Galina Gortšakova. Esitati Aida aaria “Ritorna vincitor”. Gortšakova särab silmapaistvate saavutustega sooloplaatide (5 CD), aga eriti vene ooperite, Glinkast Prokofjevini salvestiste (7 CD) real Peterburi Maria teatri koosseisuga Valeri Gergievi juhtimisel. Käies sammu kaasajaga, on turul ka DVDd: Prokofjevi “Tuliingel” ja Verdi “Saatuse jõud”. Gortšakova ei hoidnud ennast ootavate numbrite tarvis – ja kas see Aidana ongi üldse võimalik. Kogu arsenal paisati lavalt saali, alates alumise registri ebahariliku tämbri ja kandvusega kuni ülivõimsa kulminatsioonini, kus meie saali lühtrid vaevu lakke jäid. Viimati öeldu ei märgi sugugi forsseerimist – pigem jäi mulje turvalisest reservist suurte ooperimajade tarvis.

Seevastu Fabio Andreotti esimene etteaste Rodolfo aariaga “Luisa Millerist” jättis hästi musikaalse, intonatsiooniliselt hästi täpse, aga vokaalselt vaoshoitud mulje. Andreotti kujunemislugu on ka veidi ebaharilik: nimelt hakkas ta laulmist õppima alles pärast ülikooli lõpetamist politoloogia erialal. Debüüt oli alles 1996 ja staari staatus oli naksti käes. Tema õpetajatena on märgitud kuus nime, kuid arvata võib, et suurim tegija on seejuures looduse või tenorite jumala poolt sündimisel kaasa antud hääleaparaat ja anne.

Tõsi on, et meie gala esimeses pooles hoiti tagasi hääleregistrite avamisel nii Rodolfot lauldes kui ka lõpunumbris ehk “Hertsogi ballaadis” (“Rigoletto”). Kuna standard näeb ette kahe staari esinemise vahele ka orkestri numbri, siis kõlas enne Rodolfo aariat avamäng ooperile “Sitsiilia vesprid”. Eestikeelne publik tunneb seda Verdi ooperit pigem pealkirja “Sitsiilia verepulm” all, ei tea küll, miks. Kuna “Sitsiilia vesprid” on originaali (nii prantsuse kui itaalia) tõlge, siis jäägem nüüd selle juurde, vaatamata vene- ja saksakeelsetele ainsuse vormidele “…vesper”. Küllap on siin mutatsioone rohkemgi ning aeg on parim viimistleja, eriti kui tuletame meelde vana nalja Tšaikovski balleti “Luikede järv” pealkirjaga Karl August Hermanni eestikeelses tõlkes – Peeter Tšaikovski hüpemäng “Kurgede tiik”.

Lavalt õhkus metropoli hõngu

Aga galakontserdi esimese poole tõeline tegija oli hoopis ERSO. Nii arvata on kindlasti väga subjektiivne, ent allakirjutanu instrumentaalne taust annab selleks raudselt õiguse. Kõik vist said juba aru, et gala esimese poole autor oli Giuseppe Verdi. Teine pool algas intermezzo’ga Puccini “Madama Butterflyst” ERSO-lt ja siis vist gala planeeritud kulminatsioonina Cavaradossi ja Tosca aaria. Siin tuli ilmsiks Andreotti pisike sõjakavalus: alles nüüd avas ta kogu vokaalse tulevärgi, kui Gortšakoval oli lisada veel vaid veristlikku kiremeisterlikkust.

Et teine kulminatsioon jääks lõpuduetile, sai vahelduseks kuulda sellist itaalia ooperi loojat kui Francesco Cilea (1866 – 1950). Esiteks “Frederico kaebus” “Arlitarist” (1897) ja Adriana aaria “Adriana Lecouvreur’st” (1902). Autori kohta on kirjutatud, et tal on veel mõned ooperid peale eespool nimetatute, aga maailmakuulsaks sai ta oma romansiga “Il Lamento di Frederico”, mis püsis pikka aega Caruso repertuaaris, ja et La Scalas tõi lavale tema ooperi “Gloria” Arturo Toscanini.

Meie kontserdil juhatasid need kõlavad aariad publiku lõpunumbrit nautima ja selleks oli Butterfly ja Pinkertoni duett “Bimba dagli occhi pieni di malia”. Mis siin ikka öelda – Estonia kontserdisaali lavalt õhkus selgelt kombatavat metropoli hõngu ning publik oli suurilmliku väärikusega endast väljas oma kümmekond minutit, mille sisse mahtus ka lisapala. Standing ovation hõlmas rõdud ja kaks kolmandikku saalist ning au, kuulsust ja lilli jagus kõigile tegijatele. Staarid on staarid, aga dirigent Dario Lucantoni on kahtlemata meisterlik ooperiproff ja ERSO vist ikka tõeliselt nautis seda koostööd. Kontserdisaali pilgeni täitnud publik näis ka ütlevat – jah, me armastame ooperit!