Evelyn Glennie läidab «Magma» energiavoo
10. detsember 2004.Ta teab, kuidas päästa akadeemiline kontserditegevus igavussurmast. Evelyn Glennie pillub sädemeid nii koos oma löökpillidega laval olles kui ka muusikast rääkides. Temast õhkub muusika kirge ja midagi olulist teadvustanud inimese sihikindlust.
Täna ja homme pakub šotlanna siinsele publikule võimaluse esmakordselt kuulata Erkki-Sven Tüüri neljandat sümfooniat pealkirjaga «Magma». Glennie tellimusel valminud teos orkestrile ja löökpillidele on kõlanud juba mitmes maailmanurgas.
Vahvalt r-häälikut põristav daam on köitev rääkija. Ta žestikuleerib ägedalt, tema näoilme varjundid vahelduvad dünaamiliselt.
«Magma» kui helivoog
Evelyn Glennie kohtus Erkki-Sven Tüüriga viis aastat tagasi Eestis, kui ta esitas siin šoti helilooja James McMillani teost «Veni, Veni, Emmanuel».
Mõne aja pärast said nad New Yorgis uuesti kokku ja ideed hakkasid pidurdamatu hooga liikuma. Nii moodustus noodipaberile sümfoonia löökpillidega. Tüür olla soovinud kasutada hoopis suuremat hulka instrumente, kui lõpuks teosesse sai.
Glennie kainestas teda: «Eksisteerib suur hulk muusikat, mida peaaegu mitte kunagi või harva esitatakse põhjusel, et seal on vaja haruldasi pille. Mina tahan teoseid, mis ei tolmuks riiulil ja mille elu kujuneks pikaks. Tahan muusikat, mis n-ö toidaks ka järgmisi põlvkondi.»
«Magma» muusika emotsionaalset voogamist saab Evelyn Glennie arvates paremini tunnetada, kui püüda mõista Tüüri teose üldist struktuuri.
«See on ikkagi sümfoonia, mitte kontsert, kus üks instrument eristub. Pikk teos kulgeb praktiliselt lakkamatu voona. Orkestratsioon on tihe, rütm kaleidoskoopiline, puhkpillid mängivad kiireid passaaže ja minu instrumendid on põimitud helikangasse sisse.»
Muusikutel on Glennie sõnul päris keeruline tajuda esituse ajal teose struktuuri tervikut. Igaüks neist – tema kaasa arvatud – on osa piltmõistatusest.
«See on nagu maaliga. Kui vaatad lähedalt, näed pintslitõmbe detaile, aga alles eemaldudes saad aru, millega tegemist.
Sõna «Magma» osutaks justkui millelegi äärmuslikule, kuid antud juhtumil on tegemist nagu ühe suure heliga, heliveski liikumisega.»
«Uus muusika on võitlus»
Räägib Evelyn Glennie: «Minu arvates peab praegune esitaja suutma kontserdist luua sündmuse. Kui Liszt või Paganini andsid soolokontserte, siis mängisid nad ju inimestele. Nende isikupära, iseloom ja muusika, nende improvisatsioonioskused – kõik oli suunatud sündmuse tekitamisele, kuulajaga suhtlemisele. See on nüüd peaaegu kadunud.
Ometi piisaks vaid väga vähesest, et tuua olukorda pööre. Muusikutel peaks rohkem olema seesmist tungi mängida, midagi pakkuda, kuulajat mõjutada. Inimesed saalis saavad aru, kui muusika on ehe – kui esitaja selles täielikult osaleb.
Uus muusika peabki kogu aeg võitlema. Tuleb teha kontserdieelseid ja -järgseid vestlusi kuulajatega, jagada autogramme, luua olukordi, mis publikut helilooja, orkestri ja solistiga tõeliselt seoks.
Me peame endale teadvustama, et ka kuulajad on osa sellest esitusest. Nad mõjutavad esitajat, annavad talle energia. Te ei lähe ju tagasi restorani, kus teile serveeriti pooltooreid kartuleid. Sama kehtib kontserdi kohta.
Ka kuulamisoskused muutuvad. Võrreldes varasemaga on teistsugused noorte suhtlusvormid – nad veedavad üha rohkem aega kompuutritega. Kõrvus ja silmade ees kõik liigub ja sähvib lakkamatult. Tempo muutub.
Juba minu põlvkond kasvas üles popmuusikaga. See on meie klassika. Meie, muusikud, peaksime endale teadvustama, et tühjade valgete seintega saal ja etteaimatavad kontserdisituatsioonid ei ole tuleviku seisukohalt kuigi hea.»
Nagu meie jutuajamisest selgus, näib Evelyn Glennie olevat pisut allergiline paljukasutatud väljendi «klassikaline muusika» suhtes. Tema eelistab endast rääkides teistsuguse sisuga termineid, näiteks «uus muusika».
«Mina olen lihtsalt muusik ja ma ei näe võimalust, kuidas saaks minu tegevusega siduda mõistet «klassikaline». Peaaegu kõigile heliloojatele, kellega mul on tegemist, saab elektronposti saata ja neilt midagi küsida – nad on elus, nad hingavad. Ka Erkki-Sven Tüür elab koos meie kõigiga aastas 2004.»
Lisaks kõigele muule on tänapäevasem muusika Glennie sõnul ka eklektilisem kui möödunud aegadesse jääv klassika.
Rohkem muusikat!
Glennie arvates on ahela nõrgim lüli muusikaharidus, selle hääbumine. Kui tema oli teismeline, võis iga laps kooli kulul mõnda pilli õppida. Suure austusega räägib ta oma löökpilliõpetajast, kes töötas mitmes üldhariduskoolis. Kui mees läks pensionile, tema koht lihtsalt kaotati.
Löökpillikaunitar teab, mis on tema võimuses. Ta tiirutab kirglikke kontserte andes mööda maailma ja teeb nii palju meistriklasse kui suudab. «Muusikud peaksid alati üritama pakkuda pisut rohkem kui neilt oodatakse.»
Erkki-Sven Tüüri neljas sümfoonia «Magma»
ERSO ja Evelyn Glennie (löökpillid), dirigent Olari Elts
10. detsembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas ja 11. detsembril kell 19 Estonia kontserdisaalis