Tubin ja tema aeg: Tantsi, tantsi, aga ära keeruta!

Festival “Eduard Tubin ja tema aeg”, ERSO kontsert “Tantsud sümfooniaorkestrile” Tõnu Kalami (USA) dirigeerimisel, solist Sigrid Kuulmann (viiul).

ERSO Tubina festivalikontsert 4. VI alapealkirjaga “Tantsud sümfooniaorkestrile” oli kenasti kergemeelne muusikaõhtu vaheldumisi traagilisega. ERSOt tantsitas “meie mees Ameerikast”, maestro Tõnu Kalam, Põhja-Carolina ülikooli professor ja Longview SO dirigent, solist värske Neeme Järvi nimelise (Volvo) preemia laureaat viiulikunstnik Sigrid Kuulmann. Siinkohal on õige esineda vabandusega, et ühes varasemas kirjutises jäi nimetamata S. Kuulmanni nii TMKK kui Muusikaakadeemia õppejõud Tiiu Peäske.

Kui ERSO tantsis Kalamiga mõnusalt, siis Eesti Kontsert keerutas asjatult bukleti infoga. On täiesti mõistetav, et objektiivsetest asjaoludest tingituna võib tekkida vajadus teha kavades muudatusi, ent nii soliidse festivali produtseerija peaks olema võimeline sellistele juhtumitele ka kiirelt reageerima. Festivali publiku hulgas on rohkesti väliskülalisi ning ei ole mõistlik arvata, et nad saavad hakkama kontsert-mõistatusega eesti muusikast, kui Eduard Oja “Magatsitlite tantsu” asemel kõlab Eino Tambergi “Sümfooniline tants nr. 3” op. 6. Kui esitajad kutsusid välja kohalviibinud autori, oli suure osa publiku segadus saalis lausa kuuldav, sest toimus intensiivne bukleti lehitsemine ning ka arvamuste vahetamine seoses autori identifitseerimisega. Usun küll, et Tambergi käekirjaga tuttav osa publikust lahendas mõistatuse enne autori kummardust. See tema “Concerto grosso’le” järgnev oopus on hästi efektne orkestriteos ja ega ei meenu küll, et seda liiga tihti oleks kuuldavaks tehtud. Olen sageli täheldanud kurtmist, et otsitakse eesti sümfoonilise muusika efektseid lühivorme – ja palun, siin ta on, kirjutatud aastal 1957! Tambergi lemmikorkestrisolistide (trompet, saksofonid, viiul) võistluse võitis seekord ERSO kontsertmeistri Arvo Leiburi temperament.

Järgnes ainsana kavas omale kohale jäänud Eduard Tubina “Süit eesti tantsuviisidest” viiulile ja orkestrile ETW 53A (1974) ja Sigrid Kuulmann sai soosingu osaliseks juba enne esitust, tulles lavale kenasti rahvarõivais. Kui mõni aeg tagasi sama teose algvariandi klaveri esituses (1943) oli kuuldav teatav tunnetuslik kammitsetus, siis nüüd olid pinged maandatud ja teose maalähedane vaimukus täpselt paigas. Igal kontserdil on oma projekteeritud arenguloogika, mis alati ei lange kokku esituslike õnnestumistega.

Tahan märkida, et seekord olid erakordsed eesti muusika ettekanded, mis olid paigutatud kontserdi algusse. Järgnenud XX sajandi maailmaklassika ettekanded, s. o. Samuel Barber, Leonard Bernstein ja Maurice Ravel, olid igati normaalsed, kuid siit-sealt annaks norida, kui välja arvata ootamatult kavasse tekkinud Raveli “Pavane pour une infante defunte”, kus olid kõik näitajad – st. tempo, partituuri läbipaistvus, orkestrikoloriit ja kujundinõtkus absoluutselt kümnesse ning esitus ületas Barberi “Medea” paksu traagika, Bernsteini muusikalitantsude (“On the Town”) ameerikaliku kulgemise ja ka Raveli “Bolero” kirekruvimise ning kujunes ka ootamatult ERSO tantsupeo kulminatsiooniks.

Täna lõppev festival “Eduard Tubin ja tema aeg” on põnev nii kava kui esitajate poolest ning huviga jälgitav, kuid kardan, et puterdamist kavadega märgitakse ära veelgi ja see ei ole nii soliidsele festivalile kuigi soodne märk.