Seekord Elts Beethoveni ja Sibeliusega

ERSO Olari Eltsi dirigeerimisel 5. III Estonia kontserdisaalis, solist Ralf Gothoni (klaver)

5. III Estonia kontserdisaal ja ERSOt juhatamas taas Olari Elts ning solist paljude Euroopa muusikakõrgkoolide professor pianist Ralf Gothoni. Kavas Ludwig van Beethoveni avamäng “Fidelio” (“Leonore nr. 4”) ja Klaverikontsert nr. 3 c-moll op. 37. Avamäng kulges sujuvalt ning päris meeldivate finessidega puhkpillidelt, kontserdi saade oli harukordselt täpne ja tasakaalukas. Küsimusi tekitas aga professor Gothoni Beethoveni c-moll klaverikontserdi interpretatsioon. Kolmas kontsert, kuigi oopuse nr. 37, on arvatavasti ikkagi lähemal kasvõi Kolmandale sümfooniale (op. 55) – selgelt on tunda seda beethovenliku heroismi lõhna. Seesuguse Beethoveni rütmiimpulss peaks küll täpsem olema ning con brio tajutavam kui seekordsel ettekandel. Nii ma arvan ja Gothoni ei suutnud seda arvamust kõigutada. Kuid nagu öeldud, oli ansambliline täpsus ja kõlaline vahekord ideaalilähedane ning selle loen loomulikult dirigendi teeneks. Klaverikontserdi ettekandes oli meeldivaid episoode nii teises kui kolmandas osas ja lõppude lõpuks – ka selline Beethoveni Kolmas klaverikontsert võib meil olemas olla, ehkki see ei veena kohe sugugi.

Tormilisemad sündmused arenesid selle muusikaõhtu teises pooles, mis oli Sibeliuse käsutuses. Jälgides kontserdipoolte sümmeetriat, oli Elts paigutanud teise poole alguse sissejuhatuseks “Lemminkäise kojutuleku”, millest hakkas siis arenema “hooltest hobuste ja pahadest päevadest päitsete loitsimine”, nagu Sibelius on näinud tappasaanud Lemminkäise naasmise kangelastegu. Olari Eltsi energeetika on vastupandamatu ja ilmselt ka ettekande viimistlusvõime piire kompav ning mõlemad äratavad imetlust lõpp-produktis. Sibeliuse Teine sümfoonia on kindlasti peaaegu kõikide dirigentide repertuaaris kui Sibeliuse populaarseim ning arvatavasti ka kõige sagedamini mängitavate seas omas anris üldse. Nüüd on meil siis olemas ka Olari Eltsi interpretatsioon.

Kindlasti oleks soome kriitikuil üht-teist ka Eltsile ette heita (nagu Sibeliuse puhul tavaks saanud), kuid ei oskaks arvata, mida. Meie siin oleme palju tolerantsemad kui nemad seal ning ma hindan sümfoonia ettekande igal juhul värskeks pilguks Sibeliusele. Toonitaksin siinjuures Eltsi võimsalt mängivaid tsesuure: nagu meisternäitleja valdab ta vaikust, lõhkumata vormi. Tempo andante, ma rubato oli meisterlikuks dramaturgiaks vormitud ning Vivacissimo tõeline orkestrivirtuositeet. Kas lõpuapoteoos saabus dünaamiliselt pisut enneaegu või ei, on rohkem maitse kui tõlgenduse probleem. Olari Eltsi järjekindel perfektsionism kannab igatahes vilja. Tema käe all on ERSO sooritustase ja aktiivsus selgemalt kombitavad kui mõnel teisel puhul – tuleb ju ette ka hägusemaid ja lõdvemaidki hetki. Tõsi küll, järjest harvemini.