Gratias agimus tibi Mustonen

Festival “opeNBaroque”, Bachi h-moll missa ERSO, segakoori Latvija ja solistide esituses Andres Mustoneni juhatusel Estonia kontserdisaalis 30. I.

Festivali “opeNBaroque’i” avakontserdi alapealkiri “opeNOverture” on kas veidi tagasihoidlik või hoopis pisut pretensioonikas. Sisuks ju ei vähem ega rohkem kui Johann Sebastian Bachi Hohe Messe h-moll BWV 232. Kavatsen tõele jälile saada, sest 8-kontserdilise festivali kuulamine mahub tõepoolest ka inimvõimete piiridesse, kuigi selles nädalas avaneb muusikavalik V sajandist XXI-ni.

J. S. Bachi nimetatud missa kohta öeldakse, et autor pani selle kokku aastatel 1745 – 1750 ning teadaolevalt esimene tervikettekanne toimus alles 1859. aastal. Vaatamata kõigele hinnatakse teost kui Bachi elu kokkuvõtet, millisele poodiumile asetatakse ka samal elulõpu perioodil loodud instrumentaalteosed “Muusikaline ohver” ning “Fuugakunst”.

Julgen väita, et viimase ca 50 aasta jooksul ei ole muusikailmas toimunud midagi kardinaalsemat kui muutused Johann Sebastian Bachi loomingu interpreteerimisel, st. lõppes romantilis-paatosliku “etlemise” ajastu, mis asendus täpselt vaatleva-kuulava jutustamisega. Sellest seisukohast lähtudes sooviks veel kord meenutada ameerika teadlase Ursula Kirkendale’i 1980. aastal avaldatud uurimust “The Source for Bach’s Musical Offering”, kus ta leiab teose otsesed puutepunktid Rooma oraatori Quintilianuse retoorikaõpikuga “Institutio Oratoria”. Kirkendale on arvamusel, et J. S. Bachi juhtis Quintilianuse juurde Leipzigi Thomasschule rektor Johann Matthias Gesner. Igatahes on Gesner pidanud vajalikuks oma 1738. aasta Quintilianuse väljaandes avaldada ka tüseda ääremärkuse Bachi kiituseks. See ehk pisut seletab ka, miks ja kuidas on teisenenud Johann Sebastian meie kaasajal.

“opeNOverture’is” 30. I Estonia kontserdisaalis osalesid missa ettekandel solistid Dita Kalnina (sopran, Läti), Mikael Bellini (kontratenor, Rootsi), Algirdas Janutas (tenor, Leedu), Juha Kotilainen (bass, Soome), Ivo Sillamaa (orel) segakoor Latvija (kunstiline juht Maris Sirmais), ERSO ning tema solistid Imbi-Malle Kuus (viiul), Mihkel Peäske (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe) ning Aleksei Saks (corno da caccia) – viimased ei peaks mitte anonüümseks jääma, nagu seekordsel kavalehel oli juhtunud. Dirigendipuldis festivali kunstiline juht Andres Mustonen.

Kui missa ideaalesituseks seada esitusaparaadi läbipaistvus, täpsus koos partituuri selektiivsusega, siis selline nauditav kõlapilt saavutati kohe pärast esimest koori Kyrie eleisoni. Mida edasi, seda enam pääsesid maksvusele taotluslikud kvaliteedid ning igasuguse märkimisväärse tähenduse kaotasid juhuslikkused, mis nii suure teose puhul on ehk välditavad ainult “konservis”. Käesoleval puhul võib tegelikult rääkida ikkagi suurematest või väiksematest õnnestumistest. Suuremate õnnestumiste eristaatuses oli Mikael Bellini, kellele hästi sekundeeris Dita Kalnina ning nende kõrvale asetaks võrdväärsetena orkestrisolistid Mihkel Peäske ja Riivo Kallasmaa. Kadedust nagu ikka tekitab Latvija segakoor, kelle kammerliku (samuti dünaamilise) täpsuse ning kui vaja, ka oratoriaalse võimsuse varud tunduvad olevat ammendamatud.

On olnud võimalusi kuulata-vaadata dirigent Andres Mustoneni üsna kardinaalselt erinevate teoste teostamisel. Säilitades algusest lõpuni kustumatut emotsionaalset energialaengut, teab ta täpselt, kus on vaja jõuliselt sekkuda ning kus lasta muusikal voolata omapead. See vist ongi hea muusiku tarkus, dirigendist rääkimata.

“opeNOverture” oli suursugune avalöök tervele “opeNBaroque’ile”. Me täname Sind, Andres Mustonen.