Ikka veel eksiilis

Albert Leppik, Sirp

Festival „Odessa Classics Tallinn“ 25. V – 7. VI, kunstiline juht Oleksi Botvinov.

Ka sel aastal korraldati festival „Odessa Classics“ Ukrainas toimuva sõja tõttu eksiilis. See paguluses peetav festival oli Tallinnas juba teine, kuid oma kodumaal Ukrainas leidis festival esimest korda aset 2015. aastal. Kuigi käisin sel muusikalisel suursündmusel esimest korda, pole kahtlustki, et tegu on tipptasemel ettevõtmisega. Teeb rõõmu, et saame sellest sündmusest Eestis osa, aga ka kurvaks, kui arvestada selle võimaluse tagamaid.

Kõik neli kontserti, mida kuulasin, olid täiesti omanäolised, mistõttu on raske pookida festivalile külge kindlat teemat. Tõsi, küllaltki palju esitati uuemat muusikat, näiteks festivali neljas kontsert Viimsi Artiumis oli juba kokku pandud läbinisti eelmise ja selle sajandi muusikast. Põnevaks osutus just pianist Gediminas Gelgotase looming tema enda ettekandes, samuti Krzysztof Penderecki „Kolme miniatuuri“ interpretatsioon. Kahtlemata oli kogu festivali kavavalikus huvitav jälgida nii praegusaja stiilipaljusust kui ka kaasahaaravat barokkmuusika interpretatsiooni. Ehk kooruski sellisest ajastuülesest kavast välja muusika potentsiaal ületada riigi­piire, ajastuid ja kultuure ning püstitada küsimus inimloomuse tegelikust olemusest ja ohtudest.

Ootused festivali avakontserdile olid kahtlemata suured. Festivali kunstilist juhti Oleksi Botvinovit olen Estonia kontserdisaali laval varem kuulnud ning tema ansamblipartneri, viiuldaja Daniel Hope’i nimi on üleilmselt tuntud. Teise aspektina äratas nii minus ja loodetavasti ka paljudes teistes kuulajates festivali ühiskondlik perspektiiv vajaduse kogeda festivalil kõlavat muusikat Ukraina valusa saatuse peegeldusena. Seda toetas hästi ka kontserdi kava, mis koosnes Nõukogude repressioone kogenud heliloojate (Alfred Schnittke, Arvo Pärt) ja tänapäeva ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrovi loomingust.

Helilooja ja muusikateadlane Ivan Moody on Alfred Schnittket iseloomustanud järgmiselt: „helilooja, kes oli oma muusikas huvitatud tänapäeva inimese moraalse ja vaimse võitluse kujutamisest [—] põhjalikult ja üksikasjalikult“. Avakontserdi kõige tähendusrikkamaks elamuseks kujuneski Schnittke sonaat viiulile ja klaverile nr 1, teos, mis ei salli interpreedi enesekesksust. Selle vastutusrikka ülesandega said interpreedid suurepäraselt hakkama: ilma suurema pingutuseta võisin tabada nii groteski kui ka hävitavuse, nii meloodia kui ka dissonantsuse puudutava ime. Selle detailitundlikkuse keskel õnnestus mängijatel luua täiuslik tervik ja anda saalitäiele rahvale midagi enamat kui lihtsalt kunstiliselt väärtuslikud helid. Avakontserdi nõrgimaks lüliks jäi Arvo Pärdi „Peegel peeglis“. Teos on Eestis vähegi haritud kuulajatele kindlasti tuttav ning seetõttu tekitas ilmselt ka lubatust kõrgemaid ootusi. Üldjoontes võis esitusega rahule jääda, kuid kava seisukohalt oleksin eeldanud eelnenud Schnittke sonaadi ja pärdiliku tintinnabuli-stiilis rahumeelse muusikalise tunnetuse suuremat kontrasti.

Festivali avateosena kõlanud Sõlvestrovi teose „Melodies of the Moments“ ehk „Hetkede meloodiad“ III tsükkel, kus viiuldaja oma meloodiameisterlikkusega jahmatas, viis publiku kontserdi lõpuks tagasi hingematva meloodia juurde. Pärast viimase teosena esitatud Elgari sonaati viiulile ja klaverile e-moll op. 82 kõlas lisapalana Mõroslav Skorõki „Meloodia“, kus pianist näitas kontserdi jooksul esimest korda oma meloodia­kujunduse tõelist jõulisust ja hingestatust. See on juba kultuslikuks saanud ukraina meloodia, mis on eriti tuntuks saanud just nende muusikute esituses Deutsche Grammophone’ile tehtud plaadistusena.

Minu kuuldud kontsertidest oli festivalil kõige meeleolukam teine õhtu, kui üles astusid Daniel Hope ja ansambel Air. Kontsert hõlmas laia spektrit barokkteoseid: kõlas kolmteist barokkteost, peale selle kaks lisapala. Klassikaline muusika kui barokiajastu maailma õukondlik meelelahutus või ka afektimuusika sai tol õhtul XXI sajandi kuulajatele täiesti käegakatsutava tähenduse. Õhtu oli kantud kirgedest, afektist ja publikuga suhtlemisest – kuulajaid ei jäetud unarusse.

Toon välja olulisemad aspektid, mis kujundasid selle kontserdi fenomenaalse näo. Esiteks peab mainima artistide bravuurikust. Teatud mõttes olid nad laval nahaalsed, täiesti väljaspool harjumuspärast kontserdi formaalset lavakäitumist. Esinejad liikusid terve kontserdi vältel laval ringi ja vahetasid vahepeal ka instrumente. Muusikud ei olnud laval vaid interpreedid, vaid ka näitlejad, jälgides omavahelist suhtlust, koreograafiat, aga ka kontakti publikuga. Esitajad andsid kontserdi tänapäevaste vahenditega (tänapäevane häälestus ja poogen) veidi üle sajandi vanas kontserdi­saalis, unustamata barokkmuusika tõelist meelelahutuslikku väärtust.

Mitmed teosed olid kantud muusika imitatsioonist, mida anti fantastilise teatraalsusega edasi ka publikule. Esimese poole vahest meeldejäävaim teos oli Vivaldi „La folia“, mille interpreedid kandsid ette erakordse kirega, justkui oleksid nad lähtunud viiuldaja Daniel Hope’i kommentaarist (muusik mainis publiku jahmunud reaktsiooni teose esiettekande ajal – esitajaid peeti lausa hullu­meelseteks). Märkeid seda sorti fenomenaalse kire kohta laval olen kohanud vaid muusikaajaloolistes tekstides näiteks Paganini esituste kohta XIX sajandil. Kaheldamatult on suur rõõm sellist kirjeldamatut nähtust kogeda ka meie ajal.

Õhtu lõpuks esitati kaks lisapala ning publiku tormiline aplaus ei paistnud vaibuvat. Kohati oli interpreetidel keset publiku pöörast aplodeerimist isegi keeruline mängida. Eriti ilmnes see Jean-Marie Leclairi teoses „Tamburiin“, kus tamburiinimängija näitles oma tamburiiniga mängimise ajal kui nukuga – publik ei suutnud sellele teose kestel reageerimata jätta.

Pärast seitset kontserti oli festival tagasi Estonia kontserdisaalis, et anda üritusele väärikas lõppakord. On rõõmustav, et neil päevil jõudis festival nii erinevatesse saalidesse: peale Estonia kontserdisaali ka Viimsi Artiumisse, Laulasmaale ning Tartusse. Veelgi fantastilisem on see asjaolu tõttu, et kontsertidel astusid teiste hulgas üles eesti tippinterpreedid, nagu Hans Christian Aavik ja Marcel Johannes Kits.

Lõppkontserdi kavas oli teoseid viimaste aastakümnete eesti heliloomingu kullafondist. Kontsert algas just Pärdi teosega „Swansong“, mille esitas Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Juba teose alguses kõlasid saalis maagilised ja majesteetlikud puupuhkpillide motiivid, edasi kaikusid keelpillide täidlased fraasid otsekui kogu Estonia kontserdisaalis. Eltsi juhatatud ERSO täitis Estonia kindlameelse interpretatsiooniga – just sellisega, mida ongi nii suursuguselt avateoselt oodata.

Taas festivalil üles astunud Oleksi Botvinov soleeris tol õhtul ERSO ees Rahmaninovi teise klaverikontserdiga. ERSO kaunis meloodiakujundus ning Rahmaninovi hilisromantilised tunglevad fraasid olid muljetavaldavad, eriti keelpillisektsioonis. Kahjuks jäi tunglevusest, kõlajõust ja kandvusest puudu solisti mängus. Kohati isegi mattis ERSO tugev interpretatsiooniline tundlikkus ja jõudlus pianisti tagasihoidlikkuse.

Kontserdi lõpetuseks kõlanud Lepo Sumera esimene sümfoonia oli samuti ERSO kindel õnnestumine. On suurepärane, et tema sümfooniaid on viimastel aastatel Eestis taas palju esitatud. Sumera sümfoonilise muusika teravmeelsus ja lai haare koos niivõrd isikupärase orkestri­käsitlusega on tähelepanuväärne ja on välja teeninud kindlasti suuremagi osa Eesti kontsertide kavades. ERSO-l õnnestus Sumerale iseloomulikku pinget täie võimsusega ülal hoida esimestest nootidest kuni teose lõpuni.

Pärast festivali „Odessa Classics Tallinn“ ei teki mul kuulajana enam mõtetki, et kunstmuusika on ühiskonna pöördeliste sündmuste keerises tähtsusetu või jääb kaugeks. Vastupidi, on tänuväärne, et tänu kunstilisele juhile Oleksi Botvinovile ja siinsetele kaaskorraldajatele sai teoks niivõrd suurejooneline muusikafestival. Jääb vaid loota, et festival leiab edaspidi taas aset Odessas.