REPORTAAŽ | Välisturneel saab ERSO lõpuks tiibu sirutada

Kirke Ert, EPL

ERSO esinemised Inglismaal hea akustikaga saalides tuletasid taas meelde, et Eesti kollektiividel oleks hädasti vaja uut kontserdimaja.

„Üks inimene ikka kontserdile tuleb,“ muigab Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigent Olari Elts täpselt kell viis õhtul alanud proovis. Nali naljaks, aga ERSO annab oma Suurbritannia turnee kolmanda kontserdi 2262 istekohaga Birmingham Symphony Hallis, mille 1991. aastal avas kuninganna Elizabeth II. Koduses Estonia kontserdisaalis istekohti poole vähem. Elts teab, et koroonapandeemia ja tuiksoonest veidi eemale jääv asukoht on publikuarvu mõjutanud. „Kontsertide külastatavus on lihtsalt nii palju arvuliselt vähenenud.“

Birmingham Symphony Hall on koduks Birminghami sümfooniaorkestrile ja saali peetakse „akustilise triumfi“ tõttu Suurbritannia üheks paremaks. Esimest kontserti juhatas toonane peadirigent, legendaarne Simon Rattle. Elts märgib, et kuna saali kulud on nüüdseks nii suureks paisunud, ei saa orkester kodusaalis harjutamist enam endale lubada, selleks kasutatakse lähedal asuvaid väiksemaid ruume. „Annavad mõne kontserdi aastas ja selle juurde kuuluvad mõnetunnised proovid enne lavale astumist,“ lisab Elts.

Muide, Birminghami peetakse ka heavy metal’i sünnipaigaks ja just siit on pärit maailmakuulsad bändid Black Sabbath, Judas Priest ja pool ansambli Led Zeppelin koosseisust.

„Meil on laval ruumi, kuuleme üksteist, publik on nõudlik, aga toetav.“

Soe vastuvõtt

ERSO õhtusele kontserdile tuleb muidugi palju rohkem muusikasõpru kui üks ja vastuvõtt on soe. Eriliseks lemmikuks osutub lisalugu, Jean Sibeliuse „Melisande’i surm“. „Oleme harjunud mängima hoopis teistsugustes akustilistes tingimustes, nüüd lõpuks on saabunud hetk, mil saame oma tiibu sirutada. Nii nagu üks sümfooniaorkester tegema peab: meil on laval ruumi, kuuleme üksteist, publik on nõudlik, aga toetav,“ selgitab Elts.

Elts ei eita, et turneeks valmistumine oli pingeline, sest repertuaar on üüratu: igal kontserdil on erisugune kava ja graafik on tihe. Aga riiki esindava rahvusorkestri välisturneed on vältimatud, sest orkester saab olulistes saalides mängida ning muusikuid ja orkestri kõla tutvustada. „Mida paremini meid vastu võetakse, seda rohkem saame tulevikus esitada ka Eesti muusikat.“

Kaht nädalat peab Elts piiriks, sest nii jõuab orkester end igaõhtusteks kontsertideks kokku võtta. „See on kasulik kõigile, sest teeme lugudega sellist tööd, mida Tallinnas teha ei ole võimalik. Erinevates akustikates mängides areneb orkester lausa nüanssides, sest saame esitada repertuaari, mida esitavad kõik teised sümfooniaorkestrid.“

Sümfooniaorkestri produtsent Daily Trippel räägib, et pillide, nootide ja esinemisriiete kastid, mida on sellel turneel 51, reisisid suure veoautoga päev enne orkestrit Prantsusmaa kaudu Suurbritanniasse. Välisturnee logistika on keeruline. „Kui reisime 90 inimesega, siis osa lennufirmasid ei tee isegi pakkumist, sest seltskond on liiga suur ning ei mahu Tallinnast väljuvatele lennukitele. Kui mingi lüli ära kukub, tuleb leida lahendusi. Äparduste tõttu ei ole ära jäänud ühtegi kontserti. ERSO-ga reisimine on väga kallis, aga see kõik on seda väärt.“

Brexiti tõttu võivad orkestri lavameeste asemel korduvat muusikainstrumentide transportimise teenust osutada vaid kohalikud. „Kastid tuuakse kontserdipaika ja tõmmatakse maha, siin on õnneks tehnika liigutamiseks tingimused loodud. Lava seadmiseks kulub siiski mitu tundi, milleks meie lavamehed näevad palju vaeva, sest lühikese ajaga orkestri asetus paika saada on suur töö. Nad sõidavad alati ette ja on viimased, kes kontserdimajast lahkuvad. Et järgmisel päeval kõike otsast alustada.“

Trippel tuletab meelde, et kodus peavad nad kogu vajamineva varustuse treppidest üles tirima, sest Estonias pole lifti. „Meil on vaja kontserdimaja, et saada korralikke töötingimusi ja väheneks risk pille kahjustada.“

ERSO juhatuse liige Kristjan Hallik ütleb, et selliste turneede juures on kõige keerulisem osa nii suure hulga inimeste eest vastutamine ja teadmine, et kui midagi juhtub, siis ei pruugi ükski varasem kokkulepe pidada ja lahendus tuleb leida viivitamatult.

Ta toob näiteks mõne aja eest Prantsusmaal toimunud järjekordse rongitöötajate streigi, mille keskele ERSO-gi sattus ja kontserdi nimel paaritunnise rongisõidu asemel pool ööpäeva bussis veetis. Äärmuslikem oli aga vahejuhtum Wuhanis (enne koroonapandeemia vallandumist), kui muusikute buss pääses tohutust sudust läbi, aga pillid, noodid ja esinemiskostüümid mitte. Kontsert pidi orkestri otsusel kindlasti toimuma ja see tähendas kõige vajamineva kokku laenamist. Pillide puhul pigistati silm kinni, riietuses tuli kasutada fantaasiat ja tuhandeid lehekülgi noote prinditi välja vahetult enne õhtust etteastet.

„See oli tohutu närvide kulu, aga kontsert üks turnee parimaid,“ meenutab Hallik.

Suur toetus üksteisele

ERSO kontsertmeistrit Triin Ruubelit sellised vahejuhtumid ning turneel hotellist hotelli ja linnast linna sõitmine ei väsita, sest turneel ongi üks eesmärk: proov ja kontsert. Kodus on lisaks ju kogu muu elu ka. „Esinemised erinevates saalides toovad esile orkestri kõlalisi aspekte, mis kodusaali tugevate akustiliste probleemide tõttu varju jäävad. Näiteks ei ole Estonia kontserdisaali laes akustilisi paneele ja seetõttu kuulevad puhkpillid keelpille viivisega. Seal on väga raske mängida.“

Ruubel loetleb kontserdimaju Londonist Soulini ja kiidab nende kõlalist reljeefsust. „Meil oleks hädasti uut kontserdimaja vaja, sest hea akustikaga saal teeb koosmängu lihtsaks. Välisreisidel lahkume mugavustsoonist ja see on kasulik. Konflikte meil pole ja äärmuslikes oludes toetatakse üksteist veel eriti. Seegi, kui palju teiste eest seistakse, tuleb välja just kodust eemal.“

ERSO suure koosseisuga esimest korda Suurbritannias

Turnee kestis 13.–25. maini ja kahe nädala jooksul anti 11 kontserti. Esineti Newbury kevadfestivalil, Norwichi teatris, Birmingham Symphony Hallis, Sheffield City Hallis, Warwicki kunstikeskuses, Bradford St. George Hallis, Šotimaal Perthi kunstifestivalil ja Edinburghis Usher Hallis, Guildfordi kunstide keskuses ja Londonis Cadogan Hallis. Ettekandele tuli Arvo Pärdi, Eduard Tubina, Jean Sibeliuse, Sergei Rahmaninovi, Antonín Dvořáki ja Thea Musgrave’i looming.