ERSO kontserdireisi päevik: rännakud Põhja-Inglismaal ja Šotimaal

Anita Maasalu, ERR

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on juba teist nädalat Suurbritannias ning praeguseks on pea tervele riigile ring peale sõidetud, kirjutab Anita Maasalu ERSO kontserdireisi päevikus.

Kuigi bussis veedetud tunnid on olnud võrdlemisi kurnavad, siis kontserdid kõlavad iga õhtuga aina viimistletumalt, sest kavad saavad iga proovi ja kontserdiga uut lihvi. Rääkimata sellest, et igas järgnevas saalis on erisugune akustika ning samades teostes tulevad ikka ja jälle esile uued nüansid. Eriti selgelt tõendab seda Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, mis on reisil kavas kõigil üheteistkümnel kontserdil.

Neljapäeval, 18. mail saime positiivse üllatuse osaliseks Warwicki kunstikeskuses (Warwick Arts Centre), mis asub Warwicki ülikooli linnakus. Sealse saali tituleeris ERSO pärast kontserti naljatamisi Suurbritannia parimaks, nimelt tekkis siinses akustikas pillirühmade vahel väga hea tasakaal ning kontsert tervikuna osutus senise reisi kõige õnnestunumaks.

Kui eelnevalt on Inglismaa kontsertide publik olnud valdavalt hallipäine, siis Warwickis oli publiku hulgas ka arvukalt noori kuulajaid. Sealses ülikoolis õpib ligikaudu 29 000 tudengit ning kogu kõrgkooli territoorium ongi nagu omaette väikelinn, kus on kõik eluks tarvilik käe-jala juures. Sel õhtul kõlas pianist Barry Douglase soleerimisel esimest korda reisi jooksul Sergei Rahmaninovi teine klaverikontsert, mille esitus oli võrreldes esimese ja kolmanda kontserdiga oluliselt tundlikum ja haaravam. 

Juba samal õhtul viisid bussid orkestri Bradfordi, kus asub üks vanimaid tänini tegutsevaid kontserdimaju Suurbritannias, St George’s Halli nime kandev hoone avati 29. augustil 1853. Siin saalis on lavale astunud tõeline legendide loetelu, alustades Led Zeppelinist ja lõpetades Winston Churchilliga. Küll aga soovitati orkestrantidel Bradfordis oma instrumendid ja väärisesemed ligidal hoida, sest linn olevat üks kriminaalsemaid kogu riigis ja vargused ei pidavat olema haruldased ka kontserdimaja ruumides. Nõnda võetakse olulisemad esemed siin isegi lavale kaasa.

Vaheajal kuuldus kontserdimaja koridorides tugeva briti aktsendiga eesti keelt, nimelt asub Bradfordis Eesti Kodu, mis tegutseb 1955. aastast. Pärast kontserti ootasid klubi liikmed orkestrante ka enda juurde – ei juhtu ju ilmselt tihti, et pea 100-liikmeline seltskond kodumaalt külla saabub. Ka järgmisel hommikul hotelli ees astuti bussi ootavatele orkestrantidele ligi ja tänati suurepärase kontserdi eest. Kuna linnas ei tegutse statsionaarset sümfooniaorkestrit, on siin külalisesinejad ilmselt väga oodatud.

Järgmisel päeval kihutas orkester bussidega edasi ja jõudis õhtuks Šotimaale Perthi festivalile (Perth Festival of the Arts). Pikka bussisõitu ilustas kirev maastik, mis muutus põhja poole jõudes aina mitmekülgsemaks. Ka Perth ise osutus armsaks väikelinnaks, sealne kontserdimaja oli vastukaaluks möödunud õhtule võrdlemisi uus, olles valminud 2005. aastal. Festival ise aga toimub juba üle 50 aasta ja toob kokku nii kohalikud kui ka rahvusvahelised artistid, et rikastada väikelinna kultuurielu. Kontsert õnnestus suurepäraselt, eriti teises pooles kõlanud Dvořáki seitsmes sümfoonia, mille järel meelitas publik marulise aplausiga välja lausa kaks lisalugu.

Pühapäeval, 21. mail jõudis orkester ühte senise reisi kõige olulisemasse saali, Edinburghi Usher Halli. Hoone on peaaegu sama vana kui meie kodusaal Estonia, 1914. aastal valminud kontserdimaja ehitust sponsoreeris viskitööstur Andrew Usher, kes ise lahkus manalateele küll juba aastaid enne hoone valmimist. Saal ise oli tõepoolest juba visuaalselt senise reisi uhkeim, samuti oli siin laval ruumi tõsta vaskpilli- ja löökpillisektsioon ülejäänud orkestrist kõrgemale tasandile, mis lasi neil faktuurist hästi välja kõlada, matmata sealjuures keelpille. Siia akustikasse sobitus eriti hästi ka kavasse valitud Dvořáki üheksas sümfoonia. Sugugi vähem elevust ei tekitanud ka linn ise. Vaatamata hallile ja seenevihmasele ilmale meelitas Edinburghi vanalinn orkestrandid pärast päevast kontserti tundideks jalutama. Usutavasti nõustub orkester üksmeelselt, et siia tasub tulla ka tulevikus.

Seniste kontsertide kokkuvõttena saab öelda, et publik on orkestri kõikjal tänuga vastu võtnud, mis näitab, et tööd pole tehtud ilmaasjata ja õnnestunud kontsert võib tasa teha ka kõige väsitavama reisipäeva. Tuuril on aga ees veel mitu kontserti, sealhulgas Londonis Cadogan Hallis.