PERSONA GRATA TRIIN RUUBEL

Mirje Mändla, Teater. Muusika. Kino

Triin Ruubel novembris 2022.

Meie vestluse ajal viibis ERSO kontsertmeister Triin Ruubel Soomes, kus tema soleerimisel ja Olari Eltsi dirigeerimisel tuli Pori Sinfoniettaga ettekandele Erkki-Sven Tüüri Viiulikontsert nr 2. 

Sa oled Tüüri 2. viiulikontserti korduvalt mänginud. Kes on olnud siis dirigendipuldis ja mida see teos sulle tähendab?

Esimest korda mängisin seda Erkki-Sven Tüüri 60 aasta juubeli kontserdil, see võis olla kolm aastat tagasi. Hilisematel ettekannetel olen avastanud selles palju uut, see on nii mitmekihiline teos. Tüüri muusikas on ürgset jõudu, rütmikat, kohati midagi sellist rituaalset, raua needmise karakterit. (Naerab.) Aga on ka palju õrna, poeetilist ja lüürilist, seda on mõnus mängida. Kolmandas osas aga on Erkki-Sveni progeroki tausta väga tunda. ERSO koosseisus olen ma mänginud veel Tüüri 9. ja 10. sümfooniat. Mingil määral on see aidanud kaasa viiulikontserdi lahtimõtestamisele ja tema stiili mõistmisele. Õpetanud tajuma seda telge, millest muusikalised liinid lähtuvad ja mille ümber käib mäng. Soolopartiil on omad allhoovused, mida saab erinevate artikulatsioonidega välja tuua, see on hästi elus teos ja tekitab uusi ideid. Nagu igasugune hea muusika, on see ajas ja kontekstis muutuv ja hetkemeeleoludele reageeriv. Erkki-Sven oli kohal oma juubelikontserdi proovides, kui ma seda teost esimest korda esitama hakkasin. Tookord dirigeeris Kaspar Mänd. Küsisime ikka, et kas mingi tempo on sobiv, jne, aga tema vastas, et tehke nii, nagu tahate ja et ta tahabki näha, kuidas teos elab, kui erinevad interpreedid seda tõlgendavad. See andis vabaduse ja rõõmu katsetada ja leida erinevaid tõlgendusi. Pori Sinfonietta ja Olari Eltsiga mängin seda teost esimest korda. Sinfonietta koosseis on väiksem kui sümfooniaorkestril, milles olen harjunud mängima. Olariga on mul olnud ERSOs tihe koostöö, aga solistina olen temaga koos laval alles teist korda. Eestis olen ma mänginud Tüüri 2. kontserti veel ka dirigent Xandi van Dijki ja Jaan Otsaga, neil kõigil on olnud oma nägemus teosest.

Sa tegutsed nii solisti kui orkestrandina. Kas need tegevused on omavahel heas tasakaalus?

Minu jaoks ideaalses tasakaalus. Näiteks Eesti Festivaliorkestri (EFO) sügisesel turneel Koreas, kus dirigendipuldis oli Paavo Järvi, esinesime kontserdi esimeses pooles koos Marcel Johannes Kitsega solistidena Brahmsi „Topeltkontserdis” ning teises pooles istusime oma sõprade ja heade kolleegide sekka orkestrisse, et mängida Sibeliuse ja Tšaikovski sümfooniaid. Ma oleksin millestki väga erilisest ilma jäänud, kui poleks neid sümfooniaid mängida saanud. Olla üks osa sellest suurest massiivist on ilus ja rikastav. Mulle meeldib töö ERSOs, meeldib mängida sümfooniaid, ma tunnen selleks vajadust. Mängida orkestris Mahleri sümfooniaid on hoopis midagi muud, kui soleerida mõnel kontserdil. Need pooled täiendavad teineteist, annavad võimaluse tajuda sümbioosi soolopartii ja orkestrimaterjali vahel. Osalt on siin tegemist materjali erinevusega: orkestris mängides on sul palju erinevaid rolle, tuleb kas kedagi saata või mängida esimese viiuli partiid ja tõusta esile; ja sooloteoses võib selliseid momente ette tulla, eriti näiteks Elgari Viiulikontserdis, kus soolopartii ei ole alati esiplaanil. Kogu teose vorm võib kokku vajuda, kui ei lase orkestriteemal esile tulla. Orkestris mängimine toetab sellest arusaamist. Orkestritöös, kuigi sellele eelneb iseseisev eeltöö, selgineb partituur nädala jooksul, täitub värvidega, saab selgemaks. Ma ei suudaks olla ei üheta ega teiseta. ERSO töö eeliseks on veel ka see, et see jätab mulle palju vabadust. Ning töötamine pikemat aega ühes sellises kollektiivis nagu ERSO on tegelikult väga vaheldusrikas. On huvitav näha, kuidas orkester aastate jooksul muutub, mõne aastaga on orkestri mängutase tohutult tõusnud. Ja lühemaajaliste intervallide puhul on vaheldusrikkus veel suurem. Meil on iga nädal erinevad kavad, solistid ja dirigendid.

Sa oled õppinud Eestis ja Saksamaal? 

Minu päris esimene õpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis oli Sigrid Kuulmann. Mäletan, et käisime emaga kuulamas ta sooloõhtuid ja kui sügava mulje need mulle jätsid. Ma ei kahelnud hetkegi, et tahan saada viiuldajaks. Aga Sigrid läks varsti Inglismaale õppima ja mul oli suur õnn saada Tiiu Peäske õpilaseks. Peäske oskab hoida ja toetada õpilase individuaalsust ega püüa vorpida ühesuguseid muusikuid. Meil kõigil on oma iseloomulik toon ja mängustiilile omased elemendid. Tänu Peäskele kujunesid mul välja toonikäsitlus ja ettekujutus viiulikõlast. Meil oli kooli lõpuks ka väga kokkuhoidev klass. Abiturientidena veetsime ka kooliväliselt koos rohkem aega. Tihti laenutasime ERSO reedeõhtuste kontsertide kavas olnud sümfooniate partituure, et neid noodiga kuulata. Ja kui ka kontserdi esimesse poolde iga kord ei jõudnud, siis sümfooniaks olime kindlasti kohal. Muusikakeskkool toetas meid lavakogemuse saamisel igati. Meie lennu lõpuaktuse kontserdiosa läks kahasse kooli sümfooniaorkestri ja ERSOga ning mina mängisin toona Sibeliuse Viiulikontserdi I osa. Hiljem, 2015. aastal, kui ma juba töötasin ERSO kontsertmeistrina, mängisin selle kontserdi ära tervikuna.

Juba muusikakeskkooli ajal õppisin ma eelkolledži süsteemis Jung­student’ina Rostocki Muusika- ja Teatrikõrgkoolis professor Petru Muntenau juures. Meie kontaktid said alguse umbes 2001. aastal, kui Muntenau käis Tallinnas kuulamas „Noore muusiku konkurssi”. Alguses ta hirmutas mind (naerab); mul oli valida kahe variandi vahel: üks USA professor kõneles peamiselt kõigest, mis talle minu mängu juures meeldis, aga Muntenau sellest, mis minu mängus võiks paremini olla. Seega ei pidanud ma pikalt kaaluma ja valisin kriitilisema õppejõu. Mulle tundus olulisem igakülgselt areneda, mitte teha üksnes asju, mis on lihtsad ja mõnusad. Muntenau õpetas, kuidas materjalile läheneda, kuidas hakata teose interpretatsiooni kokku panema. Ta pidas oluliseks kiiresti läbi mängida mitmesugust repertuaari. Tundi minnes pidin selgitama näiteks ka Bachi „Chaconne’i” vormi, tõestamaks, et olen selle materjali läbi mõelnud, me ei hakanud enne tööd tegemagi. Ta õpetas mind materjali tõsiselt suhtuma, seda, miks partituuris on kirjas näiteks mezzoforte või forte, kui pikk on fraas või liin või milliseid tehnilisi vahendeid kasutada, et oma interpretatsiooni selgemini väljendada. Me võtsime läbi kõik suuremad viiulikontserdid: Brahmsi, Tšaikovski, Beethoveni, Sibeliuse kontserdid, mängisime Mozarti kontserte ja sonaate, Beethoveni, Francki ja Brahmsi sonaate. Ta rõhutas, et tegelda tuleks ka vähem mängitud repertuaariga, hoida silmad lahti millelegi, mis on ebaõiglaselt kontserdikavadest välja jäänud. See oli kindlasti üks põhjusi, miks ma mängisin Rostocki Muusika- ja Teatrikõrgkooli diplomikontserdil Stravinski Viiulikontserti, mitte mõnd romantilist kontserti. Läbisin seal diplomiõppe viie aastaga. Seejärel tekkis mul mõte teha Augsburgis veel lisaks magistrikraad „Künstlerausbildung”. Siis aga tabas mind n-ö hiline puberteet ja ma otsustasin minna tööle orkestrisse. Pealegi ei olnud magistrikraad enam vajalik, sest Rostockist saadud diplom on võrdne magistrikraadiga. Tundub, et see oli õige valik: õppida seisma oma jalgel ja hakata iseseisvalt omas suunas liikuma. Lõpukontserdi tegin ära, aga magistritöö jätsin kirjutamata.

2014. aastal asusin tööle Weimari Staatskapelles. Unistasin pikemas perspektiivis tööst orkestri kontsertmeistrina. Weimari orkestris oli mul tuttav vioolamängija, vioolarühma kontsertmeister, kellega olime hiljuti koos mänginud Mozarti „Sinfonia concertantet” ning leidsime, et oleks huvitav ka edaspidi kammermuusikat teha. Seal oli vabanenud II viiulirühma kontsertmeistri koht. Kuna ma ei olnud orkestris varem töötanud, üksnes kooli ajal paar korda aastas mänginud, siis tundus mulle alustuseks olevat ideaalne minna orkestrisse tööle just II viiuli kontsertmeistriks, et näha orkestritöö igapäeva. Weimari Staatskapelle on ooperiorkester, nad osalesid ooperietendustel ja mängisid sümfoonilist muusikat. See oli võimalus saada mitmekesiseid kogemusi nii sümfoonilise kui lavamuusika vallas. Ka II viiuli kontsertmeistri koht pakub väljakutseid — ühel hetkel pead olema saatvas rollis, olema halastamatuks mootoriks, siis n-ö lükkama pillirühma mängima dirigendi ja solisti järgi ning reageerima erinevatele impulssidele. See oli mulle väga kasulik aasta, eriti töö mõttes ooperietendustel, kus võis jälgida lauljate fraseerimist — kui pikad liinid neil on. Ma nautisin seda tööd ja õppisin sellest palju, viiulimäng ei ole ju laulmisega võrreldav, „puupulgaga” pikki liine välja laulda ei ole lihtne. (Naerab.) Õppisin, kuidas pikki liine tunnetada ja välja mängida, kui neid saab ainult väikese poognaga teostada. Mulle tohutult meeldis seal, mängiti Richard Straussi „Roosikavaleri”, Puccini „Boheemi” jmt selliseid oopereid. Töö kõrval jäi piisavalt aega tegelda ka soolorepertuaariga. Ma nautisin Weimari linna, Goethe aiamaja, suurt parki. Weimaris on elanud ka Schiller, Weimari lähedal Jenas aga Hegel; ma tutvusin filosoofiaga. Mul kujunes välja rutiin tõusta varakult, kell seitse hommikul. Tegin tassi kohvi ja siis oli mul lugemise aeg, umbes poolteist tundi. Lugesin igal hommikul, ja just Schilleri näidendeid. (Naerab.) See oli väga huvitav aeg, selle koha imeline vaimsus oli tunnetatav. Weimari ooperimajal on pikk ajalugu, seal on tegutsenud ka Richard Strauss ja Wagner — tore oli olla kõige selle keskel. See toitis fantaasiat, et oled osa ajaloost ja kultuurist, üritad seda oma tegemistega teenida. Leian siin sarnast kontsertmeistri tööga ERSOs.

Vahel olen mõelnud, et kas peaks osalema mõnel konkursil, et minna mujale. Ukraina sündmuste valguses veebruaris käisid need mõtted tihedamini. Aga ikkagi tundub mulle, et peab olema kodus ja siin mängima, iga päev veidi paremini — see on mu ülesanne. Teenida muusikat, just selles kollektiivis, meie riigis. Ma tunnen iga päev proovist tulles, et olen midagi vajalikku ära teinud. Saksamaal mõtlesin sellele, et inimesed on igal pool üldjoontes ühesugused, muusika on kõikides kontserdisaalides sama. Nimed ja saalid on väline pool, millele me ise tähenduse omistame, absoluutses mõttes on muusika igal pool üks ja seesama.

Eestis on minu kodu, sõbrad ja pere — miks ma peaksin töötama mujal? Eluloos võib ju olla kirjas mõne välismaa orkestri nimi, aga ma ei usu, et see mind ennast õnnelikumaks teeks. Ma ei taha öelda, et ma pole ambitsioonikas, kuid see seostub pigem töö kvaliteediga.

Tähtis on anda ERSOga kontserte teistes saalides, sest Estonia kontserdisaal pole suurele orkestrile kaugeltki mitte kõige sobivam koht. Seal kleepuvad kokku erinevad registrid ja akustika mõttes on selle saali seis päris nukker. Näiteks isegi Poris on väga hea saal. Eesti on küll muusikariik, kuid Tallinnas puudub õige suurusega saal sümfooniaorkestri jaoks. Estonia kontserdisaal on väga sobiv väikestele orkestritele, ERSO on aga sellest saalist välja kasvanud. Jõhvis on päris hea saal, Pärnus ka, kuigi see on mõnevõrra Jõhvi saalist väiksem. Olime hiljuti EFOga Lõuna-Korea tuuril, Seouli Art Centeris võiks ükskõik millises saalis või laval seista, seal on võimalik kõike täpselt kuulata. Hea akustikaga saalides on orkestri erinevate registrite vahel õhku. Mõne aasta eest ERSOga USA tuuril oli üks neid väheseid õnnelikke juhuseid, et ma sain ERSOt ise, väljaspool orkestrit suuremas saalis kuulata. Seal oli üks 4000-kohaline, väga hea akustikaga saal, ma mängisin kontserdi esimeses pooles Mendelssohni Viiulikontserti ja teises pooles kuulasin orkestrit esitamas Dvořáki 7. sümfooniat. Sellises spetsiaalselt ehitatud saalis tulevad orkestri plussid tõesti palju selgemini esile.

Oled nüüd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ka ise õppejõud. Milline on eesti keelpilliõppe tase praegusel hetkel?

Ma naudin väga oma tööd EMTAs, mul on praegu neli õpilast. Olen endale seadnud selle piiri, sest mul on kodus kaks väikest last ja aega peab jätkuma kõigeks. Praegu tundub, et on aega pühenduda kõikidele õpilastele. Tahaksin nendega koos mängida, näiteks väikeses keelpilliansamblis, millega tudengeid saata. Huvitav on leida uusi lahendusi, see õpetab palju ja hoiab ärksana. Kuna ma ootan õpilastelt teatud kvaliteeti, siis pean ka ise õppejõuna suutma tasemel olla. Minu õpilased on enamjaolt eestlased, üks neist on MUBA õpilane, kes osaleb EMTA noorte akadeemias, üks on ukraina päritolu neiu. Praegu tundub, et keelpilli tase läheb aasta-aastalt paremaks. Peale on tulnud palju võimekaid noori. Uute saalide, sealhulgas ka EMTA kammersaali valmimisega on õppimismeeleolu muutunud, sest on võimalik teha proove ja esineda kvaliteetsetes saalides. Esinemisvõimalusi on palju ja EMTA on muutunud atraktiivseks õppimiskohaks. Viimati kandideeris viiuli erialale 60 soovijat! See on huvitav aeg. Tundub, et paljud muusikud tulevad ka mujalt maailmast siia tagasi, eelkõige mõtlen siin keelpillimängijaid, aga mitte ainult. Paistab, et ka teised on märganud, et kodus on sama hea töötada kui mujal. Näiteks Robert Traksmann tõdes hiljuti, et miks ta peaks Berliinis töötama, kui saab seda teha siin, ja niisamuti naasis hiljuti Eestisse Indrek Leivategija, praegune ERSO tšellorühma üks kontsertmeistreid. Võib vaid mõelda, kuhu me viie või kümne aasta pärast jõuame. Meenutaksin siinkohal Tallinna kammermuusika festivali, mille kunstiline juht oli viimased kolm aastat Maano Männi. Tavaliselt sõidavad meie muusikud Eesti  suvistele festivalidele kokku proovi tegema üle maailma, aga äkki olime siin kõik kohalikud muusikud. Siin on tekkinud tohutult huvitav kontserdielu: kvartetid, noored laureaadid Marcel Johannes Kits ja Hans Christian Aavik, keelpillikvartett M4GNET. Interpreedina on võimalik elada väga kirevat lavaelu. On arvukaid inspireerivaid lavapartnereid ja võimalusi esitada meelepäraseid kavu. See ei puuduta mitte ainult muusikaelu, vaid kultuurielu laiemalt. Visuaalkunsti ja teatri valdkonna aktuaalsed hoovused Euroopa pealinnadest jõuavad otsekohe ka siia. Tundsin näiteks festivalil „Afekt”, et meil on võimalus kogeda maailmas toimuvaid loomingulisi protsesse vahetult, mitte tugeva viivitusega.

Kuidas sai sinust solist ja on sul solistina olnud eeskujusid?

Ma arvan, et see on lihtsalt kuidagi juhtunud. (Naerab.) Mul ei ole olnud omaette eesmärki. On õnn, kui saad koostööd teha nendega, keda imetled, siis ongi kõik hästi. Kindlasti on mind väga tugevalt mõjutanud Neeme Järvi. Ta juhtus olema Pärnus Interpreetide Liidu showcase’i kontserdil ja pärast seda mängisime juba koos Mendelssohni ja Sibeliuse viiulikontserte. Tema mainis ka mulle toona, et ERSOs on tulemas konkurss orkestri kontsertmeistri kohale. Nii ma sinna ka konkureerisin. Milline luksus oli teha koostööd sellise ajaloo- ja kogemustepagasiga, ürgselt musikaalse peadirigendiga! Saksamaal festivalidel käies imestasid teised muusikud, et on olemas selline koht, kus saab reeglipäraselt musitseerida koos Neeme Järviga. See on  olnud küll suur vedamine, et mul on olnud võimalik salvestada koos temaga Elgari Viiulikontsert.

Muidugi on mind mõjutanud ka koostöö Paavo Järviga ja tegevus EFOs, see on suunanud mu muusikale lähenemist väga tugevalt. Mäletan, et tundsin õpingute lõppfaasis mõningast kammitsetust. Muidugi mul vedas, et ma sain tööle ooperiteatrisse, kuid ERSOs, koostöös Neeme Järviga tundsin, et ma võin ennast usaldada ja kaugemale minna, mängida nii, nagu ma ise tahan, lasta ennast vabaks. Ma leidsin oma hääle viiulil. Kindlasti aitas kaasa ka see, et ma leidsin Londonis endale oma pilli. Enne olid mul olnud fondipillid, näiteks Hamburgi erafondist, viiulid, mille mulle valisid teised inimesed. Igal pillil on oma omapära, iseloomulik tämber, sa pead ennast selle instrumendi järgi sättima. Londonist ostetud pillil oli just see tämber, mis mind suunas leidma oma häält, aitas lähemale oma kõlaideaalile — see on Andreas Hudemeyeri 2015. aasta pill. Sellega salvestasin juba Elgari Viiulikontserdi.

Muide, see oli jälle juhus, et Elgari kontserdi plaadistus üldse toimus. Mängisime Mihhail Gertzi ja ERSOga seda umbes aastal 2016. Neeme Järvi kuulis kontserdi ettekannet raadiost ja tal tekkis mõte see salvestada. Pool aastat hiljem toimuski salvestus, Estonia kontserdisaalis, eesti meeskonnaga, ja materjal saadeti plaadifirmasse.

Elgari Viiulikontserdis on olemas kõik see, mis mulle viiulimängu ja sümfoonilise muusika juures meeldib. See on oma ulatuselt ja materjali tiheduselt veidi tavapäratum viiulikontsert, tõeline sümfooniline poeem. Siin on soolopartii ja orkestripartii omavahel tugevalt põimunud. Isegi instrumentaalkontserdi vormile traditsiooniliselt omane soolokadents on selles viiulikontserdis orkestri saatega. Tihtipeale on selle teose salvestuste puhul toodud viiul liiga esiplaanile, mistõttu mul oli varem raske seda mõista. Nii hakitakse need teemad liiga ära, mille ettekandmine on orkestri ja sooloviiuli vahel ära jaotatud. Viiuli lõputu esiplaanile surumine võib lõhkuda teose vormi. Teos on emotsionaalselt rikas, siin on nii palju nüansse ja karaktereid. Piano ei tähenda siin ainult vaiksemat lähenemist; on õrnust, aga millist? Resigneerunud olekut, melanhoolsust, sissepoole vaatamist… Siin on koos erinevad rollid, nii ulatuslikud soolopassaažid kui kammermuusika. Teos on üsna pikk ja väga ilus. Elgaris on inglise muusika hõng. Muidugi ei suhtu ma mitte ühessegi teosesse, mida mängin, kuidagi jahedamalt. Praegu on mul näiteks taas käsil Vasksi ja Tüüri viiulikontserdid. Vasksi kontserti saan jälle esitada dirigent Kristiina Poska ja ERSOga. Kevadel mängisime Poska ja Läti Rahvusorkestriga seda festivalil Cēsises. See oli väga mõjuv kogemus. Kristiinaga on mul suur rõõm taas koos esineda, loodetavasti tuleb ka Vasks Tallinna kontserti kuulama, see on täpselt tema sünnipäeval.

Millisena näed sa viiulit meie kaasaegses muusikas? Sul on olnud mitmeid kokkupuuteid praegu aktiivselt loovate heliloojatega. 

Hiljutine festival „Afekt” näitas, et viiuli kõlalised võimalused on mitmekülgsed ja lõputud. Nüüdismuusikale ei saa läheneda n-ö harjumuspäraselt positsioonilt. Kui mul peaks olema soov ennast kõlailusse kaotada, siis ma mõningatel juhtudel kindlasti pettuksin, aga kui läheneda asjale teisest vaatenurgast, rohkem ajastu meeleolusid talletava kunstiprojekti aspektist, siis on sealt palju meie aja kohta õppida. „Afektil” ettekandele tulnud Chaya Czernowini teose „Atara” puhul ma mõistan, et see teos võib olla ühe reedeõhtuse ERSO kontserdi kontekstis ootamatu kuulamine. Aga on tähtis, mida see teos räägib meie aja kohta. Muidugi, dirigent Michael Wendeberg tegi asja väga selgeks, see oli keeruline protsess tahuda materjal kivi seest välja. Ma kindlasti ei tahaks endale uue muusika osas mingisuguseid piire ette seada. Lugesin hiljuti sellist mõtet, et igasugune loominguline idee on tulnud loodusest. See kasvatas eriti mu uudishimu uue muusika vastu. Õpingute ajal tegime oma sõpradega uue muusika ansamblit ja avastasime nii uskumatuid kõlamaastikke kui ka puht kontseptuaalseid teoseid. Kindlasti tahaks edaspidi jälle rohkem uuema muusikaga tegelda.

Viimasel ajal olen lähenenud Tõnu Kõrvitsa loomingule. Möödunud sügisel esitasime seda trioga: Stein Hein­oja, Theodor Sink ja mina. See on üks neid luksuslikke hetki, kui saad mängida koos sõpradega, niivõrd hea on koos proove teha. Mängisime Tõnu Kõrvitsa 1995. aastal valminud teost „Unesulased”. Selles on juba Kõrvitsa muusikale iseloomulikud bluusilikud elemendid, nostalgia, kulgemine… Olen hakanud tema loomingulist maailma avastama. Olen mänginud ka tema „Eleegiat üksindusele”. Proovides olen varem teinud tõsisemalt koostööd eesti heliloojatest Elis Halliku ja Liisa Hirschiga nende teoste ettekandeks valmistudes. Võimsa mälestuse jättis mulle hiljuti jaapani helilooja Tōru Takemitsu „Nostalgia”, mängisime seda ERSOga kevadel. Ilus ja tundlik teos, selles on vaikust, igatsust…

Pianist Sten Heinojaga valmistame praegu ette Heino Elleri loomingu salvestist. Arvestasin algul noodimaterjalide põhjal, et meie Elleri teoste salvestisel võiks olla muusikat kokku 50 minutit, aga tuli hoopis 35 minutit. Tundub, et meie tempod olid veidi nobedamad, nii et selle plaadi juures on meil töö ja kontseptsioon pooleli. Võimalik, et sellest areneb välja eesti viiulimuusika paremiku plaat. Mäletan, et me mängisime 2018. aastal Berliini Kontserthausis Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise aegu tervenisti eesti muusika kava koos mu pianistist õe Kärt Ruubeliga ja see võeti väga soojalt vastu. Kui niimoodi esitada eesti muusikat väljaspool Eestit, tõsta see oma kontekstist välja, siis hakkab see hoopis teistmoodi, värskemalt ja huvitavamalt kõlama. Selle repertuaari avastamisega ma kindlasti jätkan. Elleri puhul mulle tundub, et tegelikult ei olnud asi „nobedamas tempos”, sest ma ise tunnen vastupidi, et olen inimene, kes tahab püsida igas hetkes võimalikult kaua ja erksalt. Ma kindlasti ei arva, et elu möödub kiiresti. Kui asjadele piisavalt tähelepanu pöörata, siis on iga päev hästi pikk. Keskenduda mingitele väikestele asjadele, atmosfäärile ja valgusele… Samamoodi on muusikas, kuid muusikas ei saa lihtsalt teost otsast lõpuni välja venitada, siis need tõeliselt erksad hetked enam ei mõju. Kui kõik on võrdselt tähtis, siis ei ole enam miski tähtis. Nii ma arvan, et asi polegi kiirustamises või rapsimises. Mingisugune kergus on tulnud tänapäeva muusikasse, eriti vanamuusikasse. Vanasti võidi seda mängida raskelt, tänapäeval kõlab see hoopis teistmoodi, mingi bravuur on tulnud asjale juurde. See on äge, paneb kõik teisiti elama ja toob hoopis teisi asju esile.

Triin Ruubel novembris 2022.
Harri Rospu fotod

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Ootan väga Vasksi ja Elgari kontserti. Juhtus nii, et ma saan uuesti Elgarit mängida koos Paavo Järvi ja ERSOga 2023. aasta suvel. Jaanuaris on ees oota­mas Mihkel Keremi loomingule pühendatud kontsert Pärnus. Minu esimene tõsisem kokkupuude tema muusikaga oli 2019. aastal valminud Viiulikontserdi kaudu; see on suurepärane teos, olin üllatunud. Selles on tunda autori viiuldajatausta, see on viiulipärane ja efektne lugu. Ootan selle esitamist, see on nüüd mitu aastat laagerdunud. Väga huvitav on mõne teose juurde tagasi tulla. Vahepeal on palju muutunud, olen uute asjade suhtes erksam ja mõni muu detail pole enam nii oluline. Keremi muusikat ei ole siin palju mängitud. Tal on praegu ka väga huvitav loomeperiood, nii et on oluline tema muusikat esitada. Tahaksin veel pühendada palju aega vähem mängitud repertuaarile. Pärast koroonat ja laste sündi tundub töö tegemine olevat luksus. Iga kord on see nagu kingitus. Ma suhtun sellesse ülima tänulikkusega. Mulle tundub, et lapsed on paljuski selle tunnetusega seotud. Inimesed unustavad tihti ära peamise, olulisemaks saavad muud väärtused: tiitlid, välised asjad, mis muusikamaailma klantspildiga kaasas käivad. See on veidi kurb. Las muusika kõneleb ise enda eest. Ei ole oluline, kui tähtis või kui kõrgel sa oled, tuleb üritada võimalikult hästi musitseerida — see on väljakutse, millega alustada iga päeva, sest muidu ei jää inimene endaga mitte kunagi rahule. On üks nali, video, kus Jim Carrey arutleb, et no olen nüüd pälvinud kaks korda Kuldgloobuse, kas nüüd peaks igal õhtul sellele mõtlema? Ja kas ma mingil hetkel hakkan mõtlema, et peaksin olema kolmekordne Kuldgloobuse võitja? — Tuleb vaikselt oma asjaga tegelda ja olla tänulik; siis on hea olla.

Loe artiklit TMK kodulehel.