Arvustus. “Macbeth”: Ojasoo ja Semperi rindel muutuseta

Christofer Kivipalu, ERR

Uus lavastus
“Macbeth”
Lavastajad, lava-ja videokujundajad: Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Heliloojad: Lepo Sumera, Jay Schwartz
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel, Mari Poll
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Fidelia Regina Randmäe, Jekaterina Abramova
Video live-mix: Elisa Avik
Shakespeare`i tõlked: Jaan Kross, Kulno Süvalep
Nõia sajatused: Hasso Krull
Laval: ERSO, Mait Malmsten, Helena Lotman, Priit Võigemast, Gert Raudsep, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv (Ekspeditsioon), Tobias Kaljujärv, Robert Aron Lotman, Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikool 31.lend), Tambet Tuisk, Jaak Prints, Kaie Mihkelson, Robi Varul, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann (EMTA lavakunstikooli 32.lend)
Esietendus 19. jaanuaril Estonia kontserdisaalis

Lavastuse varasemad arvustajad ega publik pole õigusega kiitust tagasi hoidnud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on “Macbethi” näol loonud ühe võimsaima uuslavastuse, mida olen üle tüki aja näinud. Laval toimuv puudutab, paitab hinge, ajab vihale ja toob klombi kurku. Lavastusele pühendatud kiidulaulu struktureerimiseks ja arvustuse ümber müstilise loori hoidmiseks on antud kirjutis jagatud mõteteks, mis “Macbethiga” seostusid.

Võrdlus eelneva lavastusega.

NO40 “Pööriöö uni”, mis 2016. aastal esietendus ja mida etendati samuti koos ERSO-ga Estonia kontserdisaalis, oli äärmiselt esteetiline. Suur valge kuppel, millest näitlejate kirglikku mängu kaeda võis, ning Mendelssohni suurusugune muusika muutsid nähtu äärmiselt meeldejäävaks. “Pööriöö uni” ei mõjunud aga pea seitse aastat tagasi nii ajastukohase lavateosena kui praegune “Macbeth”, sest viimase näol on tegu sõjast kõneleva lavastusega.

Näidendist

Shakespeare`i kirjutatud “Macbeth”  kõneleb võimujanust, kadedusest ning sellest, mis juhtub soovist jõuda kõrgele ja kaugele, kui kõrvalolijate heaolust ei hoolita. Lugu algab Macbethiga (Mait Malmsten), kes saab nõidadelt ennustuse oma peatsest troonile asumisest. Mees räägib kuuldust Leedile, keda kehastab Helena Lotman. Too ärgitab abikaasat võimule saamiseks praeguseid troonilolijaid tapma. Lõpuks jõuab narratiiv sinnapaika, et lugu võtab veelgi õudsema pöörde – nii Macbeth kui tema Leedi hulluvad korda saadetud veretöödest. Estonia kontserdisaali laval kohtabki lavastuse jooksul verd tarretama panevaid surnuid ja ennustusi sajatavat nõida.

Seosed tänapäevaga ja lavastusest pikemalt

Ilmselt tekib paljudel teatrivaatajatel võimuhullu peategelast nähes seos tolle türannist metslasega, kes Ukrainas sõda alustas. See assotsiatsioon pole kindlasti väär. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus on läbi ja lõhki sõjavastane teos, juba lavakujundus, milleks on ristikujuline moeetendusest pärit poodium, annab vaatajaile märku, et Shakespeare`i tegelased on lavastusmeeskonna poolt teatraalselt lavale sobitatud.

Kaameraoperaatorid, kes pidevalt poodiumi ümber ja selle peal siblivad, ei sega elamust, vaid mõjuvad oma tumeda riietuse ning olekuga lavastuse loomuliku osana. Kaamerapilt, mis orkestri taha ekraanile suunatakse, võimaldab näitlejatöid väga lähedalt näha- sarnast efekti taotlesid lavastajad juba NO40 “Pööriöö unes”. Laval askeldavad tegelased paistavad ka ise teadvat, et neid filmitakse. Gert Raudsepa mängitud kuningas Duncan tõstab kaamera ees kaks näppu püsti nii nagu žestikuleeris kunagi Edgar Savisaar.

Jussi Ruskaneni valguskujundus aitab kujundiloomele kaasa ja saadab nauditavalt tegevustikku. Nagu tähendab Kaspar Viilup oma sisukas arvustuses¹, loob Ruskanen punase värvuse kasutamisega lavastuse silmapaistvaima kujundi. Eks verevalamine, mida punane värv selle uuslavastuse puhul sümboliseerib, ole ka üks Shakespeare`i näidendi olulisemaid aspekte.

Lepo Sumera ning Jay Schwartzi muusika illustreerib, kommenteerib, täiendab laval aset leidvat parajalt, olles näitlejatele hea partner ja andes laval toimuvale kõvasti juurde. Epiloogis, kus näitlejad mängivad välja sõjavastase sõnumiga kunstiteosed, mõjub Schwartzi looming kui meeleheitel, emotsionaalne appikarje, mis tekitab saalis äreva atmosfääri.

Kuigi Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on oma lavastuses kasutanud Hasso Krulli poolt Eesti mütoloogia põhjal loodud tekste ning Ülo Tuuliku, Filippo Tommaso Marinetti tsitaate, mõjub “Macbeth” üpris Shakespeare`i truult – kui aus olla, on selle lavastuse 3 nõida isegi intrigeerivamad kui orginaalis. Nimelt kannab William Shakespeare`i tragöödia endas salapära, müstilist ja õõvastavat õhustikku, ja seda on Semper-Ojasoo erinevate visuaalidega ( nagu: Nõid tantsib Macbethiga surmatantsu) meisterlikult tabanud. Saalis viibides tekib tõesti hirm saabuva ees. Hasso Krulli kirjutatud Nõia tekstid erinevad oma poeetikaga Shakespeare`i loodust, kuid sellegipoolest ei teki lavastust vaadates tunne, et Krulli kirjutatu vaatemängu ei sobiks.

Ei saa märkimata jätta: tegelaste suremisstseenid on tõesti väga poeetiliselt lahendatud. Heili Sibrits on oma toredas välkmuljes² kasutanud nende stseenide puhul õiget sõna: imeline. Macduffi naise (Hanna Jaanovits) ja tema laste tapmine oli nii tundeküllaselt, jõuliselt välja mängitud, et minu ümber leidus pisaraid valavaid vaatajaid.

Näitlejatöödest

Priit Võigemasti mängitud Nõida on põnev vaadata, mis sest, et  tema nägu on punase riide varjus. Võigemast tulistab sajatusi kui kuulipildur, tema kehakeel on mõjusalt ekspressiivne ning hääletoon pidevas muutumises. Üks esimese vaatuse Nõia-stseen kippus ehk liiga pikaks venima, kuid Võigemasti energia suutis vaataja tähelepanu hoida.

Hanna Jaanovitsi, keda oli mul au esimest korda kohata, sooviks pärast “Macbethi” veel laval näha. Jaanovitsi ilmed ja kõnekas miimika lausa sunnivad teda vaatama. Ursel Tilk annab edasi väga ainulaadset energiat. Tambet Tuisk, Jaak Prints ja Gert Raudsep mängivad kirglikult, Robert Aron Lotman ning Tobias Kaljujärv on rollides armsad, pidades keerulist näitleja ametit.

Rasmus Kaljujärve arengut on olnud aastate jooksul meeldiv jälgida – toimekast poisist on saanud maskuliinne, energiline mees, kelle Macduff on esitatud siiralt ja raevukalt. Kaie Mihkelson jääb vähese lavaaja tõttu küll tahaplaanile, aga temagi mängulaad oli tavapärasemast kuidagi fokusseeritum.

Mait Malmsten jätkab oma tour de force`i  mitmepalgelise Macbethiga, kellele võib alguses oma ustavuses kaasa tunda, aga kellele tahaks lavastuse lõpuks võimalikult kehva saatust soovida. Malmsten kasutab rollis teatraalseid žeste, mis muutsid tema tegelase veelgi deemonlikumaks. Võib öelda, et Mait Malmsten on usutav nii armetuses kui armutuses

Helena Lotman on nõialik, sarmikas, salakaval, ent samas üdini naiselik Leedi Macbeth. Vaidlen siinkohal Leedi abikaasale vastu, kes ütleb, et tema kaasal on mehelik iseloom. Lotmani diktsioon on kuldaväärt, talle sobib kaamera ees mängimine väga hästi ning tema tegelane mõjub musta paruka ja oivalise kostüümiga väga võimsalt.

Üksik märkus ja lõpetus

Lavastuse teine vaatus on perfektne, see on intensiivne, emotsionaalne ja katarsist tekitav. “Macbethi” esimene pool mõjub samuti, kuid esimese vaatuse kulminatsioon vajus pisut ära. Kõnealuses stseenis keerutavad näitlejad ennast pikalt koha peal. See kujund toimis NO34 “Revolutsioonis” löövamalt kui antud lavastuse puhul. Teise vaatuse lõpp oli Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo puhul uudsem ja põnevam. Siiski on “Macbethi” näol tegu väga kõneka lavastusega, mis juhatab uue teatriaasta efektselt sisse.

Kirjatöö pealkirja poeetilisusel on sama palju põhjuseid kui selles lavastuses nõidu. Esiteks on “Läänerindel muutuseta” sama sügavamõtteline sõjavastane teos nagu antud uuslavastus. Teiseks on Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo jätkuvalt klass omaette lavastajapaar. Ühesõnaga: nende rindel on kõik muutuseta. Kolmandaks oli arvustajal sarnaselt Macbethile suur iha midagi vaimukat kirjutada. See, kas mul kirjutis õnnestus ja kas sulle see lavastus korda läheb, on sinu enda teha. Teatrisoovitus on igatahes antud.

¹ https://kultuur.err.ee/1608857657/arvustus-ojasoo-ja-semperi-macbeth-on-habitult-pillav-noeltapne-meistriteos

²  https://kultuur.postimees.ee/7695269/semperi-ja-ojasoo-macbeth-vaarib-aasta-lavastuse-tiitlit

Loe artiklit Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel.