ARVUSTUS | Urmas Sutrop: tuhat aastat „Macbethi“. Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo suutsid oma lavastusega lisada midagi oluliselt uut
25. jaanuar 2023.
Urmas Sutrop, Eesti Päevaleht
Olgu kohe öeldud, et olin ilmselt üks väheseid, kes läks „Macbethi“ multimeedia ehk muusikalisest video-live-mix-lavastusest Shakespeare’i otsima. Natuke isegi leidsin, aga eelkõige oli see Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Macbeth“.
Näidend ja tekst olid võrreldes muusikaga vähem tähtsad. Shakespeare’i tragöödiast on säilinud ilmselt tema enda poolt kuningas Jamesile ettemängimiseks mõeldud lühendatud variant. Kuningal võis pikka näidendit vaadates igav hakata ja ta oli tuntud sellega, et jäi keset etendust magama.
Semperi ja Ojasoo „Macbethi“ teksti on veelgi lühendatud, viiest vaatusest on saanud kaks. Välja on jäetud nii tegelasi kui ka liine, samas on lisatud Marinetti tsitaate ja nõiatekste. „Macbethi“ tragöödia on painutatud jälgima Lepo Sumera pikseloitsu ja sümfooniakatkete kollaaži. Etendus on lummav ja see ei lase end mõtetest lahti. Tänu suurele ekraanile oli vaatajal võimalik jälgida parajasti rambivalguses oleva näitleja fantastilist tööd näoilmetega.
Etendus oli eelkõige muusikaline, lisaks kogu etendust täitnud Sumera helidele „kõlasid“ epiloogis Jay Schwartzi sahinad nagu nõidade ussisõnad. Siit tuleneb minu ainus etteheide lavastusele. Kõlada oleks võinud ka 1616. a Thomas Middeltoni mugandatud „Macbethi“ lavastusele Blackfriarsi teatris kohandatud laul „Tule ära, tule ära, Hekate!“ Tõenäoliselt kirjutas selle Robert Johnson (suri 1633) Middeltoni näidendile „Nõiad“.
Korraga oli laval igavik ja tänapäev, ning selgemaks sai inimloomus, või nagu kolm veidrat õde, nõida Shakespeare’i näidendi alguses ütlesid – „Ilusaks saab ilgus, ilgeks ilu!“ Inimloomuse osaks on võimuiha, soov toetada oma elukaaslase ambitsioone, aga ka see, et kuri leiab lõpuks karistuse, et türannia on pimedus, et türanni elust saab türanni enda tragöödia. Täielik pimedus lavastuse alguses ja lõpus ning etenduse keskelgi pimeduse valitsemine valguse üle on iseloomulik Shakespeare’i „Macbethi tragöödiale“ (The tragedy of Machbeth), mille tegevus toimub suures osas pimedas, kuigi Shakespeare’i-aegne teater eeldas mängimist päevavalguses.
Shakespeare`i teostes leidub homoseksuaalsust
Mõnigi vaataja võis arvata, et naistekingades meestegelased või mehed, kes tantsivad seelikute keereldes, on tänapäevane kummardus LBGT- või kvääri-inimestele. Ei ole, ka see on Shakespeare! Tema teosed on täis seksuaalsust ja seksuaalseid nalju, mis on maskeeritud keelemängudesse. Kahjuks on need tõlkes eesti keelde enamasti kaduma läinud. Tema teostest on leitud nii homoseksuaalsust kui ka kväärsust. Viimase poolest paistavad eriti silma nii tragikomöödia „Cymbeline“ kui ka tragöödia „Macbeth“. Lihtsustatult seisneb nende näidendite kväärsus selles, et tegelased kalduvad ajavaimuga määratud soorollidest kõrvale.
Macbeth, Šoti kuninga Duncani väeülem sai kolmelt nõialt ettekuulutuse, et temast saab Šotimaa kuningas. Tärganud võimuihas ja abikaasa leedi Macbethi mahitusel tapabki ta kuninga ja asub ise troonile. Temast saab türann ja ta korraldab verepulma. Ta usub, et tema elu on võlu all ja naisest sündinu ei pea teda võitma. Kuid talle saab saatuslikuks šoti aadlik Macduff, kes oli
emaihust enneaegu lõigatud, ega polnud naisest sündinud. Tänapäevaselt tuleks öelda, et Macduff oli sündinud keisrilõikega.
Lavastuses on juba nähtud paralleele Venemaa sõjaga Ukraina riigi ja rahva hävitamiseks. Kuid sellest tragöödiast võib leida paralleele kõigi sõdade puhul. Iga sõda on tragöödia. Lihtsalt „Macbethi“ lavastamise aeg langeb Ukraina sõjaga kokku. Paralleele võimendavad etenduse kavas leiduvad reprod Francisco de Goya sõjakoleduste sarjast (u 1810-1820). Sõjakoledustele viitavad ka lavastuse epiloogi pantomiimitaoline peaaegu alasti kehade tardumine ja grimassid. Kogu epiloog meenutab skulptuuri Laokoonist ja tema poegadest.
Kuid pöördugem nüüd Macbethi loo päris algusesse. Macbethi (Mac Bethad mac Findláigi) esivanemad tulid Iirimaalt Britanniasse umbes 500. a paiku. Macbeth sündis u 1005. a, sai 1040. a Šotimaa Alba kuningriigi kuningaks peale seda, kui tema väed olid tapnud senise kuninga Duncani. Tema troonile asumisele vastupanu ei osutatud ning ta valitses kuni oma surmani 1057. a, mil ta langes lahingus. Tema valitsemisaeg oli toimekas. Ta pidi hakkama saama ja võitlema rivaalitsevate klannide, viikingite ning oma elu ja valitsemisaja lõpus ka Inglaste invasiooniga. Tema tegevus oli rahvusvahelisem kui ühelgi senisel sealtmaa valitsejal. Ta palkas endale palgasõdureid Normandiast ning andis sealsetele aadlikele enda juures varjupaika. Ta käis palverännakul Roomas, toetas haridust, edendas sõjakunsti. Ta oli abielus rikka ja mõjuka naise Gruochiga. Kuningas ja kuninganna koos toetasid heldelt kirikuid. Dramaatilisust lisas nende abielule see, et Gruochi esimene abikaasa Gille Coemgáin oli oma onu, kuningas Findláech mac Ruaidrí, Macbethi isa tapjate hulgas (1020). Kättemaksuks oma isa surma eest lasi Macbeth põletada u 50 meest, nende seas ka Gille Coemgáini (1032). Macbethi elu võib kokku võtta muinasjutuliselt – karjapoisist kuningaks – kohalikust sõjapealikust oli saanud võimas suureja laia haardega valitseja.
Pärast surma muutus legendiks
Kohe pärast kuningas Macbethi surma hakati temast looma lugusid ja ta muutus legendiks. Keskaegsed ja renessansi autorid vormisid tema karakterit kirjanduslikult, vastavalt oma poliitilistele ja kultuurilistele vajadustele. Üks olulisemaid tema eluloo ümbervormijaid oli inglise kroonik ja ajaloo populariseerija Raphael Holinshed (u 1525–1582), kelle Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kroonikatest ammutas Shakespeare materjali paljude oma näidendite tarbeks. Kuigi Shakespeare kasutas „Macbethi tragöödia“ kirjutamisel arvukaid allikaid, ammutas ta enamuse materjalist just Holinshedi kroonikatest. Selle ebatäpse allika tõttu ongi Shakespeare’i Macbeth, leedi Macbeth, sõjapealik Banquo jt tegelased väga kaugel ajaloolistest prototüüpidest.
Kuningas James külastas 1605. aastal Oxfordi. Ülikooli õpetlased tervitasid teda St. johni kolledži väravas just selleks puhuks kirjutatud poeemiga „Kolm sibülli“, et näidata kuninga šoti juurte vägevust. „Kuulsus kõneleb, et saatuslikud õed, kord ette kuulutasid lõputut võimu, suur kuningas, sinu soole“ – nii algab poeem, milles kuningas James kuulutati sõjapealik Banquo järeltulijaks. Holinshedi kroonikates kirjutatakse, et Banquo aitas Macbethil tappa kuningas
Duncani ning seejärel aitas Macbethi troonile. Shakespeare oli rahva hulgas, kui poeem kuninga tervituseks ette loeti. Sellest sai ta inspiratsiooni ja tõuke „Macbethi tragöödia“ kirjutamiseks.
Kolm veidrat õde – „sibülli“ – sarnanevad pigem skandinaavia mütoloogiast tuntud nornidele, kolmele jöötunist hiidnaisele, kes kujundasid inimese saatust, kui šoti või inglise nõidadele. Ilmselt on nad „Macbethi tragöödiasse“ jõudnud Shakespeare’i teatri patrooni, kuningas Jamesi kirjutatud demonoloogia raamatust (1597). Semper ja Ojasoo on seda vastuolu, et tragöödia kolm nõida on veidrad, ega sobi hästi konteksti, märganud ja asendanud näidendi kolm õde eesti oma nõidadega, kes kõnelevad või pigem loitsivad eesti rahvalaule Hasso Krulli töötluses.
Shakespeare’i „Macbethi tragöödia“ juured ulatuvad ka põhjala saagadesse. Holinshed kasutas oma kroonikas Macbethi kajastamisel muude allikate hulgas ka Orkney jarlide saagat, mille ühe tegelase prototüüp võib olla Macbeth. Njalli saaga jarl Hundis arvatakse ära tuntavat Macbethi isa.
Shakespeare’i „Macbethi tragöödia“ on teatrilavadel olnud juba üle 400 aasta. Kuigi teatrilavadel asetatakse ümber rõhkusid, muudetakse süžeed või tehakse multimeedialavastus, on need kõik ikkagi võrratult lähemal Shakespeare’i karakteritele kui ajaloolistele tegelastele. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusele on eelnenud pea tuhande aastane Macbethi loo ümbervormimine. Praegune lavastus on suutnud eelkõige tänu muusikalisele teljele lisada midagi väga oluliselt uut selles väga pikas loojate ja Macbethite reas. Nad on suutnud lisada midagi isegi bardi enda „Macbethi tragöödiale“.