Arvustus. Ojasoo ja Semperi “Macbeth” on häbitult pillav nõeltäpne meistriteos
23. jaanuar 2023.
Kaspar Viilup, ERR
Uus lavastus
“Macbeth”
Lavastajad, lava- ja videokujundajad: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Dirigent ja muusikajuht: Olari Elts
Kontsertmeistrid: Triin Ruubel ja Mari Poll
Heliloojad: Lepo Sumera, Jay Schwartz
Valguskunstnik: Jussi Ruskanen (Soome)
Operaatorid: Epp Kubu, Jekaterina Abramova ja Fidelia Regina Randmäe
Video live-mix: Elisa Avik
Kasutatud on Jaan Krossi ja Kulno Süvalepa tõlget ning Hasso Krulli manamisi, tsitaate Filippo Tommaso Marinettilt (Johannes Semperi tõlkes) ja Ülo Tuulikult
Laval: ERSO, Priit Võigemast, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv (Ekspeditsioon), Kaie Mihkelson, Helena Lotman; Hanna Jaanovits (31. lend) ja Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver–Marcus Reimann, Robi Varul (32. lend) EMTA lavakunstikoolist; Tobias Kaljujärv, Robert Aron Lotman
Esietendus 19. jaanuaril Estonia kontserdisaalis
Selles on midagi toredalt turvalist, et meil on Eestis palju traditsioonilisi teatrimajasid. Et noh, on koht, kuhu minnes sa oskad enam-vähem ette aimata, mida sealt saad: samad näitlejad, samad ruumid, samad lavastajad, tihtilugu ka sarnased teemad, mida käsitleda võetakse. Teater on oma publiku teenistuses, publik on oma teatri teenistuses. Kõik on paigas, süsteem töötab, perpetuum mobile. See on pinnas, millest võrsuvad ka need umbes 200 uuslavastust aastas, selleks on vaja teatud turvatunnet ja kindlust.
Aga suured imed juhtuvad tihti siis, kui mingit kindlust pole. Siinkohal tulevadki mängu Eesti teatri lindpriid, pärast NO99 lõpetamist ilma kindla koduta lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, kes ei lase end sellest teatrite sisse küntud elutsüklist kuidagi häirida või mõjutada.
Teeme Shakespeare’i? Noh, selles midagi eriti üllatavat ju polegi. Aga Lepo Sumera muusikaga? Okei, miks mitte. Ja paneme ERSO lavale? Jaa-jaa. Ja mängime Estonia kontserdisaalis? Muidugi. Ja näitlejad on publiku vahel catwalk’il? Ja kõike toimuvat vahendatakse kolme kaameraga otse ekraanile? Ja nopime siit-sealt kokku Eesti tippnäitlejad? Ja nii edasi, ja nii edasi. “Macbethi” puhul oli piir vaid taevas, iga normaalne teater oleks juba teise-kolmanda küsimuse juures suurest hirmust toast välja jooksnud.
Seega peame ennast kõigepealt paar korda näpistama, et selle lavastuse tõelisuses üldse veenduda. ERSO, Eesti Kontserdi ja Draamateatri koostöös valminud “Macbeth” on üks suur ime: selliseid külluse peekreid, häbitult pillavaid ja piiritult rikkalikke teoseid näeb Eesti kultuuris harva, sest enamasti tuleb vaatajana igal teisel hetkel korra silm kinni pigistada, et puudulikust eelarvest tingitud mööndustest mööda vaadata. Muidugi, nii pöörane kui sa ka ei tundu, siis Ojasoo-Semperil õnnestub sama eksperimenti teha juba teist korda (!), sest koostöös ERSO ja Eesti Kontserdiga valmis 2016. aastal ka “Pööriöö uni”.
Nad ei taha aga teha haltuurateatrit ega mingit põlveotsa DIY-projekti, need katsetused ja eksperimendid on NO-päevadel juba läbi elatud. Kui Ojasoo ja Semper praegu midagi ette võtavad, siis ei tehta enam allahindlusi: ka kõige väiksemad traagelniidid peavad olema niiviisi ära peidetud, et vaataja lihtsalt istub, suu lahti, ja heljub lummuse pilvel lavastuse lõpuni.
Paar näpistust veel, et end selle pilve pealt tagasi maa peale tuua, sest Ojasoo-Semperi “Macbeth” suudab tõesti juba esimeste hetkedega vaataja oma tervikelamuse rüppe haarata. Uhkelt Estonia kontserdimaja lavale tõstetud ERSO, publiku vahel catwalk’il siksakitavad näitlejad ning hiigelekraanile jõudev mustvalge videopilt laval toimuvast on kõik omavahel suhtes, täiendavad-toetavad üksteist ning ei mõju kordagi üksteise suhtes domineerivalt või dubleerivalt.
Kontsert, teater ja kino saavad kokku ja loovad defineerimatu, aga täiesti vastupandamatu terviku. Tahaks ju öelda suuri sõnu, et see on kaasaegse teatri uus tase, aga siin ei ole küsimus tegelikult moodsuses ega uudsuses. Need tehnikad ega meetodid pole mingi kosmos, lihtsalt lavastajad valdavad klassikalisi, ammuilma sisse töötatud mudeleid nii hästi, et suudavad neist voolida kokku lavateose, mis mõjub suurima revolutsioonina.
“Macbeth” jätab vaatajale ruumi
Kõike seda arvesse võttes on isegi pisut üllatav, et kuigi tinglikult jõuab publiku ette Shakespeare’i groteskne klassika “Macbeth”, siis ei ole see kaugeltki lavastuse kandev telg. Pigem annab see miljoneid kordi läbilavastatud, ümbermõtestatud ja lahtimuugitud lugu Ojasoole-Semperile täiesti vabad käed. Kui markeerid ära need paar vajalikku võtmemomenti, mis “Macbethi” jaoks ilmeksimatult vajalikud, hakkab see lugu otsekui iseenesest tööle. Tänu sellele saab aga panna rõhku kõigele muule, mis teeb värskest lavastusest päriselt suure, silmapaistva ja erilise kunstiteose: tänu Shakespeare’ile on meil olemas kontekst, pulbitseva hinge annab sellele aga aeg, milles elame.
Muidugi räägivad Ojasoo ja Semper sõjast, kas praegusel ajal saakski kuidagi teisiti? Lugu võimunäljas väejuhist, kes on valmis oma kuningatrooni hoidmise nimel ohverdama absoluutselt kõik, annab pealtnäha kätte isegi liiga otsesed paralleelid meie reaalsusega, kuid värske lavastus ei jää seal pidama. “Macbeth” ei paku meile mugavaid vastuseid, vaid pigem lükkab nimme vaatajat vastikute, värdjalike ja talumatult ebamugavate mõtete suunas. Neid mõtteid ei mängita meile kätte, vaid lavastus jätab meile ruumi või siis sunnib passiivagressiivselt nende peale ise tulema. Ja me ei taha neid mõtteid mõelda, ei! Aga nende kolme tunni jooksul ei ole meil sellest paraku pääsu.
Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale, sest kõik mängivad tüüne ja hillitsetud, ent samas salakavalalt plahvatusohtliku energiaga – ning mitmetahulisel lavastajatööl, siis näpu sellesse mädahaava pistab kõige sügavamalt hoopiski ERSO. “Macbethi” südames on Lepo Sumera muusika, millest kõik lähtub. Orkester dikteerib tempo ja motiivid, mängib kätte emotsioonid ja rõhuasetused, laval toimuv on kui moodne ballett, kus mitte ei tantsita muusikasse, vaid mängitakse muusikasse. Või õigemini on laval just orkester, näitlejamäng on vägivaldselt surutud mõttelisele eeslavale, seega tekib vaatajana põhjendatud küsimus: kumb on esikohal?
Õige vastus on ilmselt see, et mitte kumbki: näitlejad on pidevalt dialoogis orkestriga, seega üht on võimatu teisest lahutada. Samas ei ürita Ojasoo-Semper teha muusikateatrit, kus selline dünaamika on alati olnud ja jääb ka alatiseks, pigem otsivad nad võimalust, kuidas tuua muusika- ja sõnateater üksteisele nii-nii-nii lähedale, et piir nende kahe vahel on vaevu aimatav. Lavastuses on isegi hetk, kus see sein murtakse sõna otseses mõttes: näitleja hüüatuse peale tõuseb orkester püsti ja hakkab mööda lava ringi siblima, millega tuletatakse vaatajale taas meelde, mis on lavastajate lõppeesmärk ning kuivõrd olulisel kohal on selles mängus orkester.
Kas võime seda “Macbethi” nimetada visuaalteatriks?
Kui oleme võrrandis lahti rääkinud heli ja sõna, siis tegelikult on ka kolmas telg, ilma milleta Ojasoo-Semperi värsket “Macbethi” ei eksisteeriks: see on lummav ja hüpnootiline visuaalne tulevärk ehk lühidalt öeldes – pilt. Miks muidu on kogu lavastus lahendatud läbi mustvalge video? Ja tegelikult ei ole ma isegi lõpuni kindel, kas video on õige definitsioon sellele, mida ekraanil näeme, sest paljuski näeme rõhutatult staatilisi plaane.
Võib isegi öelda, et kolm operaatorit, kes mööda lava väsimatult ringi jooksevad, justkui peatavad aja. Kui näitlejad jäävad kaamerasilma ette, siis ei hakka kõnelema mitte tegevus, vaid näoilmed ja kehaasendid, need on piltpostkaardid defineerimatust aegruumist, kuidagi kauged ja universaalsed, aga samas nii häirivalt lähedased ja tuttavlikud. Tänu sellele meetodile tundub ka igati kohane nimetada sõna- ja muusikateatri kõrval “Macbethi” ka visuaalteatriks, sest sümbolid ja tähendused kooruvad tihti välja just sellest. Muidugi, üks pole teisest olulisem – nagu juba mainitud –, kõik kolm elementi on tihedalt põimunud, kuid visuaal mõjub kui punane marker, millega olulised motiivid alla joonitakse.
Punasest värvist saab ka laiemalt oluline võtmeelement kogu lavastuses. Kui suurema osa ajast näeme nii näitlejate riietes kui ka saalivalguses vaid valget ja musta – millega tähistatakse võtmehetkedel pisarateni liigutavalt ka vastavaltsurma ja elu –, siis punase valguse süttides saabuvad lavale Nõiad. Muidugi, see on teada-tuntud element “Macbethist”, kuid Ojasoo ja Semper lähevad mitu sammu kaugemale.
Priit Võigemasti kehastatud peanõia värsid kirjutas Hasso Krull, võttes aluseks mitte šoti kirjandusloo, vaid hoopis vanad eesti manad, ning see lüke ei hakka mitte tervikut lõhkuma, vaid tundub hoopis täiesti orgaaniline ja lahutamatu osa, šoti mütoloogiast saab meie oma ürgpärimus. Ja need tõesti on manad, kummitavad ja häirivad, riimid nagu “mets põleb / vaablane kõrvetab / vaablasel ei ole enam kodu / vaablane on suur” ei lase enam lahti, vaid puurivad endale ajukoorde väikese pesa ja jäävad sinna elama.
Nõidade loitsud ning punastesse rättidesse mässitud välimus loovad mõttelise silla ka sürreaalse kino tippteose, 1969. aastal valminud “Granaatõunte värviga”: sealgi oli lugu taandatud jõuliste visuaalsete kujundite tasandile, mõni üksik staatiline kaader sellest filmist kõneles rohkem kui terved romaanid või filmisaagad. Kuid võib kindel olla, et neid väikeseid vihjeid kultuuriloole on Ojasoo ja Semperi lavastuses kümneid kui mitte sadu, esmakogemise lumm ei võimaldanud neid kõiki lihtsalt märgata.
Jõud on lihtsuses
Kuulad-vaatad seda kõike ning avastad, et “Macbeth” räägib vaatajaga tegelikult ootamatult lihtsas keeles. Allegooriaid ja tähendusi ei üritata nimme meie eest ära peita, vaid need mängitakse välja selgete ning reljeefsete misanstseenidega. Aga kas ajal, kus sõda on meist napilt tuhande kilomeetri kaugusel, peamegi vägivalda ja võimuiha peitma ilutsemise ja pateetika taha?
Ärge saage valesti aru, Ojasoo-Semperi lavastus on otsast lõpuni ilus, häirivalt ilus. Selle otsekui fetišeeritud iluga minnakse isegi nii kaugele, et sõjast, surmast, vägivallast ja ebainimlikkusest saab lummavaim poeesia. See ongi see varem mainitud vastik ja ebameeldiv idee: “Macbeth” näitab meile, kuidas oleme läbi ajaloo tõstnud sõjakoledused pjedestaalile, kogu meie kunstiajalugu elab ja hingab surmast ja tapmisest, antiikskulptuurid kujutavad hirmu ja õõva, koolnute veritsevaid ja mädanevaid laipu, tapmist, tapmist ja veel kord tapmist.
Kunst ja sõda on omavahel lahutamatus suhtes ning Ojasoo ja Semper sunnivad seda küsimust läbi nämmutama. Eriti häirivaks muutub see lavastuse finaalis, kus kujundid on taandatud täieliku miinimumini ning vaataja peab selle vastikustundega – ma tean, et mulle näidatakse koledust ja surma, aga see on ju nii ilus! – kümmekond minutit silmitsi seisma. Ja siis kustub valgus, orkester mängib edasi, aga lavastus ei lõppe veel. Minuti jagu istume kottpimedas ja see lootusetus ning paratamatus jõuab meile viimaks valusalt kohale. Lõpuks ei ole mingit ilu, on vaid läbistamatu paksmust pimedus.
Öelda on palju ja mõelda on veel rohkem, lõpuks on iga vaataja elamus erinev, sest meie kõigi moraalne kompass, millele Ojasoo-Semperi “Macbeth” tugevalt rõhub, näitab eri suunas. See on üle pika aja üks tugevamaid patsifistlikke kommentaare ning samal ajal ka lihtsalt üks võimsamaid ja tugevamalt läbitunnetatud kunstiteoseid, mida Eestis viimasel ajal näha on saanud. Teatriaasta on alles algamas, “Macbeth” oli üks aasta esimesi uuslavastusi, aga tahaks näha seda teost, mis suudaks sellele silmad ette teha.
Kunst, mis vaimustab ja lummab, aga peksab sind samal ajal nuiaga ja näitab, millised silmakirjalikud tõprad me kõik oleme. Ilu ja valu korraga, täpselt nii, nagu hea kunst olema peakski.