Muusika, mis teeb aja kuuldavaks

Aurora Ruus, Sirp

Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 28. X – 1. XI Tallinnas ja Tartus, kunstiline juht Monika Mattiesen.

Kui 2016. aastal sai Eesti heliloojate festivalist nüüdismuusika festival „Afekt“, sõnas selle kunstiline juht Monika Mattiesen Sirbile antud usutluses¹, et festivali eesmärk on hoida kätt pulsil Lääne-Euroopas toimuval ning näidata, et Eesti pole mitte provints, vaid konkurentsivõimeline nüüdismuusika edendaja. Tänavu juba XXI korda toimuv festival püüdis samuti maailma nüüdismuusikat kohaliku kultuurimaastikuga sünkroniseerida, tuues siia kõrgtasemel ja tunnustatud heliloojaid, dirigente ja interpreete. Kavavalikus suurepäraselt esile tulnud teemadena läbisid tervet festivali sotsiaalpoliitilised sõnumid ja laiendatud hääled.

Sõnad ja sõnumid

Festivali avanud ERSO kontsert Michael Wendebergi dirigeerimisel algas Jüri Reinvere teosega „Norilsk, …narsisseja“ ehk „Norilsk. Taevased nartsissid“, mis kõlas Eestis esimest korda hoolimata tõigast, et see on Reinvere üks sagedamini esitatav teos 2012. aastast. Teoses kõlab lindilt Reinvere originaalis soomekeelsena kirjutatud luuletus, mida loeb magusnukralt ette Soome teatrilavadel traagikuna tuntud näitleja Hanna Liinoja. Selle võrdlemisi pretensioonitu ning teadlikult lihtsa helikeelega teose keskmes on teksti ja muusika balansseeritud dialoogiline sümbioos. Omamoodi duaalne kunstiteos on põimunud ümber luuletuse, mis on vormilt hällilaul, ent ometi pole lõpuni selge, kas tegemist on une või surmaga. Surmast ja surelikkusest tõukub ka luuletuse ideestik, mis on vihje Põhja-Venemaa stalinistlikule sunnitöölaagrile, kus kaevandati mürgist niklit, mille õhku paiskunud gaasid võtsid külmas kliimas sageli lillede kuju.

Kuigi see oli sügavamõtteline ja kontemplatiivne, sulasid jäälilled kohe, kui kõlasid Malin Bångi ja Chaya Czernowini ekspressiivsed ning teravate sõnumitega laetud teosed. Juba 2016. aastal ansambli Curious Chamber Players koosseisus „Afektil“ esinenud Malin Bång on valdavalt Stockholmis ning Göteborgis resideeriv õppejõud ja helilooja, kes on viimaste aastatega tõusnud Euroopa tippude sekka. Avakontserdil kõlanud teos „splinters of ebuillent rebellion“ ehk „pulbitseva mässu pilpad“ väljendab otseselt nii „Afekti“ tänavust fookust kui ka Bångi loomeprintsiipi, mille järgi on kõigest võimalik vormida muusikalist sisu. Orkester, mille abil helilooja uurib muu hulgas ka indiviidi ja kollektiivi (võimu)suhteid, esitab teoses kaht kontrastset materjali. Neid transformeerivad demokraatia ja inimõiguste sümboleiks saanud laulude fragmendid ning orkestrantide hääled, mis moodustavad nende individuaalse seisukoha tähtsusest hoolimata vinguse mürapilve. Oluline ja ootamatu element on kirjutusmasinate kasutamine, mis sümboliseerib rõhumisele vastu astuvate tekstide kirjutamist. Enamjaolt ekstaatiliselt kulgevale teosele pakkusid ajutist rahunemist mängutoosid ja suupillid, mis uputasid publiku hetkeks tüünetesse nostalgiahõngulainetesse, et nad sealt siis ümbritseva maailma kaose teadvustamiseks taas välja kiskuda.

Peab tõdema, et Bångi „splinters of ebuillent rebellion“ on midagi enamat kui forsseeritud või eklektilise tausta­looga teos, mille keerulist helikeelt üritatakse intrigeerivaks ja tähendusrikkaks muuta veel keerulisema filosoofilise tõlgendusega. Sõna otseses mõttes muusikasse tõlgitud sotsiaalpoliitilised sõnumid muudavad selle muusikaks, mis pelgalt ei kõneta kuulajat, vaid suisa kõneleb temaga. Ei ole sugugi liialdus nentida, et muusika võib maailmakorraldust peegeldada. See kehtib eriti nüüdismuusika kohta, mille rikkalike väljendusvahendite ning loomingulise vabaduse kaudu saab end ümbritsevat maailma uurida sageli palju paremini kui nende stiilidega, mida kammitsevad teised (küll omal kohal vajalikud) formaalsused.

Nüüdismuusika tõelist essentsi ja mitmekülgsust demonstreeris parimal viisil tänavuse „Afekti“ peahelilooja Chaya Czernowin, keson samuti üks praeguse nüüdismuusika maastiku kõrgemaid tippe. 1957. aastal sündinud Czernowin oli ühtlasi ka esimene naissoost helilooja, kes nimetati Viini muusika- ja teatriülikoolis (2006–2009) ning Harvardi ülikoolis (2009–…) kompositsiooniprofessori ametisse. Nii nagu suurema osa nüüdismuusika puhul, pääseb ka Czernowini loomingu mahlase (ent mitte tingimata magusa) tuumani, mis on sageli võrdlemisi paksu ja raskesti läbinäritava koore all, eeskätt metafooride ja süvenenud kuulamise abil. Mürast ja mitmesugustest füüsikalistest parameetritest inspireerituna vormub Czernowini parimas mõttes takti­tundetusest välja tõeliselt kartmatu, kompromissitu ja originaalne looming, mis näitab ilu justkui kõverpeeglis ning muudab selle seeläbi ühtaegu esteetiliselt ebameeldivaks ja nauditavaks.

„Afekti“ avakontserdil sai kuulda Czernowini teost „Atara“, mis on lamento orkestrile, naishäälele („Afektil“ sopran Keren Motseri) ja baritonile (Allen Boxer). Iisraeli luuletaja, helilooja ja muusikateadlase Zohar Eitani tekstile loodud teos tõi esile nii solistide kui ka orkestri laiendatud hääled, mille esitatud kõlamassiivid triivisid vaheldumisi kammerlikumate plokkidega. Toores jõud, katkematu voog ja maagiline fluidum, mis moodustasid osalt neurootiliselt ning teisal tasakaalukamalt teose narratiivi, sümboliseerisid justkui mingit ürgset väge, mis liigutab maailma, ent mida inimene tahab nii hirmsasti ise kontrollida. Samalaadselt lähtepunktilt võis kuulata ka Czernowini autoriõhtul kõlanud teost „Ayre“, mille muusikalise materjali moodustasid kompositsiooni­tehniliselt tabavalt kujutatud pingutused ja ponnistused, mida tehakse mägede liigutamiseks, selleks et avastada tühjus, mille kohal laiutas tegelikult mägi.

Aeg(a) on

Kui mägede liigutamise tulemusena võib enda eest leida tühjuse, siis helisid liigutades võib leida nende varjatud tähendused, mis „vibreerivad universumi igas aatomis“, nagu sedastab oma loomingufilosoofias leedu helilooja Žibuoklė Martinaitytė-Rosaschi, kelle teos „Solastalgia“ kõlas ansambli Synaesthesis kontserdil, kus esitati Baltimaade noorema põlvkonna heliloojate teoseid. „Solastalgia“ ehk Martinaitytė-Rosaschi definitsiooni järgi selline koduigatsus, mida tuntakse siis, kui ollakse tegelikult ikka veel kodus, on inspireeritud ümbritseva keskkonna kiiretest ja drastilistest muutustest, millest tulenevad äng ja ängistus ahistavad ning suruvad koduseinte vahele, kus kaua viibides tekib igatsus kodu järele – selle kodu järele, mis oli siis, kui maailm meie ümber oli veel teistsugune. Sellist nostalgiat väljendab võrdlemisi heakõlaline helikeel, millele on täpselt parajal määral vürtsi lisatud vahelduvate hoovustena kulgevates kulminatsioonides, mis muutuvad emotsionaalselt ekspressiivseks ja pakuvad kadunud kodutunde kaebelaululikule tagaigatsemisele vaheldust.

Ka Dominykas Digimase „Nocturne. Re:dream“ sobis sümbiootiliselt „Solastalgiaga“ kokku, ent erinevalt koduigatsusest oli selle teose keskmes unenäolisus ning unenägudega sageli kaasnev déjà-vu-efekt, mis tabab meid mõnikord ootamatult tegeliku elu päevavalguses. See reaalsuse ja unenäo häguseid piire kompav sugestiivne nokturn suunas oma parajalt doseeritud pingelisusega taas mõtisklema aja ja ajalisuse üle, millega muusika oskuslikult ning sageli ka alatult manipuleerib. Veelgi kõrgema mõttelennu tarvis andis sinna otsa impulsi Linda Leimane ulatuslik teos „Architectonics of a Crystal Soul“ ehk „Kristallhinge arhitektoonika“, mille keskmes soleeris ansambliga sünergiat loov, justkui peategelasena kujutatud viiulipartii. Ansambli Synaesthesis viiuldaja Simas Tankevičiuse esitatud nn protagonisti partii on heliloojal dramaturgiliselt veenvalt läbitunnetatud ning interpreedil karakteerselt ja kõnekalt tõlgendatud. Muusikaline süžee, mis kujutab endast eri ajastute ja kultuuride artefaktide kohtumispaika ehk omamoodi imaginaarset linna, väljendab mitmekesise linnaelu helikeskkonda, mida peategelane ehk „kristallhing“ helimaastikul uidates kogeb. Äärmuste vahel pendeldamist illustreerivad ka kohati võrdlemisi keerukas ja neurootiline klaveripartii ning täidlase põhja loov bassklarneti partii, mille Synaes­thesis kandis ette nii tehnilise kui ka tõlgendusliku oskuslikkuse ja maitsega. Samal ajal eri ajastuid kujutav ja ajaga manipuleeriv teos tegi oma metafoorsuses justkui ajatu ajaliseks ehk ajalikustas muusika ajastuülesuse.

Noorema põlvkonna heliloojate käsitletud teemadest oli olulisel kohal ka muusika kui loodusliku maailma kirjeldamise vahend: see väljendus näiteks eesti heliloojate Elo Masingu ja Madli Marje Gildemanni teoses. Berliinis resideeriva helilooja ja vabaimproviseerija Elo Masingu sulest kõlas „Tiktaalik roseae“, mis on tiivustatud Emanuele Coccia raamatust „La vie des plantes“ ehk „Taimede elu“. Masingu kaalutletud kompositsiooni kaudu avanes kuulajaile sukeldunud subjekti ümbritsevat ja kaasa kandvat voolamist kujutav muusikaline maailm, millest tulenevalt on ka teose võtmesõna „läbilaskvus“, sest vesi, millest koosneb näiteks meri, on selles sisalduvate subjektide ees ja sees neist samal ajal läbi voolates. Ka Masingu tõlgendus voolas läbi nii publikust, interpreetidest kui ka muusikast, mille jooksul see keskne subjekt läbis mitmeid metamorfoose, et helidena ühtekokku voolates üheks saada.

Keelt näidates

Nüüdismuusika võimet sedapuhku klaveri abil erisuguseid nähtusi muusika keelde tõlkida näitlikustas Talvi Hundi kontsert „Klaver ja hääled“, mille kavva valitud teosed moodustasid kauni ja korra­pärase, ent seejuures piisavalt vaheldusrikka terviku. Esiettekandele tulid eesti heliloojate Tatjana Kozlova-Johannese ja Einike Leppiku kirjutatud teosed. Einike Leppiku Erik Satie ja René Clairi eksperimentaalsest dadaistlikust filmist „Entr’acte“ inspireeritud teos arutles mustvalge audiovisuaalse kontseptsiooni kaudu maailma ja selle absurdsuse üle. Markantne näide muusikast kui omalaadsest tõlgendusviisist on Taiwanist pärit ning USAs üles kasvanud helilooja Mu-Xuan Lini teos „Pale Fire“ ehk „Kahvatu leek“, kus on töödeldud Vladimir Nabokovi novelli ning viidud selle dekonstruktsioon postmodernsesse reaalsusse. Lini intrigeerib võimalus näha muusikateost „foucault’liku termini järgi hüpnotiseeriva hullu­monoloogina“ ning tema teosest sai seeläbi tehniliselt oskuslikult realiseeritud ning suurepäraselt välja mängitud piisavalt teatraalne etteaste, milles olid omal kohal elektroonika ja klaveripartii, aga ka pianisti hääl. Ootamatu ja keeleülene muusikakäsitlus iseloomustab ka Peter Ablingeri tsüklit „Voices and Piano“ ehk „Hääled ja klaver“, mille iga pala põhineb mõne isiku kõnel, mida imiteerib sünkroonselt klaveripartii, mis on vastava hääle ajaline ja spektraalne skaneering. Teiste hulgas kõlas eriti efektselt Hanna Schygulla, Carmen Baliero ja Jean-Paul Sartre’i kõnelemine: nende temperament ja elavus panid oma eri keeltest hoolimata klaveripartii rääkima justkui lingua franca’s, universaalses muusika keeles, andes ootamatult täpselt ja tähendusrikkalt edasi Sartre’i jt kõne kõla nüansse ja eripärasid.

Nüüdismuusikas kui keeles rääkides ning seda kuulates saab üsna kiiresti selgeks, miks seda viljelevaid heliloojaid köidavad aja, eksistentsi või mateeria defineerimise ja olemuse küsimused – sel lihtsalt on eriomane võime teha aeg ja maailm hoopis teistsugusel moel kuuldavaks (ning miks mitte ka nähtavaks). Nagu juba mainitud, on iga muusikastiil või -vool omal kombel ajastu peegel ning nüüdismuusika peegeldab oma kaasaega kuidagi eriti teraval moel – võiks öelda, et see teeb ajastu kuuldavaks.

Kui Czernowin autoriõhtul põgusalt oma loomingust kõneles, võttis ta muu hulgas väga tabavalt üldistades kokku nüüdismuusika mitmekülgse olemuse: ühest küljest on see keerukuse tõttu raskesti arusaadav, ent teisest küljest peaks olema sellest just lihtne aru saada, sest keerukus kehtib vaid esmapilgul. Kui sellesse süveneda, siis avastame, et mõistmiseks ei ole vaja suurt hunnikut raamatuid läbi lugeda ega reegleid selgeks õppida. Sageli piisab intuitsioonist ning avatud ja eelarvamustevabast meelest.

Nüüdismuusika ei näita keelt nendele, kes sellest esimese korraga aru ei saa, vaid kutsub kuulajat kõnetades ning temaga kõneldes enda keelt mõistma, et avada seeläbi mitmekesine metafoorne muusikamaailm, mis pakub peale tröösti või meelelahutuse ka võimalust tegelikku maailma paremini mõista. Kuigi selline muusika võib paista arusaamatu atonaalsuse, müstilise müra või kureeritud kaosena (see ei ole ka alati vale), on siiski alust selle tähtsust endale tunnistada – veel enam ka seetõttu, et festival „Afekt“ on võtnud vaevaks ja eesmärgiks tuua Eestisse tõesti hinnatud ja lennukaid heliloojaid, kes annavad soodsa võimaluse horisonti avardades ülejäänud maailmaga sammu pidada. Kui Maurice Maeterlinck kirjutas, et „parem on lõpetamata teos kui poolik elu“², siis muusika lõputuid ja lõpetamata avaldumisvorme endasse ammutades saab muuta oma elu rikkalikumaks ning täisväärtuslikumaks – neile eri avaldumisvormidele tuleb selleks vaid võimalus anda.

1 Maria Mölder, Pealelend – Monika Mattiesen, festivali „Afekt“ kunstiline juht. – Sirp 14. X 2016.

2 Maurice Maeterlinck, Tarkus ja saatus. Pilgrim 2012, lk 244.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.