Kuidas orkestreerida tühjust?

Helilooja Jüri Reinvere viimaste aastate edu orkestrimuusika vallas pole muusika­elu hoolega jälgivale lugejale ilmselt teadmata, aga nii mõnedki tema tähtsad helitööd pole Eestis veel publikuni jõudnud. Alles hiljaaegu alanud kevade avanädal tõi Estonia kontserdisaali muusikasündmuse, mis kandis kõigiti paslikult pealkirja „Kevadsümfoonia“. Eesti Riikliku Sümfoonia­orkestri esituses ja dirigent Mihhail Gertsi juhtimisel kõlasid muusikalise romantismi suurvaimu Robert Schumanni esimese sümfoonia kõrval Jüri Reinvere kaks oodatud teost, üht neist mängiti lausa esimest korda kogu maailmas. Neil kahel värskemal teosel pisut peatungi.

Orkestrifantaasia tähtede surelikkusest

Avateosena kõlanud Jüri Reinvere „Vom Sterben der Sterne“ ehk „Tähtede surmast“ on ulatuslik helipannoo, mis viib suure orkestrikoosseisu pooletunnisele rännakule kosmiliste tühimike ideestikku. Tihedus ja tühjus on siin ka vormi kujundamise märksõnad. Nende nähtuste kõlalised kujutlused ja vastandused loovad väga mitmekesise muusikalise mängu ning kontrastsete osade moodustamise võimalusi. Ent kuidas küll orkestreerida taevalikku tühjust? Ei, partituuris ei ole lugematu arv generaalpause ega liikumatuks tardunud faktuur. Teost iseloomustab hoopis löökpillide kartmatu kasutus. Sageli kuuleme vaskpuhkpillide sumedaid kõlapilvi, mida värvivad kromatismidest tulvil harmoonia ning sordiinide erisugused omadused.

Esimesed hetked toovad kuuldavale marsitakti imiteerivate löökpillide kõlakülluse, ent rütmijoonise leidlikud muutused ja rõhud eri taktiosadel takistavad korrapärast sammu. Justkui tumeda uduna lisanduvad kontrabassid, kelle hellas kaoses valitseb õigupoolest vaevu aimatav polüfooniline kord. Flöötide sabatähtjalt lennukas motiivistik juhatab sisse keelpillide kerkivad käigud, mis ehitavad Bruckneri sümfonismile omaseid aeglaselt kuhjuvaid pingeid kauguses laiuva suure kulminatsiooni poole. Haaras puhkpillide kaalukas ja kare koraal (largemente, radioso), millest hoovas tihedaid akordide kiiri, saatjaks löökpillide, harfi ja klaveri üksmeelsed aktsendid. Salapäraste sahinate ja klõbinatega kontrastne vaheosa viib läbi tohutute tühjuse avaruste peagi justkui uue häälestumise lävele, mida iseloomustavad lahtised kvindid. Kauniduse kulminatsioon saabub võluva meloodilise fragmendiga (calmo), mis joonitakse alla kolm korda ja aina kasvava härdusega. Nukrat lisa toovad kõrgel heljuvate keelpillide kaebed, mida saadab harf. Kosmilise rännaku lõpetab raugemine igavikulisse rahusse. Pooltund ilmatute helide embuses möödus üllatavalt kiiresti, mis osutab ka ühele helilooja tugevusele: Reinvere kasutab osavalt aega, seda looduse ning ka muusika hinnalist põhivara.

Kompaktselt ilmatust valgusest

Esiettekande sai Jüri Reinvere teos „Schoß des ungeheuren Lichts“ ehk „Ilmatu valguse süli“, mis on selgelt helilooja poeetilise orientatsiooniga, aga sõnadest lahti seotud orkestriteoste reas juba seitsmes. Luulelisele pealkirjale on inspiratsiooni andnud eriline paik – Lääne­meres asuva Usedomi saare linnake nimega Peenemünde, mille mitmekesist ajalugu määrib õõvastava plekina massihävitusrelvi katsetav sõjaväebaas. Teos ise pole siiski ei militarismi apoteoos ega ka üleskutse maailmarahule. Malbe ja kiirustamatult mõtiskleva alguse katkestab trompeti reibas signaal, mis juhatab sisse puhkpillide erksa episoodi. Järgneb keelpillide ärevalt kiirustav tõtlemine, mida tasakaalustab puhkpillide rusutud massiiv oma rühkiva sammuga. Taban end mõttelt, et eelnevalt kõlanud teosega võib märgata sarnaseid jooni nii orkestratsioonis kui ka harmoonilises kujutluses, aga vormiliselt on värske teos kompaktsem ja kogu stiihia näib olevat suunatud rütmierksa ja plahvatusliku hooga lõpu poole. Uudisteos pälvis publiku tulise toetuse. Dirigent Mihhail Gerts tasakaalustas partituuri rohkeid kõlakihte meeldiva veenvusega ja tõi nõnda esile ERSO innustunud interpreetide parimad omadused.

Järelmõtteid inspiratsioonist

Pärast kahe mastaapse orkestriteose kuulamist keris end miskipärast lahti mõttekäik sellest, kuivõrd riskantne võib olla avar inspiratsioon või intergalaktiline ainestik heliloojale. Napi kogemusega helilooja käes sünnib suurest mõttelennust juhuti hoopis grotesksena mõjuv partituur, mis viib oma ohtrate krüptiliste ülestähendustega interpreedid täielikku kimbatusse. Paremal juhul suunatakse esitaja tutvuma mõneleheküljelise legendiga, halvimal juhul eeldab tohutust inspiratsioonist sündinud taies muusikuilt ennekuulmatuid kunsttükke või peaaegu uue eriala omandamist.

Selliste (ja üldse mitte liiga harvade) nähete taustal mõjub Reinvere viimaste aastate orkestrilooming targalt tasakaalukana. Tema inspiratsiooni vaieldamatult kõrge lend võidab midagi olulist ka sellest, et muusikuile on ülesanded klaarilt lahti kirjutatud. Partiid ei ole äärmuseni individualiseeritud ega kiha ainuomastest laiendatud võtetest, valdavalt koheldakse orkestrit ühe suure instrumendina, mitte kunstlikult kokku liidetud kammeransamblitena, kes veavad omavahel vägikaigast. On üpris põnev jälgida, millises suunas areneb Jüri Reinvere orkestriteoste kogum edasi. Juba praegugi tuumakas teosekomplekt väärib kindlasti süvakriitilist ja -analüütilist käsitlust, parimas kvaliteedis salvestistest rääkimata.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.