Kas demokraatia või anarhia? ERSO tänaõhtune kontsert „Sünergia“ kulgeb ilma dirigendita

Vahetult enne kultuurielu sulgumist terveks märtsiks tervitab ERSO täna õhtul Eesti Vabariiki 103. sünnipäeva puhul piduliku timpanipõrina ja Haydni 103. sümfooniaga. Dirigenti täna orkestri ees ei ole, kandvas rollis on viiuldaja Florian Donderer Saksamaalt, kes on Eesti publikule tuttav eelkõige tänu ülesastumistele koos Eesti Festivaliorkestri ja Tallinna Kammerorkestriga ning kes osales ka ERSO värskeima Arvo Pärdi muusikaga heliplaadi salvestamisel (dirigent Paavo Järvi, 2018). Kontserdi “Sünergia” kavas on Ülo Kriguli “Tambet”, Erkki-Sven Tüüri “Sünergia”, mis salvestatud ka äsja aasta klassikaalbumi tiitliga pärjatud plaadile “Lost Prayers”, ning Joseph Haydni sümfoonia nr 103 („Timpanipõrinaga“), milles Donderer juhib orkestrit kontsertmeistri positsioonilt.

ERSO on korduvalt suutnud tõestada oma võimekust esineda teatud olukordades ilma dirigendita. Sel reedel juhatab orkestrit kontsertmeistri positsioonilt Florian Donderer – hinnatud viiulisolist, kontsertmeister ja dirigent Saksamaalt, kelle puhul on esile tõstetud intelligentseid interpretatioone ning erilist energiat.

Kontserdi nimiteose, Tüüri “Sünergia” esitavad Florian Donderer viiulil ja ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink. Erkki-Sven Tüür on imetlenud Dondereri võrratut viiulimängu nii suvistel Pärnu festivalidel kui ka erinevatel turneedel. Erilise kogemusena meenutab ta 2017. aasta suvel Heimbachis toimunud festivali, kus ta ise oli resideeriv helilooja ning kus Donderer esitas tema “Sünergia” koos tšellistist abikaasa Tanja Tetzlaffiga. “See oli nii nüanssiderikas ja kõigiti vaimustav ettekanne, mille järel ütlesin talle, et kui üldse keegi seda esmaplaadistab, siis ainult nemad! Nüüd aga ootan huviga tema ja Theodori esitust,” on helilooja põnevil seekordse esituse eel.

Kontserdi avab Ülo Kriguli “Tambet”, mis on kirjutatud neljale löökpilligrupile, mis koosnevad peamistelt trummiliste perekonda kuuluvatest instrumentidest.

Haydni 103. sümfoonia ettekanne ilma dirigendita ärgitas Florian Dondereri mõtisklema demokraatia võimalikkuse üle sümfooniaorkestri kontekstis. „Mina kasvasin üles ühiskonnas, kus demokraatia oli iseenesestmõistetav, praegu aga teame, et demokraatiat on vaja kaitsta, selle eest on vaja võidelda,“ ütleb Donderer. Püüdes kohandada seda mõtet orkestrile kui tervikorganismile ning arutledes demokraatia ja kunsti suhete teemal, jätkab ta: „Minu ideaalkujutluses on igal orkestrandil orkestris oma hääl ja vabadus olla kunstnik. Aga kas grupi ehk siis antud juhul pillirühmana on igal muusikul võimalik oma kunstilisi unistusi teostada? Üksteise kuulamine ja aktsepteerimine, üksteisega arvestamine – kas mitte just see ei olegi muusika? Samas, kas ilma juhtimiseta on üldse võimalik saavutada võimsat ja omanäolist kunstilist tulemust? Palju küsimusi, mille üle arutleda… Töötades orkestriga kontsertmeistrina, püüan kõiki neid tahke tasakaalus hoida. Kui leiame muusikat tehes omavahel suhtlemiseks ja üksteisemõistmiseks ühtse lainepikkuse – ühise keele –, on meil endil suurepärane võimalus nautida koosmusitseerimist ja teha oma esitus nauditavaks ja huvitavaks ka publikule.“

Kontsert “Sünergia” on praeguseid olusid arvestades ilma vaheajata.