„Dvořáki Praha“ kahtlust tekitav finaal
24. september 2019.
Esmaspäeval, 23. septembril 2019 lõppes XII rahvusvaheline muusikafestival „Dvořáki Praha“. Seekord olid festivalikülaliseks 82-aastane maailmakodanikust eestlane, dirigent Neeme Järvi ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos Briti solist Nicola Benedettiga. Eesti esindusorkester külastas Prahat oma väikesel Austriat, Tšehhit ja Saksamaad hõlmaval ringreisil. Sellest lähtus ka õhtu dramaturgia, millel kahjuks puudus igasugune seos seekordse festivali teemade ja peamise iidoli Antonín Dvořákiga.
Tutvumine Eesti helilooja Heino Elleri sümfoonilise poeemiga „Koit“ (1920) oli seda väärt, kuid tegelikult oleksin selle eklektilise kompositsiooni asemel kuulanud pigem mõnda Dvořáki õpilase ja Sibeliuse eakaaslase Suki või Nováki esinduslikku teost (Nedbalist võime ainult unistada). Sibeliuse kõrvutamine tema Tšehhi eakaaslastega oleks dramaturgiliselt väga soovitatav, eriti seetõttu, et õhtu esimeses osas kõlanud Sibeliuse viiulikontserdi d-moll op. 47 (1905) mõlema versiooni esmaesitajaks oli Tšehhi viiuldaja – Viktor Nováček ja Karel Halíř. Kuid sobimatute omavahel liitmine, ühildumatute ühendamine ja dramaturgia lihvimine pisidetailideni on juba korraldajate töö. See kontsert oli dramaturgilise maiuspala asemel pigem legendaarse dirigendi Neeme Järvi, aga ka oma lühikeses pöördumises publiku poole oma eelmist Rudolfinumis esinemist maininud Briti viiuldaja Benedetti suureks comeback‘iks Prahas.
Nicola Benedetti on habras daam, graatsilise välimuse ja mingis mõttes universaalse sooloesinemisstiiliga. Siiani jääb ta aga oma kolleegide Lisa Batiashvili, Julia Fischeri või Janine Janseni varju, et mitte lisada siia nimekirja Isabelle Fausti, kes küll Sibeliuse viiulikontserti ei esita. Romantiliste või hilisromantiliste viiulikontsertide hulgast on kõige tähelepanuväärsem Sibeliuse oma, mis eeldab absoluutset keskendumist, head orienteerumist dünaamilistes äärmustes ja isikupärast nägemust. Nicola Benedetti oli hästi ettevalmistunud ja mängis ilma oluliste tehniliste probleemideta. Dünaamikas ei toetanud teda aga kohe kindlasti orkester eesotsas dirigent Järviga, kes on (kahjuks) juba sellises eas, et naudib pigem iga esinemist kui orkestri dünaamilist juhtimist ja isiklikku tõlgendust. Orkestri, solisti ja dirigendi esituses kõlas Sibeliuse kontsert universaalse ja kuulajaile kättesaadavana, keerukama ja läbimõeldud esituse korral võib see teos aga tekitada külmajudinaid, tõsta kuulajad taevasse või suruda põlvili. Midagi sellist Rudolfinumis ei juhtunud, esinejad peatusid ukselävel, mille taga oleks võinud alata Sibeliuse teose tõlgendus. Ootasin Sibeliuse viiulikontserti väga, kuid tõenäoliselt peavad selle teose sügava ilu avamiseks esitajateks olema kas Christian Tetzlaff või Skandinaavia viiuldajad Vilde Frang ja Eldbjørg Hemsing. Vajame seda, kuna sarnaselt 1990. aastatega, mil siin kiputi alahindama Richard Straussi loomingut, suhtuvad praegu mõned Tšehhi kriitikud eelarvamusega Sibeliuse loomingulisse pärandisse, mida Tšehhi publik lihtsalt piisavalt hästi ei tunne. Nicola Benedetti lahkus lavalt stiilselt, esitades lisapalaks šoti rahvaviisidel põhineva teose.
Pärast vaheaega kõlas Bruckneri neljas sümfoonia E-duur „Romantiline“ – Kesk-Euroopa sümfoonilise repertuaari üks põhiteoseid ja helilooja sümfooniatest esitatuim. Ondřej Šupka tõi kavalehe annotatsioonis välja teose mitmeid sarnasusi rahva- ja tantsumuusikaga. Õhku jäi küsimus, miks festivalil esitati Bruckneri sümfoonia, ilma et see oleks kõlanud kõrvuti Wagneri „Lohengrini“ avamängu või mõne Dvořaki teosega (avamäng „Looduses“, sümfoonilised poeemid). Järvi valmistas sümfoonia Tallinnas ette hooaja avakontserdiks ning nii suunduti sellega ka turneele. Kuidas teos Viinis vastu võeti, sellest saab lugeda kohalikust ajakirjandusest, Prahas olid aga nii- ja teistsuguseid arvamusi. Esimeseks probleemiks oli valitud dünaamika. Alates esimestest helidest oli selge, et dirigent ei tee tööd dünaamiliste kontrastide ja nüanssidega – metsaõhus ei olnud putukaid. Tõepoolest, piirjooned olid selged, kuid puudus võlu ja romantilisus.
Teiseks probleemiks oli tempo. Kuulaja ei pea olema Lõuna-Saksa tõlgendustraditsiooni toetaja ja austama Bruckneri ülimalt kaunist aeglast tempot, kuid Järvi tempokontseptsioon oli esimeses osas piiri peal, teises osas aga juba vastuvõetamatu. Kujutletavast palverännakust metsa pühapaika sai Aasia turistide tõtlemine Tšehhi Krumlovis. Ehkki Järvi kuulas täpselt välja keskmised hääled ja orkestri fraseerimine oli põhjalik, kõlas kolmanda osa trio peaaegu paroodilise kiirusega. Scherzo tuhises saalist läbi, lisandusid ebatäpsused puhkpillide intonatsioonis. Just sellele tugineb Bruckneri sümfooniate esitus. Suurim pettumus saabus finaalis, sest dirigent valis Bruckneri neljanda sümfoonia mitmetest finaaliversioonidest minu arvates kõige vähem sobiva. Viimase, 20-minutilise finaali asemel kuulati vanemat, kaleidoskoopilist versiooni, mis ei lase teosel eskaleeruda, publik viiakse pimedatele teedele, justkui kingiks keegi teile juubeliks kahjurõõmsalt naeratades viiest tuhandest tükist koosneva pusle. Spontaanse aplausi asemel ohkas publik viimase takti ajal pigem kergendustundega.
Suurepäraste keelpillide, soliidse puupillirühma ja arrogantselt teravate vaskpillidega haruldase külalisorkestri kontserdile pani vastuolulise punkti Dvořáki „Humoresk“ esimese viiuli soologa. Bruckneri sümfoonia läheduses ei oleks miski mõjunud sobimatumana. Kuid publikule parteris tõi see pisarad silma ja viis dirigendi vallatu etüüdini teemal “dirigent laseb orkestril mängida, kuna näeb partituuri esimest korda elus”. Aasta tagasi nurisesin Harmonia veebisaidil Brahmsi kolmanda sümfoonia jämedakoelise ettekande pärast Dresdeni Riigikapelli ja Manfred Honecki esituses. Ka käesoleval aastal ei mõjunud „Dvořáki Praha“ lõppkontsert punktina, mis oleks olnud sellele eelnenud Esseni, Praha ja Tel Avivi filharmooniaorkestrite esinemiste vääriline. Sakslastel on üks selline tüütu vanasõna – “Ende gut, alles gut”. Niisiis, aasta pärast järgmine „Dvořáki Praha“.
(Tšehhi keelest tõlkinud Iivi Zajedova)