Bruckneri koit. Mõõduandev „Romantiline“ Neeme Järvi ja Eesti sümfooniaorkestriga
23. september 2019.
Pühapäevane matinee algas otsekui lavastaja näpunäidete järgi seatult. Imeline hilissuvine hommikupoolik, ootusrikas publik juba ammu enne kontserdi algust Doonau pargis ja Bruckneri maja fuajees. Ja nii kostus 60-pealise keelpillirühma peaaegu kuuldamatust tremolost tunnuslik, väga nooblilt intoneeritud metsasarvehüüd peateema algul.
Peagi järgnes keelpillidel Richard Straussi „Metsaõndsust“ meenutav teine teema, säravad vaskpillitaktid näitavad: päev on virgunud. Selle peaaegu sada aastat vana Baltimaadest pärit tipporkestri kõla ongi noobel. Peenekõlalised, äärmiselt ühtlased keelpillid, briljantsed vaskpillisolistid ja vaskpillirühm, kes ei mänginud hetkekski liiga paksult ja mõjus sellegipoolest muljetavaldavalt säravana.
Dirigent Neeme Järvi kaljuna murdlainetuses
Orkestri ees – nagu kalju murdlainetuses – oli üks oma tsunfti suurkujudest, Neeme Järvi (82), kes on selle orkestriga seotud juba 50ndatest aastatest. Pärast emigreerumist 80ndate algul tegi ta Euroopas ja USAs maailmatasemel karjääri, naasis 90ndatel aastatel Eestisse ning on palju aastaid olnud peadirigent, nüüd ka eluaegne aupeadirigent. Siin on tunda sidet ja harmooniat, mis ei vaja suuri žeste.
Tema juhatamine on kristallselge – imeline, kuidas ta meelitas žestide ja miimikaga esimestelt viiulitelt poole takti jooksul välja tavalise piano asemel kolmekordse, kruvides pinge lõpmatusse! Vioolade laul aeglases osas kui ilmutus, raskemeelsusest tulvil sammumine keelpillide pizzicato keskel. Järvi tõlgendab Brucknerit kerge ja peenekõlalisena, tantsib lendlerit puldis ette. Ta ütleb, et Bruckner olevat tema jaoks Austria võrdkuju. Pärast vaheaega kuuleme neljanda sümfoonia „Volksfest“-finaali, mille Bruckner ise hiljem kõrvale heitis. Lõpp-punkti pani „Helgoland“, Bruckneri harva esitatud sümfooniline kooriteos.
Tõlkinud Anu Schaper