Just sellised emotsioonid valitsesid Hongkongi kultuurikeskuses laupäeval hetk pärast ERSO ja RAMi esitatud palverändurite laulu Wagneri ooperist «Tannhäuser». Tõsi, aplodeerijad ja huilgajad olid hongkonglased, ent saalis viibinud 1700 kuulaja emotsioonide siirust see ei vähenda. Eesti esinduskollektiivid olid pannud pika ajalooga, juba 46. korda toimunud Hongkongi kunstide festivalile EV 100 muusikaprogrammi raames toimunud kontserdiga väärika punkti.
Eesti esinduskollektiivid lõpetasid kunstifestivali Hongkongis võimsa triumfiga
30. märts 2018.
Kui hiinlasest kuulajale või kultuuritarbijale midagi väga meeldib, siis väljendavat ta seda eurooplase kõrvale võrdlemisi leige plaksutamisega. Nii on märkinud paljud, kes idamaise publiku ees esinenud. Mis toimub aga hiinlasest kontserdikülastaja peas, kui ta reageerib kuuldule tormilise aplausi, korduvate braavohüüete ning huiletega? Ilmselt midagi kirjeldamatult võrratut.
Eesti esinduskollektiivide tee Hongkongi festivalile oli olnud pikk. «Ettevalmistused selleks sõiduks on kestnud pea kolm aastat,» rääkis Eesti Kontserdi produtsent Svea Ideon-Marks. «Festivali president Tisa Ho külastas kolme aasta eest Eestit, kui meil olid «Aadama passiooni» etendused. Sellest ajast on juba juttu olnud, et Eestit tutvustada ning meie kollektiive sinna viia. Hiljem külastas ka kultuuriministeeriumi delegatsioon Hongkongi ning lepiti juba kokku RAMi ja ERSO külaskäik festivalile,» kirjeldas ta sündmuste kulgu.
«Kui vaadata eelnevate festivalide programme, on siin alati olnud kõrgel tasemel kollektiivid üle kogu maailma. Eriti hea meel on, et Eesti Vabariigi 100. sünniaastal on siin Eesti esindatus väga uhke olnud,» lisas Ideon-Marks.
Tõesti, festivali alguspäevil 3. ja 4. märtsil esines Hongkongis ka kammerkoor Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel, kandes muuhulgas ette Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi loomingut. Pärast Vox Clamantist oli eestlastest Kristjan Järvi kord Hongkongis särada. Järvi juhatas kolmel festivaliõhtul Venemaa Riiklikku Akadeemilist Sümfooniaorkestrit, mis kandis muuhulgas ette ka oma, meiegi kontserdisaalis kuuldunud menuka versiooni Tšaikovski «Luikede järvest».
ERSO ja RAMi esitatud kava Pärdi, Tubina, Gounoud’, Wagneri ja Sibeliuse loomingust panid suures osas kokku korraldajad ise. «See oli neil väga hoolikalt läbi mõeldud. Nad kuulasid hästi palju eesti muusikat. Tubinat, Pärti ja teisi, et mida just täpselt võtta. Kava valikus midagi juhuslikku polnud,» kõneles Ideon-Marks.
Kui Pärdi «Cantus» Benjamin Britteni mälestuseks eesti klassikalise muusika visiitkaardina ning Wagneri ja Gounoud’ ooperite tuntud hoogsad koorilaulud tundusid korraldajate valikus loogilised, siis Tubina «Süit eesti rahvatantsuviisidest» oli Hongkongi publikule põnevusega oodatud eksootika. Põnevil oli ka süidis soleerinud ERSO viiuldajast kontsertmeister Arvo Leibur, kelle sõnul on küll iga rahvamuusika universaalne, ent Tubina partituur kätkeb huumorit ja vimkasid, mis helilooja seal visanud on. Kas hongkonglased sellest aru said? Küllap vist, kui juba neljast palast teisena esitatud «Külakarjase sarveloo» järel rõkatasid ning Leiburi meisterlikku mängu aplausiga tunnustasid.
Ka RAMi ja Hongkongi kohaliku amatöörkoori «Die Konzertisten» esitatud Wagneri äärmiselt nõudlik «Apostlite püha õhtusöömaaeg» õnnestus, ehkki hommikuse proovi aegu võis lauljate ja juhendajate hinges aimata murenoote. On ju see teos kirjutatud hiigelkoosseisule – kolmele meeskoorile, mida helilooja sünnipaigas esitatud 1200-häälelise jõuga. Siiski jõudis 47-liikmelise RAMi meestele juurde sulatatud enam-vähem sama suur võõrustajate koor teha nii palju proovi, et lugu sai usutavalt ette lauldud.
Ka pühapäevane, juba ametliku festivali järel ent siiski selle raamidesse mahutatud RAMi ja ERSO kontsert ühes Sibeliuse «Kullervo» enam kui tunnise ja emotsioone täis ettekandega kutsus esile Hongkongi linnahalli täismaja ehk 1400 kuulaja ovatsiooni. «Kui nad (kuulajad – toim) vähegi on inimesed, siis see nii pidigi neile mõjuma,» ütles orkestrit kahel kontserdil juhatanud värvikas dirigent Leif Segerstam. «Olen Hiinas palju mänginud, nad on äärmiselt soe ja helge publik,» hindas ta.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud muusikaprogrammi kaugemad kontserdid õnnestusid seega täielikult. ERSO naasis koju ühes heade emotsioonidega ning RAM jätkas juba Mandri-Hiinast alguse saanud kontserditurneed lõppkontserdiga Singapuris.
EV 100 muusikaprogramm pole aga meie esinduskollektiividele kaugeltki veel ammendunud. ERSO järgmine kultuuriinvasioon väljapoole Eestit leiab aset juba juuni keskpaigas, mil külastatakse Kaukaasia riike.
Segerstam: ERSO on mulle nagu vend
ERSOt ja RAMi juhendas Hongkongi kontsertidel legendaarne ja koloriitne soome dirigent ja helilooja Leif Segerstam. Enam kui 50 aastat lavalaudadel orkestreid juhatanud Segerstam on ERSOga koos töötanud 1989. aastast ning meie esindusorkestri ees on ta seisnud kümmekonnal kontserdil.
«ERSO on mulle nagu vennas-sümfooniaorkester,» sõnas ta soojalt. «Üks asi on meie sarnane keel, ühine ajalugu ja geograafiline asupaik. Teine aga arusaam muusikast, sarnane mõningane äng, mis väljendub muusikas. Teineteise kuulsaid heliloojaidki ei pea me tutvustama, eestlastele pole tarvis üle seletada, kes on Sibelius, ja soomlastele, kes Pärt ja Tubin,» rääkis Segerstam ning lisas kelmikalt, et ka muusikalisi õnnestumisi tähistada mõistavad rahvad ühtmoodi.
Märtsi alguses 74-aastaseks saanud Segerstam leiab siiani endas jõudu lisaks kaugetele sõitudele ning paljude orkestrite juhtimisele veel aktiivselt heliloominguga tegeleda. «Ma sündisin muusikasse ja olen jätkuvalt üdini muusikas. Mu sümfooniate arv ulatub juba üle 300,» märkis ta. Küsimuse peale, kas Wikipedias avaldatud muljetavaldav 317 läinud aasta oktoobri seisuga peab veel paika, vastas Segerstam pikka halli habemesse muiates, et ei: «Just muudeti Wikipedias seda arvu, nüüd on see 322.»
RAM hiinlaste pisarakiskujana ning Theodor Singi mesinädalad uue pilliga
Hongkongis ristus ERSO tee EV 100 kultuuriprogrammi raames pikemal Aasia turneel olnud rahvusmeeskooriga. Hongkongi saabuti Hiinast ja pärast lennati edasi Singapuri. Turnee esimesed kontserdid Pekingis ja Shanghais olid koori peadirigendi Mikk Üleoja sõnul edukad.
«Pekingi ülikooli 2100 kohaga erakordselt hea akustikaga saalis võis tunnetada hoopis teistsugust ja positiivset õhkkonda kui väljaspool ülikooli kampust,» kõneles peadirigent. Hiina publikult oodatust teistsugust reageerimist koorilaulule tajusid ka lauljad.
«Tuuri üks korraldajaid Wu Promotion andis meile ennetavalt selgitavad kirjad, et peate arvestama sellega, et hiinlastel pole kombeks oma emotsioone näidata. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga, kui samas kontserte andsime, oli see tuttav, kui plaksutati ühesuguse pikkuse ja valjusega sõltumata sellest, mida ning kuidas me esitasime,» meenutas Üleoja. «Nüüd olid nad vahetumad ja reageerisid juba sellele, kuidas me esinesime. Shanghais oli suisa selline kogemus, et kui pärast kontserti autogramme andsime, tuli üks hiina naine rääkima ja hakkas lahinal nutma. Nuttis ja rääkis tükk aega, kuidas kontsert teda puudutas, ja palus seda koorile edasi öelda.»
RAM esitas hiinlastele peamiselt materjali, millega on viimastel aastatel tegelenud. Näiteks Giovanni Bonato loomingut, mida on plaadistatud. Samuti Veljo Tormist, korraldajatest promootorite soovil ka Mendelssohni, Schubertit ja Rahmaninovi ning vähem tuntud Henrik Ødegaardi, millega samuti on viimasel ajal tegeletud.
RAMiga on turneel kaasas ka ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink, kes sai vahetult reisi eel Eesti pillifondilt enda käsutusse 1842. aastal prantsuse pillimeistri Auguste Sébastien Bernardeli valmistatud hinnalise tšello. Sink saatis väärt pillil koori Mendelssohni «Festgesangis» ning Giovanni Bonato «Signum magnumis».
Noor tšellist tunnistas, et mesinädalad uue pilliga alles käivad. «Ta on nüansirohkem, kätkeb endas rohkem saladusi, mida on rõõm üha rohkem tundma õppida. Julgen võrrelda pilli inimesega, mõni ei saagi instrumendilt soovitut kätte. See on täiesti suhtesobivuse asi. Praeguse pilliga tunnen, et see on mulle väga hea,» rääkis Sink.
Vahet vähem võimeka tšelloga kirjeldas Sink profaanist küsijale järgmiselt: «Kõige suurem vahe tuleb kahel pillil esile saalis. See on kandvuse küsimus ehk väga lihtsalt selgitatuna ei ole vahet, kas mängid valjusti või vaiksemalt, hea pilliga jõuab see igat moodi saalinurka. Nõrgemate pillidega on see probleem, et vaikselt mängides ei jõua heli kuhugi. Parem võtab ka sellega suure osa vaevast mängijalt ära ning saab kõrgemate asjadega tegeleda.»
Autori reisi eest Hongkongi festivalile tasus EV 100 programm ning Eesti Kontsert.