Pööriöö une virtuaalne inimnäolisus

Teatri NO99 „Pööriöö uni“ (koostöös ERSO ja Eesti Kontserdiga), autor William Shakespeare, helilooja Felix Mendelssohn, tõlkijad Georg Meri ja Anu Lamp, stsenaristid, lavastajad ja kujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dirigent-muusikajuht Olari Elts, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animatsiooni autorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal, osalevad ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein, solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk. Esietendus 1. VI Estonia kontserdisaalis.

Teatrilaval videoekraani ja animatsiooni kasutamisest on nüüdseks saanud juba vaata et peavoolunähtus, mis ei märgi ilmtingimata uuenduslikkust, vaid toimib enesestmõistetava keskkonna osana. Kohati on sellest isegi kahju, sest tänapäeval, kui veedame suure osa oma ajast nii või teisiti vilkuva ekraani kiirguses, oleks teatrilaval võimalus olla see koht, mis rõhutab luust ja lihast inimese ainukordsust või siis toob tema suhte tehnikaga kuidagi eriti teadlikult ja leidlikult esile. Nii nagu iga muugi lavaelement, peaks ka multimeedium olema kontseptuaalselt põhjendatud, ainuüksi sellest ei piisa, et see on meie igapäevaelu osa, sest lavavalgusse tõstetuna peavad õigustatud olema ka kõik muud, naturaalsed komponendid.

Jutustada Shakespeare’i viperusteküllast armastuslugu nüüdisaegse nutikultuuri võtmes, kus ühelt poolt küsimärgistatakse selles keskkonnas väljendatud tunnete siirust ja intensiivsust, teisalt aga fookustatakse inimeste üha kasvavat läheduse vajadust ja võib-olla oskamatust seda väljendada, on kahtlemata nutikas võte. Iseasi, kas kaalub üles kogu kontseptuaalse küsimärgistiku.

Seda aitab teha aga lavastusse kaasatud (täpsemini, lavastuse idee algimpulsiks olnud) Felix Mendelssohni muusika, mis kantud ette elavas esituses. Dramaturgiaklassika nüüdisajastamise sagedane probleem näib olevat see, et minevikust pärit ja nüüd võib-olla veidrana mõjuvad elemendid püütakse kunstlik-kramplikult tänapäevastada, jäädes niimoodi vaid vormi või teema vangiks. Ometi on klassika puhul ju oluline just see, et temas sisalduv elab edasi ka meie tänapäevas, mitte see, et tekst on kirja pandud minevikus. Mõju, mida ei oleks ehk suutnud tekitada Mendelssohni muusika üksi (loomulikult toimiks see nii või teisiti) või noorte armastajate ekraanile suunatud suhtlus, saavutas vertikaalse mõõtme just nende koostoimes, justkui teineteist vastastikku proovile pannes.

Küsimus pole isegi pelgas kontrasti­printsiibis, pigem vaataja-kuulaja ning kindlasti ka tegelase-näitleja taju aktiveerimises. Elame illusioonis, et tänapäevased tehnilised lahendused aitavad meil maailmast aru saada kiiremini ja põhjalikumalt kui kas või kolm kümnendit tagasi. Aitavadki. Kuid ega vist inimene avansina (või koguni laenuna) saadut vastavalt väärtustama kipu. Ikka tundub, et see on vaid hüve, mitte seejuures ka kohustus, mis sunnib oma oskusi ja väärtussüsteemi sellega kooskõlas arendama (esimesed tehnikahuvilised, kes autonduse või lennundusega tegelema hakkasid, poleks saanud endale sellist süüdimatust lubada).

Niisiis, nelja armastaja Helena (Helena Pruuli), Hermia (Rea Lest), Demetriuse (Jarmo Reha) ja Lysanderi (Simeoni Sundja või Ragnar Uustal) omavahelise suhtluse, sh neile punutud intriigide taandamine kerakujulisele ekraanile tõstis justkui tähelepanu keskmesse selle heitliku, siia-sinna pillutatava inimese, kes oma siseilmas suuri torme läbi elades suudab sellest kõigest lõppkokkuvõttes eetrisse paisata vaid selfi. Nende hetkede kohalolu jäägitus ja intensiivsus ei tarvitse olla nõrgem kui Shakespeare’i ajal: küsimused, mida esitab üllatunud või õnnetu armunu, on küllap ajastuti üsna sarnased, vaid nende väljendusvormi erinevus – kas või asjaolu, et varem oli see hetk ainukordne, tänapäeval hetkega jagatav-paljundatav, ehkki see ju iseenesest ei peaks üht või teist emotsiooni kahandama – tekitab vaidlusi teemal, kas varem elati läbi suuremaid tundeid või kas tänapäeval on võimalik neid vahetumalt väljendada.

Siiski on lavastuses pea kõik noorte vahel toimuv taandatud sfäärilisele ekraanile, mis mõjub omamoodi maailmamudelina. See on ühtaegu elu kese, millest me märkamata mööduda ei saa, teisalt aga tõmmis, mis vaid haledalt peegeldab seda, mis „tegelikult“ armastaja südames toimub.

Kuid kas me teame, mis seal toimub? Kas Shakespeare teadis? Lavastuses näidatakse, et illusiooniloomeks ei ole vaja reaalselt suhelda – suhted ja tunded saab suureks mängida ka üksnes ekraani tarvis. Seejuures paneb valitud kujundiloome ka küsima, kas see on ilmtingimata lihtsam tee. Pean väga oluliseks, kui teater mitte lihtsalt ei kasuta virtuaalreaalsuse võrdlemisi lihtsalt levitatavaid projektsioone, vaid näitab (mis tahes) vahendi valiku kaudu ka näitlejapoolset materjali vastupanu ületamist. Elame ajastul, mil tundub, et kiirenenud elutempo muudab suhteid, mis ehk Shakespeare’i ajal või sajand tagasigi olid aeglasemad (ja sügavamad?). Ometi tundub, et kiirenenud elutempo on kohati vaid elustiili küsimus. Kas Romeo ja Julia saanuks oma saatust muuta, kui neil olnuks nutitelefonid, või jõudnuksid nad enne kriitilist hetke öelda vaid seda, et aku saab kohe tühjaks, ei saa pikemalt rääkida?

„Pööriöö uni“ paneb näitlejad virtuaalreaalsuse loomiseks füüsiliselt võrdlemisi nõudlikku olukorda, mis mõneti kajastab ka seda teemat, et kas tänapäeva inimene tunneb end vaimlis-füüsiliselt paremini kui nelisada aastat tagasi. Lavastuse armastajad on surutud võrdlemisi suletud maailma ning suureks on mängitud see, et ega ihade ja kirgede küüsis olles saagi alati teha jõulisi väliseid tegusid. Pigem ongi see virtuaalsuse valdkond, seejuures kui tõelised performatiivsed aktid toimivad väljaspool võrgu haardeulatust (õigemini võrku haldavas tsoonis).

Selleks on Puck (Marika Vaarik) üldse vabastatud lavalisest kehastusest, kuid ta on tajutav nii Estonia kontserdisaali rõdul istuva ja mikrofoni kõneleva sugestiivse niiditõmbaja kui ka ekraanile projitseeritud multifilmikangelasena. Ei taha seda „võõrituse“ sõna enam kuritarvitada, kuid siin toimib see tõesti nii, nagu me ka ise tõenäoliselt neid kurjemaid jõude vaid ekraani kaudu kogeme. Viga, mis on süsteemi sattunud, näib realistlikum kui süsteem ise, seda enam et ta kasutab selle illusiooni loomiseks ka kõiki mõeldavaid vahendeid. Inimesed, keda intriig otseselt puudutab, on aga endiselt nii sündmusele seljaga kui ka nägupidi ekraanis.

Tõelise deus ex machina rollis toimib selles süsteemis ikkagi Mendelssohni muusika. Hermia katse seda kulgu kuidagi muuta lahendatakse jumalikul moel ja heas mõttes võimupositsioonilt. Küll aga toob nende kahe maailma, muusika (kohatise) sakraalsuse ja armunute virtuaalsuse vahele ühenduslüli, Jörgen Liigi Nick Bottom, kelle sooritusele läheb siinkohal minu kõige suurem tänu.

Ehkki Shakespeare on öelnud näidendis „Nagu teile meeldib“ oma kuulsad sõnad, mida ehk kõnealusel juhtumil tunduks ülearune tsiteeridagi, maailmast kui näitelavast, toob Bottom selle taju kogu lavastuse apoteoosiiha ja üksteisest möödaelamise ängi teatri vahenditega lavaruumi kohale. Tema lõpumonoloog kinnitab, et isegi kui Mendelssohni muusika seab meie igapäevaelule liiga kaugeid ideaale ning ühe või teise ajastu tähelepanu köitvad tehnilised vahendid võtavad omal moel armastusvõimelt energiat (mis siis, et mõnel teisel ajastul võtaksid seda teised vahendid), siis kõigi nende tasandite vahelt ei ole vähemalt seniajani kadunud erisuguseid rolle mängiv, kuid seejuures nende suhtes distantsil lihast ja luust inimene, näitleja, trikster, pühak.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.