Inimhäälset ja inimnäolist muusikat nautimas
08. aprill 2016.
Märtsikuu jooksul püüdsin hoida kätt Tallinna kontserdielu pulsil ja käisin seitsmeteistkümnel kontserdil. Kuulatud valikusse mahtus nii hetkes sündinud improvisatsioonilist instrumentaalmuusikat, süvamuusika esiettekandeid kui ka sajanditetagust klassikat, sekka kõrgetasemelist kodumaist rock’i.
Õigupoolest hõlmab mu muusikaelamuste ülevaade ajavahemikku 27. veebruarist 28. märtsini. Niisiis alustan veebruari lõpus Kumus esinenud Eldbjørg Raknesi kontserdist „Talvejazzil“. Tema etteaste kõigutas tugevasti mu arusaamu sellest, kuidas jazzistandardeid ja muusikalihitte võiks ja tuleks esitada. Norralanna pani igas laulus justkui aja seisma, häbenemata oma kareda häälega kohati ka veidi hälbida nootide optimaalsetest helikõrgustest. Sammhaaval edasi nihkuvad palad ei surnud välja aeglasele tempole vaatamata, mõte kandis. Oma tahumatuses oli see esitus ilus nagu mõne peni pikk ulg igavesti kättesaamatuks jääva kuu poole.
Mind on alati köitnud improvisatsiooniline muusika, sestap sean sageli sammud Kanuti gildi saali, kus toimuvad sarja „Improtest“ kontserdid. Sobivasti sattusid märtsis üles astuma sarja mõlemad korraldajad Mart Soo ja Taavi Kerikmäe. Esimene tutvustas 2. märtsil koos tšellist Emilie Girard-Charestiga duo äsjailmunud heliplaati „Race with time“ ehk „Võidujooks ajaga“. Nende elava muusikalise diskussiooni tunnistajaiks oli seekord küll häbematult vähe publikut. Peale Kanuti gildi saali tasub silm peal hoida ka jazziklubi Philly Joe’s ürituste graafikul. Seal tehakse „Improosakonna“ kontserte, kuhu võib esinejaks registreeruda e-kirja teel. Osa selliseid etteasteid on n-ö muusikalised pimekohtingud, kus esinejad kohtuvad alles laval publiku ees.
„Improosakonna“ märtsikontserdile ma ei jõudnud, küll aga käisin 6. märtsil Kunstihoones kaemas rootsi eksperimentaalmuusiku Johannes Bergmarki etteastet. Kuulamiselamusega kaasnes huvitav vaatepilt: laual seisid musitseerimisvahendeina ootel mänguasjad ja muu kila-kola, teiste „instrumentide“ hulgas näiteks üks kapsaleht … Veidrate esemete helilise olemuse manas ta esile kuulaja pilgu eest varjatult esinemislauale kinnitatud kontaktmikrofoni(de) abil. Tulemus oli põnev ja kuidagi mitte päris siitilmast – kohati meenutasid Bergmarki tekitatud helid mõne põhjarahva šamaani transis sooritust.
Sarja „Improtest“ kaaskorraldaja Taavi Kerikmäe kontsert „Duod“ oli sobitatud „Talvejazzi“ sarja, kuigi sel polnud jazziga midagi ühist. Kumu auditooriumi laval oli Kerikmäe näiliselt üksi, kuid duopartneriteks olid tema pillid: klaver (hiljem ka ettevalmistatud klaver), süntesaator, eelmise vanaisa modulaarsüntesaator (sellel heli tekitamiseks tuli juhtmeid pistikutesse ühendada), sampler, ümberehitatud monokord, teremin ja daksofon (Hans Reicheli leiutatud instrument). Kõigi nende pillide kaudu avanenud omapärane kõlamaailm kombineerituna mõne instrumendi puhul paratamatu juhuslikkusega õigustas igati kontserdi pealkirja. Tunduks ebaõig(lan)e öelda, et tegu oli soolokontserdiga, kus kõik pillid allusid täielikult Kerikmäe kontrollile. Pigem nõustun esineja väitega, et kuuldi rida interpreedi ja instrumentide vestlusi.
Instrumentaalkontsertide ritta liitub ka Oleg Pissarenko n-ö julgustükk esineda Nordea kontserdimajas. Eesti kui tahes nimekate jazzmuusikute kontserdid on Tallinnas enamasti Kumus, NO99 Jazziklubis, Estonia talveaias või harvemini Estonia kontserdisaalis, aga mitte Nordeas, kus istekohti on eelmisest kõvasti rohkem. Küllap on seal kardetud jääda pooltühja saali ette esinema. Ma ei tea, kui palju Pissarenko ja tema meeskond reklaamiga vaeva nägid, aga tühje toole polnud märgata. Veidi tühi tunne oli mul küll saalis istudes, sest Pissarenko meditatiivne muusika ja pillimängu süvenenud muusikud ei mõjunud väga kaasakiskuvalt. Küllalt kaugel istudes soovisin, et muusikud jõuaks mulle mingil moel (kas nende suurel ekraanil näitamise või erksama suhtlemisega) lähemale. Ka valguskujundus oli algul minimaalne, elavdades kontserti alles lõpupoole. Kõik eelmainitu võis siiski olla üksnes minu subjektiivne taju, sest publik näis väga rahul olevat. Ilmselt on Pissarenkol oma kuulajaskond, kellele kellad ja viled mingit tähtsust ei oma, vaid kes hindavad muusikat „päriselt“ – nii kõlas kontserdi pealkiri. Igal juhul tegi Pissarenko suurema saali kasuks otsustades õige valiku – ehk ongi latt seni olnud liiga madalal asjatust pelglikkusest.
Seni suurima kontserdi ainuesinejana andis märtsis ka Ewert and The Two Dragons. Isegi nende puhul ei eeldanud ma 6000pealist publikut, sest nad on Eestis üsna sageli esinenud, sh väljamüüdud saalidele. Arvasin, et neid on piisavalt nähtud, aga ei ühtigi. Ise nägin neid elavas esituses viimati 2012. aasta „Rabarockil“. Juba siis olid nad suureks saamas, ent oskavad nüüd oma suuruses olla veel siiramad ja lihtsamad. Vähemalt mulle tundub nii. Selline vahetu energia voogamine teebki kaasaelaja õnnelikuks.
Suurejooneliste ettevõtmiste hulka kuulus ka Rein Rannapi autorikontsert „Talvejazzil“. Kava avapoole täitis Rannapi uudisteos „Concerto in rock“, mida ootasin suure elevusega, nagu ilmselt paljud teisedki. Päris rahule ma kuulduga ei jäänud. Oma osa mängis selles ilmselt esitajate vähene kogemus: muusikalise materjali põhiraskust kandis õpilastest koosnev Otsa kooli sümfooniaorkester. Paar kivi viskaksin siiski ka helilooja kapsaaeda. Jäi mulje, et autor oli korraga sihtinud mitut eesmärki, mistõttu meenutas teos erinevaist materjalidest kokku õmmeldud lapitekki. Nii kaotas „Concerto in rock“ keskmises osas oma rokiliku sirge selgroo ja jäi minu maitse jaoks liialt kergekaaluliseks (pigem New Age Concerto’ks). Õnneks päästis kolmas osa olukorra ja laskis hiilata virtuoosseil instrumentaalsolistidel, teiste hulgas Rannapil endal elektriorelil. Muusikalise materjali jätkuvalt kiire vaheldumine viis mind mõttele, et tegu on programmilise teosega. Kangesti oleks tahtnud kusagilt lugeda, milline on süžee.
Kontserdi teine osa oli täiesti teisest ooperist. Ruja keelatud laulud kõlasid 40 aastat hiljem endiselt värskelt ja üllatavalt tänapäevaselt. Võimsa etteaste tegi vokaalsolisti rollis nooruke Kristjan Kannukene. Ütlen „rollis“, sest ta laulis tõeliselt näitlejaliku sisseelamise ja võltsimatu paatosega. Niisuguse lõpunimineva hoiakuga oleks ta suurepäraselt sobinud ka 40 aasta taguseks põrandaaluseks rokiheeroseks.
Märtsis on mitme Eestile traagilise sündmuse aastapäev. Ka leinas ja kurbuses on vaja muusikat, mis aitab neil loomulikult esile tulla, et hingevalu ei jääks südant seestpoolt sööma. ERSO ja RAMi kontserdil „Sula“ kõlas esmaettekandes Mikk Üleoja juhatusel itaalia helilooja Giovanni Bonato Esimeses maailmasõjas võidelnutele pühendatud teos „Vana vale“ naishäälele, meeskoorile ja orkestrile. Solist Annaliisa Pillaku taustal oli RAMi hooleks luua õhustik, mille helilooja on komponeerinud muuhulgas keelelaksudest ja sõrmenipsudest. Meeskoori lauljad olid paigutatud kahe pika reana saali külgedele, mis suurendas veelgi leidlikku heliefekti: tajusin end lakkamatus vihmas komberdava lüüasaanud sõdurina, kes adub sõja õudust ja mõttetust. Selle teosega kaasa mõeldes tundus, et midagi muud sel õhtul küll enam kuulata ei taha – elamuste mõõt on täis. Õnneks oli kava koostaja siiski targem. Helena Tulve „Sula“ sobis kontserti lõpetama nagu valatult, kasvatades eelmises teoses tekkinud surutise kulminatsioonini ning lastes sel lõpuks vallanduda ja hinge taagast puhtaks pesta.
Teosega „Vana vale“ haakus 28. märtsil Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori juubelikontserdil kõlanud Eduard Tubina „Taganejate sõdurite laul“. Uku Masingu hingelõikavalt valus kibeda irooniaga pikitud tekst ei luba kavas naaberlauluks valida mis tahes lugu. Lahendusena olid järgmised laulud võõrkeeltes ning kontserdi lõpetas loodusstiihiate heitlust kujutav „Põhjarannik“. Kontrastsed meeleolud tõusid koori ja solist Ain Angeri esituses reljeefselt esile. Ühtlasi rahustas ja lepitas see lugu vastanduvad jõud – loodusseadustega pole mõtet võidelda.
Mu märtsikuisesse elamuste kaleidoskoopi sattus veel mitu laulmist sisaldanud kontserti, kõik omal moel säravad ja imetlust äratavad. Kokkuvõtet tehes täheldasin, et tugevas ülekaalus olid meesvokalistid bassist kontratenorini. Esmalt pean kiitma kuueliikmelist meesansamblit Credo, kes esitas (peamiselt vene) vaimulikku muusikat sarjas „Helisevad šedöövrid Kadriorus“. Ma polnud seda kollektiivi varem kuulnud. Seda enam vaimustas häälte tämbriline ühtesulamine ning ansambli kõlajõu ja -värvide paindlik kasutamine erineva iseloomuga teostes.
Vaimulikku vokaalmuusikat sisaldas ka Tallinna Kammerorkestri suure reede kontsert, mille vaieldamatuks täheks oli dirigent ja kontratenor Risto Joost. Corelli ja Vivaldi instrumentaalteoste vahele oli kavva pikitud algselt naishäälele kirjutatud motett ja „Stabat Mater“. Barokiajastu vaimuga haakuvalt sobis neid esitama ka kontratenor ning Joost balansseeris siin kenasti laulja ja dirigendi rolli vahel. Nõudlik vokaalpartii kõlas kaunilt ning publik tänas Joosti kontserdi lõpul marulise aplausi, jalgade trampimise ja braavo-hüüetega. Kolme päeva pärast õnnestus Estonia kontserdisaali laval koos TTÜ meeskooriga laulmas kuulda-näha maailmaklassi bassi Ain Angerit. Selle kontserdi repertuaar polnud sama tuttav kui eelmisel, kuid kava tegi kergesti jälgitavaks bukletis ära trükitud võõrkeelsete teoste tekstide tõlge.
Kui pärast viimast kontserti elamusest liigutatuna kodu poole suundusin, mõtlesin küll, et „ei hõbedat, kulda ei leidu me maal“, kuid hea muusika poolest oleme erakordselt rikkad.