Diario degli accidenti musicali
06. november 2015.
Laenasin pealkirja Kuldar Singilt ja mäletan täpselt, millal ta selle („Muusikaliste sündmuste päevik“) oma teosele välja mõtles. See juhtus 1966. aasta augustis Tallinna-Moskva-Irkutski rongis, millega veeti Siberisse terve ešelon eesti muusikuid, kunstnikke, kirjanikke ja veel igat sorti tegelasi. Pole vaja karta, et alustan muusikaliste sündmuste ülevaadet sellest ajast, aga tänavu oktoobrist küll.
3. oktoobril oli Estonia kontserdisaalis kontsert, mida olen ammu oodanud. Sarjas „Kuldne klassika“ andis kontserdi „Tšaikovski“ Tallinna Kammerorkester, kelle ees dirigent Jüri Alperten ning solistid Marcel Johannes Kits, Kalle Randalu ja Jüri Alperten. Erakordselt hästi valitud kava: esimeses pooles Tšaikovski „Mozartiaana“ ja „Variatsioonid rokokoo teemale“ ning teises Mozarti „Vabamüürlaste leinamuusika“ ja Es-duur kontsert kahele klaverile KV 365. Viimases soleerisid Randalu ja Alperten. Suurepärane kava, millest tõstan eriti esile Tšaikovski „Mozartiaana“ paaris „… rokokooga“. Loomulikult oli kontserdi finaal, kahe klaveri kontsert, meeli erutav ja erakordselt esitatud, kuid, olles esitusest juba varem vaimustunud, oli minu rahuldus I poolest nauditavam. Eriti kiidan Marcel Johannes Kitse „Variatsioonide …“ selle sõna kõige paremas mõttes kammerliku interpretatsiooni eest, mis toonitas Tšaikovski pealkirjas antud suunist ja mistõttu sai sellest „Mozartiaanale“ ka tõesti loogiline jätk.
Oktoobripäevadel seitsmest kuueteistkümnendani sai teoks sündmus, mida oli oodatud 28 aastat. Jutt on Eesti keelpillimängijate konkursist, mis viimati korraldati 1987. aastal. Erilised kiidusõnad korraldajatele, et lõpuks ometi toodi 1968. aastal alustatud interpreetide üleriigiliste konkursside traditsioon taas päevavalgele ning üritus viidi läbi kiiduväärselt hästi. Kuna sellest on Sirbis üksikasjaline ülevaade ilmunud, piirdun ainult mõne sõnaga tšellistide võistluse kohta. Žürii otsuse kohaselt oli see eriala kõigist kõrgeima tasemega, mis mind muidugi rõõmustab. Ja kui nüüd sellest kolmest päevast, mil ma tšelliste kuulasin, välja noppida sündmusi, mis tänaseni kõrvus, siis kõigepealt olid seda Marcel Johannes Kitse ja Rasmus Andreas Raide lausa ebainimlikult sünkroonne ansambel Martinů „Variatsioonides Rossini teemale“, ainuke tõeliselt põnev Bachi esitus Johannes Sarapuult ja ikkagi Kitse „Variatsioonid rokokoo teemale“ finaalis. Talle läks ka konkursi ainuke esimene preemia. Veel ei jätnud ükskõikseks Eduard Tubina tšellokontserdi ettekanded kõigilt osavõtjatelt. Kiiduväärt mõte ju – anda sundrepertuaari kaudu konkursile logo „Eduard Tubin 110“. Kindlasti tuleks teos orkestreerida ja siis ennustan talle pikka laiahaardelist lavaelu.
Kuna oktoobrisse mahtus veel kaks ERSO kontserti peadirigent Neeme Järvi juhatusel, siis oli igal juhul vaja ka neist osa saada. 23. oktoobril oli puhas eesti klassikalise sümfoonilise muusika kontsert, millele nimeandja rollis Eduard Tubina II sümfoonia h-moll „Legendaarne“, millele kavas eelnesid Tobiase „Walpurgi burlesk“ (Tubina orkestratsioonis), Anti Marguste „Roopillilood“ op. 19 ja „Sümfoonilised runod“ op. 36. Otse enne „Legendaarset“ veel Heino Elleri „Koit“ ja pärast, siis juba lisapalana, sama autori „Videvik“. Tubina „Legendaarne“ esitati sel tasemel, et see tundus olevat parim Tubina sümfooniatest. Nii juhtub, kui juhatab Neeme Järvi. Kontserdile eelnes kena uudissündmus: nimelt esitas tund varem „Walpurgi burleski“ originaali Sten Lassmann klaveril ja loengu pidas ajaloolane David Vseviov.
Oktoobrikuu lõpetasid ERSO, Neeme Järvi ja Age Juurikas muusikaga, mis oli nii tuttav ja siiski võõras. Nimelt koosnes sarja „Romantika“ avakontserdi „Peterburi sillad“ kava vene muusika teostest, mis meil väga ammu või üldse mitte esitatud. Väite viimane pool kuulub Anton Rubinšteini IV klaverikontserdi d-moll op. 70 kohta ega pruugi olla päris tõene. Kuid tõele vastavad andmed, et ERSO on meil esitanud Prokofjevi „Sküüdi süiti“ op. 20 vaid kaks korda (aastal 1962 juhatas samuti Järvi ja 1969 Ruben Vartanjan) ja Rahmaninovi I sümfooniat kolm korda, viimati aastal 1963.
Öeldud on, et hea kontsert on lühike kontsert. See kontsert oli väga pikk, aga see-eest väga hea. Midagi esile tõsta on keerukas ülesanne, aga Age Juurika pianism on vapustav ja ansambel Järviga unustamatu. Prokofjevi saja-aastane teos üllatas värskuse ja maestro särtsakusega. Lisaks kuulsime pianistilt veel meeleolukat Tšaikovski „Oktoobrit“ tsüklist „Aastaajad“. Pika ja väga hea romantilise õhtu lõpetas maestro Rahmaninovi „Vokaliisiga“ op. 34 autori orkestreeringus suurele sümfooniaorkestrile. Seda väga intiimset kammermuusikat (originaalis häälele klaveriga) esitavad mitmesugused koosseisud. Kolm aastat tagasi alustas oma Rahmaninovi kava Novosibirski sümfooniaorkester selle teosega vist Kurt Sanderlingi seades. Järvi püüdis luua kammerlikku meeleolu nii tempoga kui ka orkestratsioonist intiimsema kõlaga ning esitus tuleb lugeda õnnestunuks.
Oktoober 2015 oli absoluutselt eriline meie muusikaelus: kõik puudutatud sündmused tegid teoks eesti muusikud ja seda kõige kõrgemal tasemel rohke publiku soojal kaasaelamisel.