Muusikaline aastavahetus
10. jaanuar 2013.
Aastalõpukontsert: Klaaspärlimäng Sinfonietta, solist Natalie Clein (tšello, Suurbritannia), dirigent Andres Mustonen.
Aastalõpukontsert „Bella Italia!”: Tallinna Kammerorkester, dirigent Olari Elts.
Uusaastakontsert: ERSO, tütarlastekoor Ellerhein, solistid Christian Tetzlaff (viiul) ja Tanja Tetzlaff (tšello), dirigent Paavo Järvi.
31. XII 2012 ja 1. I 2013 Estonia kontserdisaalis.
Seekordsel aastavahetusel pakkus Eesti Kontsert pealinna esindussaalis rohkelt erinevat muusikat ning orkestreid (lisaks mainitutele esines detsembri viimasel õhtul aastalõpuballi raames tegelikult ka rahvusooperi orkester). Ilmselt on juba heaks tavaks saanud, et aastanumbri vahetumist tähistatakse piduliku kontserdikülastusega. Kontserditraditsioone on mitmeid, kuid Hennessy uusaastakontsert otseülekandega Eesti Televisoonis toimus juba 17. korda ning on saanud sündmusena peaaegu sama märgiliseks kui vabariigi aastapäeva vastuvõtt iga aasta veebruaris. Publikurohkus kõigil kolmel kontserdil valmistab rõõmu, kuid veelgi enam heameelt teeb nii mitme orkestri olemasolu, kusjuures kõik pakkusid kuulajale tõeliselt hea ja kvaliteetse muusikalise elamuse. Muidugi on ka natukene kahju, et suurepäraste solistide etteasted ei olnud ilmselt liiga hõlpsalt kättesaadavad n-ö tavamuusikuile ja -publikule. Pean siin muu hulgas silmas ka aastavahetuse harjumusi, kuigi annan endale aru, et kõikjale lihtsalt ei jõua. Mööda ei saa minna ka kavavalikust, mille juures oli suurim sõnaõigus dirigentidel ning mida kohati võiks iseloomustada sõnaga „ebatraditsionaalne”.
Ma ei tea, mis on olnud Klaaspärlimäng Sinfonietta mängijate valiku aluseks (andestatagu mulle selline mõttekäik, kuid see oli esinejate seas kõige tundmatum nimetus), kuid antud kontekstis ja kavas kõlas orkester suurepäraselt. Keskpäevast kontserti alustati Schuberti kuue ekosseesiga kogumikust „38 valssi, lendlerit ja ekosseesi” D145, kus viiuldajana lõi kaasa ka orkestrijuhtAndres Mustonen. Kõlanud miniatuurid esitati väga maitsekalt ning need olid kui väga sobilik eelhäälestus järgnevale – Haydni Tšellokontserdile C-duur (Hob VIIb:1). Ilmselt kõige rohkem esitatud klassikaline tšellokontsert sobis pidulikku situatsiooni nagu valatult: positiivne meloodiline lugu, mis pakub väga häid võimalusi solistile ka tehnilise bravuursuse näitamiseks. Arvan, et publik saigi just seda, mida ühelt tšellosolistilt oodatakse: ilus sume toon, laitmatu tehniline teostus ja artistlikkus. Tšellol soleeris Briti noorema põlvkonna täht Natalie Clein, kes juba 16aastaselt võitis BBC aasta noore muusiku tiitli ja Eurovisioni noorte muusikute võistluse (tore kokkusattumus oli see, et nagu uusaastakontserdi tšellosolist mängis ka Clein Guadagnini 1770ndatel valmistatud tšellol ning on samuti õppinud tuntud solisti ja pedagoogi Heinrich Schiffi juures).
Kontserdi lõpetas Haydni Sümfoonia nr 60 C-duur „Hajameelne” („Il Distratto”), mis on algselt kirjutatud muusikana samanimelisele näidendile. Teose kohta on öeldud, et see on arvatavasti üks naljakamaid sümfooniaid, kus autor õõnestab iga ootust ja uurib uuesti läbi iga võimaliku enesestmõistetavuse. Kokkuvõttes oli see väga stiilne ja head tuju tekitav elamus.
Pärastlõunane Tallinna Kammerorkestri (TKO) kontsert kandis pealkirja „Bella Italia!”, mille kavva oli dirigent Olari Elts valinud kas itaalia heliloojate Monteverdi, Respighi, Rossini, Wolf-Ferrari ja Mascagni (lisalugu) teosed või Itaaliaga lähedalt seotud heliloojate helitööd, nagu seda on Mendelssohn-Bartholdy Sümfoonia nr 4 A-duur op. 90 pealkirjaga „Itaalia”. Kontserdile tagasi mõeldes tuleb eelkõige meelde sõna „meelelahutus”. See sõna tähendaks esmajoones nagu midagi kerglast, kuid see ei olnud kaugeltki niimoodi. Esmaklassilised olid nii muusika kui esitus ja sellise kavaga kontserdi oleks võinud pakkuda igal ajal. Samuti meloodilisus! Võib-olla ongi see itaalia muusikale midagi igiomast või on tekkinud harjumus seostada meloodilisusega just selle maa muusikat?
Kahtlemata olid põnevad kõik lood ja midagi välja tuua on raske. Kindlasti oli tundmatuim Ermanno Wolf-Ferrari (1876–1948) sulest pärinev muusika ooperile „Väike väljak” ( „Il Campiello”), mis oli segu Mahlerist, Straussist ja Mozartist. Saalis tekitas üksjagu elevust ka Rossini ooperi „Sinjoor Bruschino” avamängu solist, keda dirigent tutvustas kui poola päritolu rahvusvaheliste konkursside laureaati Krzysztof Prszyńskit (kirjapilt kontrollimata) ning kes, tegelikult küll mis, osutus … ukseks (uksele siis koputati, nagu tegi ka kohe-kohe saabuv aasta). Mendelssohni sümfoonia oli loomulikult natuke teisest puust, kuid selle meloodilisus, helgus ja samaaegselt ka mingi keevalisus sobisid eelnenuga ideaalselt. Liiatigi on seegi ju Itaalias loodud.
On huvitav, et Eltsi ja kammerorkestri „kohtumisest” on möödas vähemalt kümme, kui mitte rohkem aastat. Kahtlemata on TKOsse juba selle väiksuse tõttu sisse kirjutatud mingi särtsakus, mis sel kontserdil ka tõeliselt kasutust leidis. Peab lootma, et järgmist korda pole vaja taas kümme aastat oodata.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri uusaastakontserti luubi alla võttes tuleb samuti kõigepealt alustada kavavalikust. Ollakse juba harjunud, et see on eelkõige kergema sisuga. Seekord aga kõlasid lisaks Johann Straussi opereti „Nahkhiir” avamängule ja kahele osale Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihikust” ka Brahmsi Topeltkontsert viiulile ja tšellole a-moll op. 102 ning Sibeliuse Sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82. See tähendab – tõsise ja tervikliku sümfooniakontserdi kava. Seekordse valiku tingis ilmselt tõsiasi, mille õhtu juht Margus Saar ka lavalt maha ütles: nimelt sai üle kolmekümne aasta oma sünnipäeva pidada kodumaal dirigent Paavo Järvi, mängides oma lemmikautoreid ning kutsudes siia interpreete, kes on praeguse aja maailma tippnimed ja ilmselt muidu siia nii lihtsalt ei satuks. Brahmsi Topeltkontserdi solistideks olid õde-venda Tanja jaChristian Tetzlaff, kelle koosmäng vaimustas esimesest hetkest. Loojanatuurilt tundusid nad olema täiesti erinevad, kuid niisugune loomulik teineteisemõistmine ongi saavutatav ainult koos kasvades. Samuti oli siinmail harjumatu see energialaeng, mis kandus solistidelt saali. Võib-olla on see seletatav muusikute suurde saali mängimise kogemusega, igatahes tekkis pärast esimest kontserdipoolt peaaegu tunne, et saadud elamusest piisab ja võiks juba koju minna …
Tõeliselt tore oli Tõnu Kõrvitsa teoste liitmine kavva, sest just selline kõlamaailm lõi hea kontrasti eelneva ja järgnevaga. Midagi teistsugust oleks kahe klassikapärli vahele olnudki raske ette kujutada. Küllap tunnistab iga professionaalne muusik, et Sibeliuse sümfoonia võtmine uueaastakontserdi kavva on omamoodi julgustükk. Kuid seda väga head ja haaravat ettekannet kuulates hakkasin tasapisi mõtlema, et see võis olla just õige valik. Sest tegelikult oli lavalt saali kanduv nii võimas, et keegi ei jäänud sellest puudutamata. Ning mine sa tea, teinekord võib sellest puudutusest kasu olla. Igal juhul sai uus muusika-aasta vägeva avalöögi.