Muljeid suurejooneliselt klaveripeolt

VII rahvusvaheline pianistide festival „Klaver” 23. – 31. X Estonia kontserdisaalis.

Klaverit võib pidada viimaste sajandite muusikaloo nurgakiviks. See pill on tihedalt seotud  koduse musitseerimise traditsiooni kujunemise ja muusikahariduse arendamisega. Klaver on pakkunud tõhusat abi heliloojatele komponeerimisel ning muusikateadlastele teoste analüüsimisel, tema saatel on loometeel edenenud nii lauljad kui paljude teiste instrumentide mängijad. Seda, et muusikute ja muusikasõprade side klaveriga on tugev, näitas hiljuti lõppenud festival „Klaver”, mis tõi publikuni 12 kontserti ning esinejaid Prantsusmaalt, USAst, Venemaalt, Poolast, Eestist, Gruusiast ja Saksamaalt. Mis puutub Estonia kontserdisaali täituvusse, siis võib julgelt öelda, et üle aasta toimuv klaveripidu on suurima publikuarvuga festival Eesti klassikalise muusika maastikul. Kuigi festivali keskpunktis oli endiselt traditsiooniline sooloõhtu, oli tänavu laiendatud piire nii jazzmuusika, ajalooliste instrumentide kui improvisatsiooni suunas ja kontsertide paigutusest tulenevad seosed moodustasid  põnevaid mustreid. Kava alguses ja lõpus oli kaasatud meie noori pianiste, kes esitasid tänavuste juubilaride Robert Schumanni ja Fryderyk Chopini loomingut. Huvitavaks pidepunktiks oli nüüdis- ja vanaaegse klaveri põimumine, mida võimaldas Taavi Kerikmäe improvisatoorne kontsert live-elektroonilisel klaveril, ääristatuna Viviana Sofronitski ajalooliste pillide loengust ning kontserdist neljal vanaaegse klaveri koopial. Samuti võis festivalil  kuulata klaveriorkestrit, Chopini loomingust inspireeritud jazzimprovisatsioone (Adam Makowicz) ning klaveril soleerimist sümfooniaorkestri ees.

Ebakindel Vanessa Wagner ja veenev Jevgeni Sudbin

Avakontserdil esines prantsuse pianist Vanessa Wagner, kes esitas Schuberti ja Chopini loomingut. Kui festivali puhul miski üldse pettumuse valmistas, siis just avakontsert, mis mõjus kahvatuna. Pidulikkust vähendas seegi,  et festivali avaõhtu ei kulgenud orkestri saatel, nagu eelmistel aastatel tavaks saanud. Wagner valdas instrumenti, ent tema mängu varjutas ebakindlus, millest andsid tunnistust noodiraamatud klaverinurgal, mida ta küll otseselt ei kasutanud. Mängus oli tundlikku kõlataju ja ilmekaid episoode, ent puudu jäi kontseptsioonist ja veenvusest.

Veenva mängulaadiga köitis vene pianist Jevgeni Sudbin, kes on kolmekümnendaks eluaastaks salvestanud 14 plaati ning esinenud isegi elitaarsel BB C Promsil. Sudbin on loomult virtuoos, ent seejuures väga peenetundeline,  hea tämbritajuga ja elegantne. Kava oli kirju, ent Sudbinis endas peitus midagi, mis liitis selle tervikuks. See oli nimelt tema võime luua teosega tugev side ja püstitada väga täpne kõlaline eesmärk, mida suure sisemise keskendumisega kuuldavale tuua. Sudbini tehniline meisterlikkus ja lavaline vastupidavus olid tähelepanuväärsed ja tema ideed õnnestusid. Domenico Scarlatti sonaadid olid kavale heaks sissejuhatuseks ning Ferenc Liszti „Petrarca  sonetid” paelusid vaheldusrikaste kõlavärvidega. Kui kava esimese poole kulminatsiooniks oli Raveli „Gaspard de la Nuit” („Öine Gaspard”), siis vene autorite loomingust koosnenud kontserdi teises pooles kerkisid esile Rahmaninovi prelüüdid ja Skrjabini sonaat nr 9.

Klaveri minevikust ja tulevikust

Põnevaks sündmuseks, millesarnast pole Eestis teadaolevalt toimunud, osutus kuulsa vene pianisti Vladimir Sofronitski tütre Viviana  Sofronitski kontsert neljal vanaaegse klaveri koopial. Pillide loojaks on pianisti abikaasa Paul McNulty, kes on valmistanud instrumente sellistele muusikutele nagu Paul BaduraSkoda, Mitsuko Uchida ja Nicolaus Harnoncourt. Koopiaklaverite eeskujuks on olnud ajaloost tuntud klaverid Stein, Walter, Graf ja Pleyel ehk piltlikult öeldes Mozarti, Beethoveni, Schuberti ja Chopini pillid. Kontserdile eelnenud päeval pidas Sofronitski klaverite  kohta loengu, ka võrdles helinäiteid erinevatel pillidel. Tema kontsert andis hea ülevaate klaveriehituse käekäigust aastatel 1780–1830 ning tegi selgeks, kuidas instrumentide kõlaline areng inspireeris heliloojaid kirjutama teoseid iga pilli iseloomulikust tämbrist lähtudes. Sofronitski mängulaad oli sümpaatne ning kui loengul jäi tema mängust killustatud mulje, siis kontserdil haaras ta teoseid hoopis selgema joonega.

Ajalooliste pillide vahele passis hästi Taavi Kerikmäe live-elektroonilise klaveri õhtu, mis  oli tulvil otsinguid modernse klaveri uusimate kõlanüansside maailmas. Kui tavaliselt püütakse esitada teoseid klaveri vahendusel, siis Kerikmäe eesmärk oli mängida klaverit selle sõnapaari otseses tähenduses. Publikuni toodi mitmesuguseid abivahendeid kaasates ligemale tunnipikkune ideerohke improvisatsioon, elektroonilistes lahendustes toetas pianisti Tammo Sumera. Lisaks improviseerimisele tegeleb Kerikmäe aktiivselt avangardseima  nüüdisloominguga, kuhu klaver on kaasatud. Seega võis tema kontserdil kuulda uusimaid suundumusi, mis nüüdismuusika kontekstis maailmas levivad. Kerikmäe on otsiva vaimuga inimene, kes ise samuti genereerib uusi ideid. Üheks järjekordseks leiutiseks oli koostöös elektroonikainsener Igor Zubkoviga valminud uus elektroonikaseade grand piano string driver, mis paneb klaverikeeled võnkuma haamreid kasutamata.

Eesti pianistide kaalukas panus

Küllalt mahuka osa festivalist hõlmasid eesti pianistid. Sooloõhtuga esines Karlsruhes  tegutsev Toomas Vana, kelle kavas olid Beethoveni, Schumanni, Debussy, Liszti ja Ginastera teosed. Tegemist on silmapaistvalt tugeva tehnilise baasi ja virtuoossete võimetega pianistiga, kelle esitus on alati väga kindlakäeline ning kelle sisemine kindlus kandub vahetult publikuni. Eredaimalt jäi meelde Alberto Ginastera Sonaat nr 1, mis oli esitatud suure tehnilise üleoleku ja avara dünaamilise amplituudiga. Pianist nautis teose elavat rütmikat  ja arendas efektseid kulminatsioone, millega teenis austajatelt kõva aplausi. Mis puudutab aga noori pianiste, siis tõestasid Chopini ja Schumanni galakontserdid, et vanuses 13–22 mängitakse klaverit päris hästi ja soodsate arengutingimuste puhul on pianistide järelkasv kindlustatud. On meeldiv tõdeda, et esiplaanil olid muusikalised ideed ja vaid paaril korral klaverimäng kui enese-eksponeerimise vahend. Parimate kordaminekutega paistsid  silma Johan-Erik Kõlar, Joonatan Jürgenson, Johan Randvere, Jaan Ots, Holger Marjamaa, Grete Jädal ja Elle-Riin Volmer.

Neljale ajaloolisele klaverile vastandus festivali kavas neli modernset instrumenti, millel esines kaheksaliikmeline klaveriorkester, koosseisus neli duot: Kai Ratassepp – Mati Mikalai, Piret Väinmaa – Lauri Väinmaa, Piret Habak – Reet Ruubel ning Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske. Kontserdi esimeses pooles kõlasid  nelja pianisti esituses Ignaz Moschelese „Les contrastes” op. 115 ning tuntud etüüdimeistri Carl Czerny „Quatour concertant” op. 816. Kuigi selle muusika kunstiline ja filosoofiline sisu erineb mõnevõrra Bachi, Mozarti või Beethoveni teoste suundumusest, võis lavalt kuulda siiski huvitavaid kõlavälju ja värvinguid. Kui korraga kõlab neli klaverit, muutub kooslus tõepoolest orkestriks, kus solistlike vahendite üle hakkavad domineerima orkestraalse muusika omadused.

Kava teises pooles kõlasid festivali jaoks valminud uudisteosed: Ülo Kriguli „Aquaspherics” ning Peeter Vähi „Pianisti nädal Internetis” 16 käele, löökpillidele ja elektrikitarrile. Mõjuvaim oli Kriguli teos, mille taustaks Mart Tanieli loodud vetemängu mustrite visuaal aitas suurepäraselt kaasa muusikateose sisulise ja vormilise arengu jälgimisele. Orkester sai sulanduva kokkumänguga hästi hakkama.

Festivali täiuslik finaal

Festivali kolmel viimasel päeval kõlanud kavad moodustasid igaüks täiusliku kunstilise terviku, kujundades klaveripeole erakordse finaali.  Bernd Glemser, kes on võitnud preemiaid 17 konkursil, on vene kooliga saksa pianist, kelle repertuaaris on olulisel kohal virtuoosne muusika, eriti Rahmaninovi looming. Tema soleerimisel Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees kõlasid Liszti „Surmatants” ja Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemal”. Mõlemat teost ühendab tuntud Dies irae surmasümboolikaga teema, mida on oma loomingus iseäranis palju kasutanud Rahmaninov, olgu sümfooniates või  etüüdpiltides. Rapsoodia ise põhineb Paganini 24. kapriisi tuntud teemal, millest võib välja kuulda huvitavaid seoseid Dies irae teemaga. Glemser hoidis saalis kõrgpinget ning kujundas variatsioonivormis teoseid hämmastava selgusega. Kuigi pianist evib erakordselt virtuoosset mänguaparaati, oli esiplaanil muusika sügavaim tähendus ehk kommunikatsioon helilooja mõtete kaudu. Tema mängulaad tõi esile Liszti ja Rahmaninovi loomingu filosoofilisema  poole, mis sageli bravuursetes ja üleromantiseeritud ettekannetes noodimassiivide vahele kaduma läheb. Soome dirigendilt Anna-Maria Helsingilt oodanuks suuremat paindlikkust ja tehnilist osavust. Gruusia pianisti Eliso Virsaladze esituses kõlasid Robert Schumanni „Kreisleriana” op. 16, Fantaasia op. 17 ja „Arabesk” op. 18. Auväärsele vanusele vaatamata oli särav daam pianistlikus ja sisulises mõttes tippvormis. Tema  esitatud „Kreisleriana’s” oli küllaga impulsiivsust ja poeetilisust, milleta see muusika jääb elutuks. Pianistil oli oma mänguga kõikides teostes väga palju öelda ning intensiivsele esituslaadile ja kohatisele pedaalirohkusele vaatamata oli alati selgesti tajutav Schumanni suur lugupidamine Johann Sebastian Bachi loomingu ja polüfoonilise mõttelaadi vastu.

Eredaima elamuse põhjustas ameerikapoola pianist Kevin Kenner, kel on Chopini  loomingu ja Poolaga eriline side. Ta sai rahvusvaheliselt tuntuks 1990. aastal, kui saavutas võidu Varssavis Chopini konkursil, mille žüriis osales ta käesolevalgi aastal kõrvuti Martha Argerichiga. Kenner on nagu muusikaline arhitekt, kelle mängu olulisimaks tunnuseks on äärmiselt tugev, lausa füüsiliselt tuntav vormitaju, mille taustal pääsevad täies ilus mõjule mitmeplaanilised kõlalised lahendused, rütmiliste struktuuride mõtestatus ning peen  artikuleerimine. Kenneri Chopini loomingust koosnevas kavas oli neli alaosa, milles igaühes sisaldus väikevormide kõrval üks skertso. Tema eesmärgiks oli kõrvutada erineval ajal loodud teoseid jõudmaks järeldusele, et Chopini varase ja hilise loomingu kvaliteet on ühtviisi kõrge ning selles on aktuaalsed samad sisulised küsimused.

Teadupärast on Kenner plaadistanud Chopini teoseid helilooja lemmikpillil Pleyelil ja mänginud samuti Erardi ning Grafi klaveritel. Ta väidab, et vanadel pillidel mängimine on pannud ta sügavuti uurima nii artikulatsiooni,  rütmistruktuuri kui ka teoste kõlalisi iseärasusi. Samas kasutas Kenner täie veenvusega modernse klaveri omadusi, esindades nn suure saali mängu, kus ei peljata arendada dünaamika valjemat poolt, kaotamata seejuures kandvat ja laulvat piano-puudutust. Kenneri mängus oli õrnust ja hingamisruumi, ent ükski detail ei langenud seetõttu tervikust välja. Esitus oli allutatud rütmi seaduspärasustele, olles vaba vohavast romantilisusest, millega  Chopini muusikat sageli „kaunistatakse”. Masurkades oli tajuda midagi väga vahetut ja poola rahvamuusikale iseomast, skertsod olid esitatud aga suure dramaatilise pingega. Just selliseks iseseisvaks vormiks ongi Chopin Beethoveni ja Schuberti sümfooniatest ja sonaatidest tuntud skertso-osa arendanud, mis tõlgituna tähendab ju nalja, ent kus nali pole enam kaugeltki peamine idee. Kenneri Chopini tõlgenduses oli midagi täiesti uut,  ootamatut, selget, otsekohest ja filosoofilist. Seda võib teistsuguse tõlgendusviisiga harjunud inimesel olla esialgu raske vastu võtta, ent Kenneri mäng vallandas saalis tormilise aplausi. Loodan, et järgmine „Klaveri” festival pakub 2012. aastal samaväärseid elamusi.