Kas pilet USA muusikaturule on käes?

Tagasivaade ERSO debüütturneele Ameerika Ühendriikides

“Big talent comes from small country”, “Estonian orchestra a distinct success with help from young pianist”, “From Estonia, symphony brings beauty” – sellised olid mõned pealkirjad Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri Ameerika turnee kontserdiarvustustest. Jah, tõesti, peaaegu terve märtsikuu Ameerika Ühendriikides kontserte andnud Eesti rahvusorkester sai publikumenu tunda üksjagu. Ei möödunud ühtki kontserti, mis ei lõppenud ovatsioonidega püsti seistes. Kas uskuda neid keep smiling’u maa inimesi või mitte? Saalis kuulajate seas istudes ja vaheajal fuajees jalutades sai selgeks, et selle maa publik on väga emotsionaalne. Inimesed ei pelga võhivõõrale oma elamusi jagada ja teose osade vahel plaksutada. See aga ei tähenda, et puuduks nõudlikkus esituse suhtes. Kui vaadata ERSOt võõrustanud kontserdisaalide hooaja buklette, siis võib tõdeda, et inimesed peaksid olema hea ja paremaga harjunud – hooaja kavadest võis leida tippsoliste, -ansambleid, -orkestreid ja -dirigente kogu maailmast. Floridast puutus kätte West Palm Beachis asuva Kravis Centeri hooaega tutvustav teatmik, kust leiab ERSO kõrval nimesid, nagu José Carreras, Midori, Itzhak Perlman, Murray Perahia, Valeri Gergiev ja Kirovi sümfooniaorkester, Iván Fisher ja Budapesti Festivaliorkester, Lorin Maazel ja New Yorgi Filharmoonikud, Pinchas Zukerman ja Dallase Sümfooniaorkester, kui nimetada vaid väheseid.

Tekib kummaline kõhedust tekitav tunne, mõeldes sellele, kuidas tuua publikut kaheksasaja, tihedama paigutuse puhul maksimaalselt tuhandekohalisse Estonia kontserdisaali. ERSO kaheksateistkümnest kontserdipaigast Ameerikas oli vaid üks saal Eesti esindussaalist väiksem ning kaks umbes sama suured. Ülejäänud viisteist saali mahutasid 1200–2700 istekohta. Ja isegi, kui mõni neist saalidest polnud viimase kohani välja müüdud, tekitab siiski hämmastust, kui palju käiakse klassikalise muusika kontsertidel ja kui palju ameeriklasi tuli kuulama ERSOt. Eestis ei saaks me terve hooaja jooksul kokku nii palju külastajaid kui kaheksateistkümne kontserdiga Ameerikas. Ühendriikides on väga hästi toimiv abonementide süsteem. Prestiižne on omada abonementi, mis võimaldab sissepääsu hooaja kõikidele kontsertidele. See tagabki suures osas saalide täituvuse.

3.–31. märtsini reisil olnud ERSO andis kontserte kogu mandril: idarannikult läänerannikuni, kokku kümnes osariigis, dirigentideks kümnel kontserdil Eri Klas ja kaheksal ERSO peadirigent Nikolai Aleksejev. Alustasime Floridast (viis kontserti) ja lõpetasime Californias (viis kontserti), vahepeale jäid Georgia, Lõuna-Carolina, New York, Illinois, Indiana, Kansas, Colorado ja Nevada. Neli pikemat sõitu tuli teha ka lennukitega, ülejäänud sõitudeks oli sajaliikmelise orkestri käsutuses kolm bussi. Vahest kõige vaevalisemad olid sõidud, kus bussis tuli veeta terve päev, selliseid oli kokku kolm. Kogesime reisil (peamiselt bussi aknast) palju vaheldusrikkust nii kliimas kui ka maastikus: 30-kraadist ranna- ja 0-kraadist suusailma, soiseid troopikaalasid seal olesklevate alligaatoritega vee ääres, kaktustega kõrbemaastikku ja lumiste mäetippudega maalilisi vaateid ning kõrgmäestiku hõredat õhku. Kolm tuhat meetrit merepinnast polnud mitmele orkestrandile kerge taluda, kuid hapnikumaskid on sellistes oludes alati käepärast võtta. Kummalist raskust ja õhupuudust mängimisel kurtsid vist kõik puhkpillimängijad. Pidevalt muutuvad kliimaolud ja konditsioneeriga bussid mõjusid soodsalt viirushaiguste tekkele ja levikule orkestrantide seas. Päris mitmed pidid jääma mõneks päevaks voodisse, neist kaht oli vaja järjest kehvemaks muutuva enesetunde tõttu toimetada isegi haiglasse. Meie ainsa tuubamängija haigestumise tõttu asendasid teda kahel kontserdil ameerika kolleegid.

Südamlikud olid kohtumised kohalike eestlastega – ega korraga nii palju kodueestlasi neil seal kandis just sageli kohata ei õnnestu. West Palm Beachi kontserdi järel korraldati meile ookeani ääres meeldiv vastuvõtt, Californias saadeti tänutäheks lava taha korvitäis apelsine koos kahe vahuveiniga. Lava taha kätt suruma tuldi mitmel pool.

Turnee korraldaja Opus 3 Artists on Columbia Artists Managementi kõrval üks USA kahest suuremast agentuurist, kes orkestritele üldse kontserdireise teevad. Kolm aastat kestnud ettevalmistused kandsid vilja, korraldus oli tõesti esmaklassiline nii bussi- ja lennusõitude kui ka pillitranspordi osas kuni ajakavadeni hotellides ja kontserdipaikades, küpsiste ja kohvilaudade ning tähestiku järjekorda laotud toakaartideni. Selle tagasid kogu aeg meiega kaasa reisinud turnee administraator ja lavamänedžer ning aeg-ajalt viskasid silma peale ka agentuuri asepresident ja mänedžer, kes oli kogu ERSO reisi idee taga. Oluline oli ka pilliauto juht, kelle kindlal juhtimisel sõitsid orkestri pillid veoautoga terve turnee vältel läbi kogu maa ühest kontserdipaigast teise. Võib ju nuriseda, et oleksime tahtnud ise rohkem teoste koha pealt kaasa rääkida, rohkem eesti muusikat esitada, kuid kuna USAs annab suurema osa tuludest ikkagi piletimüük, siis tuli arvestada sealsete kontserdikorraldajate soove ja sisetunnet, millise repertuaari peale võiks rahvas kontserdisaali tulla. Meid ju seostatakse ikka suurte naabritega ja oodatakse seetõttu ka vastavat repertuaari. Ka solisti osas oli Opus 3 Artistsi esindajatel kindel ettekujutus. Prestiižse rahvusvahelise Van Cliburni nimelise pianistide konkursi hõbemedalist Joyce Yang oli kahtlemata kindla peale minek – ta on väga artistlik ja suure potentsiaaliga võitmaks publiku südameid. Ja nii ka läks. Kaks klaverikontserti, Rahmaninovi Teine ja Prokofjevi Kolmas, teenisid alati publikult aplausitormi mitte ainult teose lõpus, vaid ka osade vahel. Nii mõnigi kord nõudis publik solistilt ka lisapala, milleks korea päritolu ameeriklanna oli valinud Liszti klaveritranskriptsiooni Chopini imekaunist soololaulust “Moja pieszczotka” (ingliskeelses tõlkes “My Joys”). Pianisti tundeküllane esitus pani alati saali rõkkama. Ja vaheajal fuajees oli plaadimüügi laua taga alati pikk järjekord ja tunglemine, et solistilt autogrammi tema CD-le või kavalehele saada. Huvitav oli aga jälgida orkestri arengut turnee vältel kahe sümfoonia, Sibeliuse Teise ja Dvořáki Kaheksanda, ning Pärdi “Summa” ja “Cantuse” ettekannete kaudu. Siinkohal osutus õigeks ERSO direktori Andres Siitani ennustus enne reisi antud intervjuus ajalehele Sirp, et mida rohkem saab orkester mängida ja võistlustules olla, seda paremini ta mängima hakkab. Koosmängu tunnetus ja kõlakvaliteet olid selgelt tõusujoones, mitte aga õnneks pöördvõrdelises seoses pikkadest lennu- ja bussireisidest tingitud akumuleeruva väsimusega. Lisapaladest tekitasid alati kestvaid ovatsioone peamiselt Nikolai Aleksejevi leivanumbriks olnud Tšaikovski “Trepakk” balletist “Pähklipureja” oma lustliku esitusviisiga ja Eri Klasi juhatatud Elleri “Kodumaine viis” oma lihtsa põhjamaise iluga. Ka Sibeliuse “Finlandia” äratas publikus alati vähemalt äratundmiskahinaid, kuigi oli lisapalaks ilmselgelt liiga pikk.

Kas ERSO lunastas oma esimese Ameerika turneega pääsme USA muusikaturule, seda näitab aeg. Oli võimalus küll esineda väga soliidsetes kontserdisarjades kõrvuti sealsete tipporkestritega, kuid Carnegie Halli, Avery Fisher Halli ega Kennedy Centerisse me veel ei pääsenud. Kindlasti saime aga n-ö jala ukse vahele ja korraldajatelt lubaduse nelja aasta pärast ERSOt taas Ameerika Ühendriikides võõrustada.

Reisikirju illustreerituna intervjuude ja fotodega ning kajastusi nii Eesti kui ka Ameerika ajakirjanduses saab lugeda ERSO ajaveebi lehelt www.erso.ee/blog.

Siira kokkuvõtte kogu turneest tegi pianist Joyce Yang pärast viimast kontserti:

Turnee on läbi saanud, mis tunded sind valdavad?
Tunnen väga suurt rõõmu turnee kordamineku üle. Minu jaoks oli hetki, kus oli väga pingeline mängida, päev päeva järel reisides, palju tunde bussis… Kuid lõppkokkuvõttes oli väga nauditav esitada neid kahte kontserti koos orkestriga taas uuesti ja uuesti. Ja igal õhtul oli mul inspiratsioon teha midagi uut, tuua nendesse teostesse uut elu. Pean kogu seda protsessi nagu üheks hiigla suureks kontserdiks. Algusest kuni lõpuni ei olnud seda tunnet, et saan lõdvestuda. Olin kogu aeg justkui kõrges energiaväljas, lõputus erutusseisundis ning püüdsin endast kõik anda. See oli imeline reis ning minu jaoks väga huvitav kogemus. Olen väga kurb, et see läbi sai, kuigi ma ei tea, kui palju kauem oleksin ma vastu pidanud. Tagasi vaadates oli see väga nauditav protsess.

Sa ütlesid, et see oli sinu esimene turnee orkestriga…
Jah, mul polnud aimugi, mida oodata. Ma polnud varem eestlasi kohanud. Väga tore, et te kutsusite mind enne turneed oma kodumaale. Sain näha, kuidas te harjutate, kontserdiks valmistute, näha teie kodulinna. Paljud inimesed on minult küsinud, mida ma arvan Tallinnast. Parim asi oli, et sain tajuda seda õhustikku. Ma poleks sellest iialgi aru saanud, kui poleks seal olnud. Seda on väga raske kirjeldada. Tundsin midagi väga emotsionaalset, mis ümbritses kontserdisaali, kogu linna. Mulle oli väga oluline seda kogeda, enne kui teiega mängima hakkasin ja turneed alustasin. Mulle meeldib, kui inimesed avavad end mulle. Mind puudutas väga, et orkestrandid püüdsid minuga kontakti luua, mitte suhtuda minusse kui järjekordsesse isikusse, kellega nad peavad koos mängima. See oli isiklik suhe ja minu jaoks väga eriline.

Sa oled mänginud väga paljude maailma orkestritega. Igas orkestris on midagi unikaalset, mis jääb eriliselt meelde. Mis jääb sulle meelde ERSOst?
Ma ütleksin, et paindlikkus. Mul oli alati võimalus teha, mida ma tahtsin, see võib-olla sõltus ka dirigendist. Sain olla väga aus kontserdi ajal ning võisin mängida vastupidiselt sellele, mida tegime proovis, ning siiski tunda, et kõik tulevad minuga kaasa. Mind usaldati. Ma tõesti tundsin, et igaüks kuulab mind. Ja oli erilisi hetki, mil juhtus asju, mida me varem polnud harjutanud. Mõnikord tundsin, et kuulen iga mängijat nii hästi. Tundsin, et me võime liikuda koos ühtsena. Paindlikkus tähendab mulle jaoks kõike: orkester on valmis vastama sellele, mida mina teen; see on ärkvelolek, tundlikkus selle suhtes, mis toimub.

Turneel juhatas kaks dirigenti. Kui sa peaksid oma tuttavatele neid kirjeldama, siis mida sa ütleksid?
Kuigi ma mängisin vaid kahte kontserti, tundsin, et neid oli neli – nii erinev oli mängida maestro Aleksejevi ja maestro Klasiga. Alustades maestro Aleksejevist… Tema taktikepp on nii lõplik, nii selge ja tugev. Palju kordi avastasin end tegemas asju, mida arvasin, et ma kunagi ei tee. Tal oli võimu viia mind kuhugi, kuhu ma polnud veel kunagi ise harjutades sattunud. Ta juhtis mind, seisis tunneli lõpus, tõmbas mind sellest välja ja raputas mind täiesti uude maailma! See oli imeline tunne. Tavaliselt pean mina andma inspiratsiooni, kuid paljudel kordadel inspireeris tema mind, viies mind sinna, kuhu tema tahtis, ja hoopis uuele tasemele. Ta teadis alati, kuhu minna ja kuidas sinna jõuda. Ta teadis täpselt, millal mina lõpetan, ning suutis orkestri selleks sekundi murdosa jooksul ette valmistada.

Teisest küljest on maestro Klas, ma ütleksin, vastupidine sellele. Temas on ülim vabadus, ta lasi mul olla enda vastu väga aus. Mõnikord ma isegi ei teadnud, mida ma tahan, kuid mul oli ruumi hingata. Minusse tuli kontserdi ajal palju inspiratsiooni. Üllatasin sageli ennast, ta andis mulle ruumi kontserdi ajal mõelda ja ma sain palju huvitavaid ideid. Ma olin vaba eksperimenteerima ning selle käigus juhtub väga huvitavaid asju. Muusika lihtsalt viib täiesti uuele tasandile, millele ma polnud varem mõelnud. Selles on midagi väga intiimset.

Ma ütleksin, et nad on väga vastandlikud ja väga huvitav oli nendega töötada. Üks ja sama teos kõlas nende kahe juhatusel täiesti erinevalt. Nad inspireerisid mind täiesti erineval viisil. Kuid see on ju muusika – see pole kivisse raiutud, see on elav, see muutub ja suhestub kõigega enda ümber. Ja mina olen lihtsalt üks osa, mille kaudu muusika väljub.

Kas sa oskad välja tuua kontserti, millega sa eriliselt rahule jäid?
Ma ei mäleta kindlat kontserti, vaid üksikuid momente. Üks parimaid neist oli Rahmaninovi klaverikontserdi teine osa maestro Aleksejeviga: juhtus midagi väga imepärast, justkui aeg oleks seisma jäänud. Arvan, et parimad hetked muusikas ongi, kui inimesed mängivad tõesti koos. Sellised hetked on tõesti õiged. Siis tundub, et meie töö on vaieldamatu, et see on ainus viis, kuidas seda lõiku mängida. See oli väga eriline. Meenub veel hetk enne kulminatsiooni kolmanda osa lõpus – ma ei mäleta kellega ma mängisin, see oli hetk, kui sai lahti lasta kõik sisemised nägemused ja lihtsalt nautida muusikat, mis sind ümbritseb. Oli ka hetk, mil me ei lasknud kõike endast vabaks, me justkui hoidsime energiat tagasi selleks, et see vabastamine juhtuks hiljem, ja see oli väga võimas. Sellist sidet ei saa tegelikult sõnades kirjeldada ega ka harjutada, see võib juhtuda vaid sekundi murdosa jooksul kontserdi ajal, ja see juhtub ainult siis, kui kõik on õige. Need sekundid jäävad mulle igavesti meelde. Iga kord kui ma seda teost edaspidi mängin, ma tean, mis neil hetkedel juhtus ja mis muutsid kõik väärtuslikuks. Oli hetki, mis võtsid mul hinge kinni, ja minu osa oli võib-olla ainult kümme protsenti sellest. Sellistest hetkedest osa saamine on kokkuvõttes suur autasu sellele, mida ma teen.