Eri Klas: „See oli mulle üks elu reise.”

ERSO USAs

Sirbi lugeja juba teab, et Eesti Riiklik Sümfooniaorkester esines märtsis esmakordselt USAs, kontserte anti kümnes osariigis 18 õhtul, kaheksal dirigendipuldis peadirigent Nikolai Aleksejev ja kümnel Eri Klas. Seegi oli ette teada, et sealsed suured saalid olid aegsasti välja müüdud. Küsin teilt kui staažikalt „ameeriklaselt”: miks ühe suhteliselt tundmatu maa orkester nii suurt huvi äratas?

Eri Klas: Mõtlen, et kõik edusammud, mis on seotud Eesti vabanemisega, on Ameerikas olnud vägagi tähelepanu keskpunktis. Ma usun, et ootused, mida toob Eesti riik USA kultuuriturule, olid suured. Nagu teada, ollakse seal vägagi valiv, sest tegemist on võimalusterohke ja isegi kapriisse auditooriumiga. Jah, USA saatkond siin Tallinnas ütleb, et kellelegi pole antud viisasid nii palju kui mulle – olen seal käinud üle 40 korra ja juhatanud kokku 36 orkestrit (tihti korduvalt), sealhulgas nii suuri, top five’i või top ten’i kui ka väiksemaid orkestreid. Seekordne oli mulle vägagi vastutusrikas reis, elasin sellele väga kaasa, olin liigutatud ja uhke, et mulle selline võimalus üldse anti. See on usaldus.

Tegelikult olen ma sellestsamast ERSOst ju välja kasvanud – alustasin seal tööd rohkem kui 50 aastat tagasi – ja näinud selle orkestri tõuse ja mõõnu. Juhatasin nüüd kümmet ja Nikolai Aleksejev kaheksat kontserti. Tema juhatas põhiteosena tavaliselt Dvořaki Kaheksandat ja mina Sibeliuse Teist sümfooniat, millele lisandusid Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja „Summa” ning kaks klaverikontserti: Rahmaninovi Teine ja Prokofjevi Kolmas. Muide, selle valiku tegi vastuvõtja, firma Opus3 Artists. Mina ei tea, kuidas see leping sündis. Aga kui ERSO direktor Andres Siitan mulle ettepaneku tegi, olin meeleldi nõus. Teadsin, et selline ukseavamine sajale muusikule on väga tähtis ja olen selle reisiga vägagi rahul. Olen küll reisinud kogu oma elu, aga ütleksin ometi, et see oli mulle üks elu reise.

Kui ERSO-le oli see Ameerika avastamine, siis teile võis see kuu olla pigem ERSO avastamine. Nägite pingelises sõidu- ja tihedas kontserdigraafikus seda orkestrit ehk sügavamalt kui kunagi varem. Milline siis on meie esindusorkester praegu?

Aeg on muidugi edasi jooksnud ja neid ersokaid, kes seal sellest ajast, mil mina seal rohkem tegev olin, on järel väga vähe, ehk paarkolm sajast. Noorus on kaasa toonud taseme tõusu. Aga kui räägitakse pingest, siis mul ei olnud mingit pinget, sest orkester oli nii distsiplineeritud ja oskas selle aja jooksul nii palju muutuda. Arvan, et ERSO tervenes selle kuu jooksul vägagi jõuliselt ja tagasi tuli naeratav, rõõmsameelne kollektiiv. Ütlesin neile juba minnes, et lähete riiki, kus iga vastutulija võib teile naeratada ja küsida, kuidas teil täna läheb, või kiita teie väljanägemist sooviga, et see päevakene oleks kas või pealiskaudselt öeldud sõnades positiivne. (Mõeldes kibestumisele, mida meil siin on nii palju, tahaksin loota, et kunagi mõeldakse välja mitte üksnes vähi-, vaid ka sapivastased tabletid …)

Nii et unustage ära jutt raskest turneest. Ka üks kontsert võib olla piinarikas, kui orkestri ja dirigendi või solisti vahel ei ole kontakti. Meil vedas kõvasti ka solistiga, sest 22aastane Joyce Yang osutus suurepäraseks pianistiks, aga veelgi suurepärasemaks inimeseks! Ta oli suuteline mängima 18 kontserti, tegemata ühtegi viga ja sütitades orkestrit, ning samal ajal nii orkestrantide kui dirigentidega rõõmsalt suhtlema. Ja reisikilomeetrid – ütleksin, et see oli lisaboonus, et saime anda need 18 kontserti nii suurtes kui väiksemates linnades. Alustasime Floridast, käisime ära New Yorgis, olime mägedes, kus õhk juba hõre, ja kevades ning kesksuveski, kui lõpetasime Californias. Kõikjal võeti meid väga soojalt vastu ja kriitika, nii vähe või palju, kui seda ilmus, oli samuti positiivne. Ikkagi oli tähtsam see, kuidas rahvas meid vastu võttis, ehk plaksomeeter. Meie mängisime kõikidel kontsertidel lisapalu, aga asi polnud lisapalades, vaid kuulajaskonna entusiasmis: publik hüppas kontserdi lõpus püsti ja hüüdis braavo!

ERSO käitumise kui ka arengu kohta on mul ainult kiidusõnu. Viimasel kontserdil San Franciscos, kui olime kõik lisapalad ära mänginud, ei jäänud mul muud üle kui pidada väikene kõne publikule ja orkestrile, avaldada heameelt, et esitasime oma riigi sümfoonilise muusika ja orkestrikultuuri kohta sellise aruande. Lõpus mängisime veel „Kodumaise viisi”, ja kuigi saaliski oli seekord palju eestlasi, läksid eriti südamesse orkestrantide silmis helkinud pisarad … See oli meteoroloogilises mõttes üks päikeseküllane reis, aga ka emotsionaalselt reis kevadesse. Ja väsinud pole meist keegi, sest positiivne elamus annab ainult jõudu juurde.

Seda edulugu on hea kuulda, ent praeguse majanduslanguse, kokkuhoiu ja raiskamise temaatika taustal küsin, tõsi, vastuses kahtlemata, kuidas hindate sellesse turneesse investeeritud kroone.

ERSO näitel ütleksin, et raiskamine on loba ajamine ajakirjanduses. Andkem endale aru, et ei mulle ega kellelegi ERSOst polnud seni helistanud ükski, isegi mitte „kollane” ajakirjanik. Oleksime nagu salaja käinud, ometi on see ajalooline sündmus! Tõeline kultuurireis, mida kroonis vastuvõtnud firma Opus3 Artistsi tänu ja tagasikutse. Nii et pidasime sellele eksamile vägagi hästi vastu. Ja kui siin kõneldakse sportlaste saavutustest, Baruto heidetest või jalgpallurite väravapüüdlustest, siis võib julgelt öelda, et meie sajaliikmeline (sega)meeskond konkureeris praegu maailma tipptasemel võistlusel ja tuli sealt võitjana välja – ERSO avas akna (ja ka ukse) Ameerikasse. Olen väga uhke ERSO kvaliteedi ja selle reisi tulemuse üle.