Sumera sümfooniad nr 1 ja nr 6

20. mai 2025.

Andrew Mellor, Gramphone

Lepo Sumera on ilmselt kõige tuntum selle poolest, et ta oli laulva revolutsiooni ajal Eesti kultuuriminister. Kuid on põhjust väita, et ta oli ühtlasi 20. sajandi teise poole üks kaalukaimaid sümfoonikuid riigis— ja seda Euroopa piirkonnas, kus sümfooniažanril oli veel sel ajalgi keskne ja elujõuline roll (Kerri Kotta põhjalik kommentaar plaadi brošüüris selgitab selle põhjuseid).

Sumera esimene sümfoonia sobib hästi kõrvuti tema viimase, kuuenda sümfooniaga — mõlemad jagunevad kahte peaaegu võrdsesse ossa ning nende dramaturgiline ülesehitus peegeldab läbimõeldud kulminatsioone: esimese sümfoonia kõrgpunkt saabub selle teises osas, kuuenda sümfoonia oma aga esimeses osas. 1981. aastal kirjutatud esimese sümfoonia ajaks oli Sumera juba hüljanud atonaalsuse ja liikunud neomodaalse stiili suunas. Selles teoses on kohal kõik Eesti helikeelele iseloomulikud jooned: kellahelinad, Arvo Pärdi mõju ning kummituslik, traagiline atmosfäär, mis saadab muusikat, eriti selle lainetena kulgevas avaosas. Teine osa vaheldub pahaendeliselt ähvardavate kujundite, burleskse maniakaalsuse ja jõhkrate tsitaatide mässu vahel.

Need kaks teost mõjuvad tervikuna peaaegu nagu ühe sümfoonia kaks osa: esimese sümfoonia lõpu iseloomulik puuplokkidega orkestratsioon kajab kuuenda sümfoonia alguses. 2000. aastal, vahetult enne Sumera surma kirjutatud kuues sümfoonia on vormiliselt palju veenvam ja küpsem, sümfoonilise arhitektuuri haripunkt. Sumera ei olnud selleks ajaks oma stiili muutnud: tema muusika on endiselt otsekohene, kohati filmilikult mõjuv, kuid samas rangelt üles ehitatud, viies kuulaja keerukate sisemiste arendusteni. Teine osa toob kaasa tugeva sümfoonilise kulminatsiooni.

Poliitikast ei pääse — nagu paljude 20. sajandi lõpu Balti heliloojate puhul. Kui esimest sümfooniat võib vaadelda kui klassikalist protestiteost, millele sümfoonilise vormi mitmetähenduslikkus annab teatud varjutuse, siis kuuendas võtab Sumera justkui kokku oma nägemuse „uuest“ Eestist aastatuhande vahetuse kontekstis. On rõõm kuulata seda olulist osa Balti muusikat Eesti esindusorkestri suurepärases ja kaasahaaravas esituses.

Loe arvustust Gramophone’i kodulehel.