Olari Elts viib uut saali igatseva ERSO randa kõrbemuusikat mängima

Hendrik Alla, Postimees

• Tallinn vajab üht suurt ja korralikku ja tänapäevast kontserdisaali
• Minimalismi on vaja täie tähelepanuga kuulata, et mikroskoopilised muutused esile tuleksid
• Lääneeurooplased hakkavad juba Šostakovitši muusikast aru saama

ERSO korraldab suvepäevad veebruaris. Dirigent Olari Elts surub varbad sooja liiva ja kujutab ette, kuidas liiva kohal hakkavad kõlama võimsad minimalistlikud heliteosed. Minimalism nimelt ei tähenda, et muusika peaks vaikne olema.

14. ja 15. veebruaril kõlab kõrbemuusika Tallinnas Rocca al Maresse vanasse Terase tehasesse rajatud siserannal Teras Beachil, kus on alati 26 kraadi sooja ja 60 sentimeetrit pehmet liiva. Kavas on Steve Reichi «Desert Music» ja John Luther Adamsi «Become Desert». ERSO kodusaalis Estonias ei tuleks sellest midagi välja.

Miks läheb ERSO muusikat mängima sinna, kus rannavollerahvas talviti trenni teeb?

Tahame pakkuda hoopis teistsugust, akadeemilise saali vaba elamust. Kaks pealkirja poolest kõrbega seotud lugu sobivad sinna nagu valatult, kuigi kummalgi kõrbega otseselt pistmist ei ole. Mõlemad minimalistlikud teosed on kui rituaalid, millele alistudes võiks tunda end ülendatult.

Veel üks põhjus on see, et me ei mahuks täies koosseisus Estonia kontserdisaalis seda muusikat esitama. Peaksime saalist välja võtma kõik toolid ja veel midagi põhjalikult ümber korraldama. Mis toob meid tagasi selle juurde, et me Estonia kontserdisaali 21. sajandil ikkagi väga hästi ära ei mahu – väga paljudel põhjustel.

Ma ei mäleta, et filmilinnakute ja Sükude kõrval oleks keegi rääkinud uuest suurest kontserdisaalist.

Meie kogu aeg räägime ja ei väsi, sest sellega on kiire. Probleem on see, et Tallinna kesklinn ehitatakse täis, aga niisugune maja peaks ikka kesklinnas olema. Sellised otsused ju mõjutavad riigi kultuuri pikemalt kui üks valitsemisperiood. Kohas peame kokkuleppele jõudma, selle järel saaks hakata eelotsuseid tegema. See ei pea tähendama kohe kümneid miljoneid eurosid ehitusraha.

Ega kontserdisaal teiste kultuuriasutustega võrreldes nii kallis olegi, aga lahendaks päris mitme institutsiooni probleemid, eelkõige ERSO ja Filharmoonia Kammerkoori omad. Igasuguseid kohti on välja käidud, aga ükski ei ole sõelale jäänud. See saal peab sündima linnavalitsuse ja riigi koostöös, sest tähtsa regionaalpoliitika juures ei maksa ära unustada, et pealinn on ikkagi Tallinn.

Ooperimaja ehitus ei lahenda kontserdikülastaja, ERSO ega Filharmoonia Kammerkoori probleemi, sest repertuaariteater täidab oma saali ise hommikust õhtuni ära ning ka lavaspetsiifika on hoopis teine. See oleks sama, kui püüda jäähokit ja rannavollet samas saalis korraldada. Analüüs on näidanud, et peale töötajate einelaua midagi ühendada ei ole.

Missugune peaks see saal olema?

Enne kui hakata rääkima multifunktsionaalsest, mis on ju ka väga tähtis, ei tohi unustada, et selles saalis peaks akustiliselt esitatav muusika saama kõlada kõige paremal kujul.

Lisaks see, et publikul oleks parim ülevaade – tõusva põrandaga saal või viinapuuaia tüüpi saal, kus publik istub ümber lava terrassidena tõusval põrandal. Viimane annaks akustiliselt palju võimalusi. Muud publikuruumid peaksid olema riigi esindussaali väärilised.

Veel peab seal olema ekraanide kasutamise võimalus.

Muidugi täismõõdus, lavasuurune proovisaal. See viimane ei tohi asuda liiga madal, seda viga on maailmas mitmel pool tehtud. Seal resideeruvatel muusikutel on vaja inimväärseid töötingimusi ka lava taga.

Vähem tähtis pole arhitektuurne mõõde, sest kesklinnas puudub dominant. Mõistlik oleks sellest teha riigi ja linna esindushoone.

Te ei taha just eriti palju? Lihtsalt uut kontserdisaali Tallinna kesklinna, mis kõlab ägedalt ja näeb vapustav välja?

See saal peab olema multifunktsionaalsem kui Estonia kontserdisaal, et saaksime seal ette kanda kõiki maailma muusika olulisi teoseid. Estonia kontserdisaal on kahtlemata nunnu, kuid koorilauluks ja aktusteks ehitatud saali on nii mitu korda ümber ja üles ehitatud. Ei vastanud ta korraliku kontserdisaali tingimustele ka sada aastat tagasi. Lava oli väike juba algusest peale, publikul ruumi vähe jne.

Oluline on see, et selles majas käiks elu päev läbi. Tallinnas puudub selline avalik esindushoone. Helsingis on näiteks uus raamatukogu Oodi ja loomulikult kontserdimaja, kus elu keeb.

Üks Euroopa parimaid näiteid on Casa da Música muusikamaja Porto linnas Portugalis. Seal toimuvad sündmused hommikust hiliste õhtutundideni. Arhitektuuriliselt geniaalne maja, kus saab esitada nii sümfoonilist kui ka kammermuusikat, džässi, koorikontserte, maailmamuusikat. Maja ümber lainetav rulapark on järjest nooremat publikut juurde toonud.

Leedu Vilnius on Tallinnast väiksem, aga ometi tegutseb seal kaks (!) orkestrit. End rinderiigina defineerinud riik on suutnud ühe saali renoveerida ja teisele orkestrile ehitatakse uus. Lätis on samuti hakatud tegutsema ja Varssavis on suured plaanid. Meie oleme kahjuks juba viimased.

KONTSERT

«Desert music»

Sarjas «Audiospaa»

14. ja 15 veebruaril Tallinna rannaspordi- ja vabaajakeskuses Teras Beach

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ERSO

John Luther Adams «Become Desert» (kestab u 40 min)

Steve Reich «The Desert Music» (kestab u 45 min)

Pärast kontserti DJ Villem Vatter

Olematust kontserdimajast tagasi audiospaasse. Ütlesite, et lavale saab seatud neli komplekti timpaneid, ühte serva vaskpillid ja teise puupuhkpillid, koor hoopis neljandasse seina, aga mis seal kõlama hakkab?

Kõlab kahe minimalismi suurkuju kaks täiesti vastandlikku lugu. Mitte ükski teine 20. sajandil tekkinud muusikastiil ei ole vastuolulisem kui minimalism. Ühest küljest taastas see oma pealispindse lihtsuse ja kordustega möödunud sajandi lõpus sideme helilooja ja kuulaja vahel, samas enamik selle muusikastiiliga seostatud heliloojaist ei tunnista seda seost.

La Monte Young ütles, et see on minimaalse tähendusega muusika. Eks alguskümnenditel oligi tehnoloogiline osa ehk tihti olulisem kui tähendus. Ka sümfoonia aluseks on tihti minimaalne muusikaline materjal, kuid sellest seemnest arendatakse välja terve puu. Minimalistlikus muusikas toimub areng ühte motiivi varieerides, motiiv ise väga palju ei muutu.

Eesmärk või kohalolek? Reichi muusikast võib leida seoseid keskaegse hoketiga, samas tahab ta, et iga muutus oleks kuulajale jälgitav. Adamsi teoses on muutused võimalikult sujuvad ja värvide/varjude vahetused märkamatud, ja olulised on ka ülemheliread – seal võib pisi-pisikest kokkupuudet leida spektralismiga.

Muide, varase Reichi «Pendelum Music» on päris lähedane György Ligeti teosega «Poéme Symphonique for 100 Metronomes». Idee on sama: üks sumbub vaikusesse ning teine, vastupidi, pikka, katkematusse helisse.

Üldiselt aga minimalistlikus muusikas ajaga ei mängita, see on konstantne ning selle taju võib tihti sootuks kaduda. Minimalistliku, underground-skeenel tekkinud muusika algusaastaid on kindlasti mõjutanud 1960ndate alternatiivne popmuusika, India raagad, Bali gamelanimuusika.

Reichi kõige suuremale koosseisule kirjutatud teos ongi «Desert Music», mida me Teras Beachil mängime. Lisaks ERSO-le osaleb Filharmoonia Kammerkoor. Lugu peab kõik 45 minutit järjest filigraanse täpsusega tiksuma ja selle struktuur on vastupidine John Luhter Adamsi muusika omale.

Adamsi «Become Desert» on vastupidiselt Reichi teosele väga orkestraalne ning värvid on seal olulisemad kui kõik muu. See kõlab nagu ideaalne päikeseloojang.

(USAs on kaks minimalistlikku heliloojat, kelle nimi Adams ja kes kipuvad segi minema: John Coolidge Adams (s 1947) ja John Luther Adams (s 1953). Jutt käib viimasest. John Luther Adams kasvas üles Alaskal ning mõtles kaua, kas saada heliloojaks või jääda looduskaitsjaks. Lõpuks mängis end täiesti nurka, sest ei suutnud kahe kutsumuse vahel valida, mõlemad valdkonnad vajaksid täit tähelepanu. Konsulteeris siis sõbra, Ameerika avangardhelilooja Lou Harrisega, kes ütles talle kuldsed sõnad: «Poole kohaga tööd pole olemas, on ainult pool palka!» – H. A.)

Adamsi läbimurdeteos «Become Ocean» sai Seattle’i orkestri salvestusena Grammy. Tal on kolm sarnase struktuuriga lugu, lisaks kõrbele ja ookeanile veel jõest «Become River». Tema jaoks on pillide mängust olulisem see, MIS instrumendid KUIDAS saali paigutada. Ta on üks neid väheseid heliloojaid, kes on kirjutanud lugusid ekstra vabas õhus ette kandmiseks. See on võrdlemisi haruldane, sest juba 19. sajandil teatas Berlioz, et vabas õhus muusikat ette kanda ei ole võimalik. See tsitaat on suurelt välja toodud Berliozi sünnikoha muuseumis La Côte-Saint-Andrés, kus korraldatakse tema muusika vabaõhufestivali.

Adamsi orkestratsioon on väga värviline ja seal meetriline dimensioon peaaegu puudub, aga väga vaikselt ja aeglaselt muutub loo värvipalett. Kõik tema kolm lugu on sarnases võtmes kirjutatud. Nivoo kasvus on ta väga osav, samuti pikkade liinide üles ehitamises. See ei ole klassikalises mõttes sümfooniline arendus, vaid pigem spektraal-minimalistlik.

Seevastu Steve Reichi muusikas on pea erandita kesksel kohal rütmistruktuur. Ühest struktuurist teise minnakse ilma igasuguse ettevalmistuseta. Samamoodi on harmooniaga. Rütmilised muutused tulenevad talle nii omasest nihketehnikast – sama rütmimoodulit esitavatest muusikutest osa nihkub taktiosa võrra paigast. Muusika põhielemendid (harmoonia, rütm, dünaamika ja orkestratsioon) püsivad muutumatuna päris pikalt – muutused toimuvad plokkidena.

Ma seletan minimalismi endale niimoodi: kuna see on niivõrd monotoonne, siis tundub see, kui midagi muutub, kohutavalt tähtis ja põnev. Nii töötab see elektroonilises muusikas, näiteks techno’s, mida suhteliselt palju kuulan.

Jah, nii ongi. Päris paljud techno-mehed räägivad, kui oluline on nende jaoks Steve Reich, seal ikka mõjutusi on. Aga Reichi ega Adamsi vormiline lihtsus ei tähenda, et seda võiks lihtsalt taustaks kuulata. Vastupidi, täisnaudingu saamiseks on vaja just täie tähelepanuga kuulata, et mikroskoopilised muutused esile tuleksid.

Mis on «Audiospaa» sarja mõte?

«Audiospaas» kavas on muusika, mida Estonias on ühel või teisel põhjusel keeruline esitada. Eks ta natukene on väljunud juba esialgsest ideest, millega mõned aastad tagasi alustasime. Minimalistlikku muusikat on me oma kontserdisaalis akustilistel põhjustel tihti raske mängida. «Audiospaasse» leiavad tee ka need inimesed, kes kontserdisaali nii lihtsalt ei tule.

Kuna ERSO on Eesti ainukene suur orkester, siis me peame katma palju laiemat repertuaariskaalat, kui mõni suure linna sümfooniaorkester. Üks minu suuremaid ja pikemaid eesmärke on olnud ERSO repertuaari laiendamine nii palju kui võimalik, mis eeldab, et publik usaldab meid.

Ideaaljuhul peab meil olema selline kontserdisaal, kus seda kõike teha. Pärast pandeemiat oli meie eesmärk saal uuesti täis saada ja selle oleme saavutanud. Ma arvan, et olime Põhja-Euroopas üks esimesi orkestreid, kes sai saali jälle täis.

Kuidas see juhtus?

Eelkõige on see kinni inimestes laval. Aga kindlasti on oluline korraldajate hiilgav töö ja kindlasti ka kava. Sel hooajal on publik hakanud meid usaldama ja saame minna kavaga järjest loomingulisemaks ja laiahaardelisemaks. Valdav enamik huvitavaid teoseid on ju suhteliselt tundmatud, aga sama head kui need, mida me kõik teame ja kodus järele vilistada suudame.

Kindlasti tuleb vältida jõudmist surnud ringi, kus on näiteks Ameerika orkestrid: neil on väga raske uuemat muusikat või pisut suuremat kogemust ja ettevalmistust nõudvat muusikat ette kanda. Euroopa suurtes linnades on kavad ikka kordi huvitavamad ja intrigeerivamad.

ERSO probleem on see, et peame ühe orkestriga täitma nii erinevaid ülesandeid, kuna oleme pisikese riigi ainuke suur sümfooniaorkester. Minu arvates oleme päris hästi hakkama saanud.

Tahaksime olla suuremad kaastellijad mitte ainult Eesti heliloojate teostele. Teiste riikide orkestrid tellivad heliloojatelt teoseid, mis on praegu olulised ja mis tuleks ette kanda. Meie saaksime osaleda, kui oleks selle jaoks raha. Näiteks kava, mida mängisime novembri keskel, kus hiilgavalt soleeris Teodor Sink ja mis sisaldas Messiaeni ja Dutilleux’ ja Saariaho töid. Sellise kava üle võib ka suurtes linnades uhke olla.

Mullu suve lõpus esinesite techno-klubis HALL, mis on nüüd programmiklubina uksed sulgenud.

Jah, seal läks hästi. Eks me planeerime selles võtmes kontserte ka järgmiseks hooajaks.

Kuidas käib programmi koostamine? Ma oskan näha diagrammil kolme kõverat: mida ootab publik (mille eest nad tahaksid maksta piletiraha), mida oodatakse riiklikult orkestrilt ning mis meeldib muusikutele ja mida peadirigent tähtsaks peab. Kuidas nende parameetrite nihutamine käib, et sünniks üks tugev ja huvitav programm?

Lisaks veel üks parameeter: milline repertuaar on oluline orkestri arenguks. Et areneks sümfonismi (on näha, et ei meeldi see sõna Eltsile – H. A.) traditsioon, on oluline just uuemate teoste esitamine ja tellimine.

Kõige olulisem on siiski see, et me mängime muusikat, mis meie arvates peaks olema publikule oluline just praegu, sellel kuupäeval ja selles saalis. Ei ole mõtet mängida lugu, mis mulle väga meeldib, aga millest ma tean, et see praegu paljusid inimesi ei puuduta. See on huvitav, kuidas mingid heliloojad mingitel aegadel rohkem korda lähevad.

Minu selle aasta, aga vist kogu selle hooaja suurim muusikaelamus oli ERSO 10. jaanuari kontsert, kus ettekandele tulid Šostakovitši 2. viiulikontsert ja 4. sümfoonia. Kas seda kava oli just nüüd ja praegu vaja esitada?

Kindlasti jah! Neljas on tema üks avangardsemaid sümfooniaid. Siin on kõige selgemini näha tema suure eeskuju Mahleri mõju. Ühest küljes on see essents sellest, kui kaugele sai Šostakovitš [Stalini ajal Nõukogude Liidus] üldse minna. Millist muusikat oleks ta kirjutanud, kui oleks saanud kirjutada Lääne-Euroopa vaba mehena! See sümfoonia on harmooniliselt ta kõige huvitavam ning ka sisult üks sügavamaid. Selle sümfoonia lõpp on sama kvaliteediga kui Mahleri parimad finaalid.

Tänavu täitub tema surmast 70 aastat. Mulle tundus mõned aastakümned tagasi, et Lääne-Euroopas Šostakovitšist aru ei saada. Hiljutised sündmused on teinud tema loomingu õhtumaades arusaadavamaks kui kunagi varem – seda kinnitas ka kontsert jaanuaris.

Kuivõrd jätate te esituse ajal ruumi spontaansusele või peab kõik rangelt paigas olema?

Asjad peavad olema paigas! Tean väga hästi, et see detailitamine käib orkestritele mõnikord närvidele. Kõik orkestrid töötavad erinevalt ja igaühel on oma nägemus sellest, kuidas üks ideaalne proov peaks välja nägema. Mina tean, kuidas ma tahan pikka liini kujundada.

Selleks, et «maja» arhitektooniliselt valmis saaks, peavad ehitusplokid olema viimistletud. Kontserdi õnnestumise nimel peab ka mört nende vahel olema viimistletud. See viis, kuidas motiivid omavahel suhestuvad, peab olema proovis välja töötatud. No eks ma mõnikord lähen sellega vast liiga hoogu ka.

Kui detailid on paigas, saab kontserdil võtta vabaduse sellest kaugemale liikuda. Minu jaoks on oluline, et saame interpretatsioonile lisada veel ühe kihi siis, kui publik on juba saalis.

On teil ette tulnud hetki, kui märkate partituuris midagi niisugust, mida varem ei märganud või oluliseks ei pidanud?

Loomulikult! Mida keerulisem partituur, seda rohkem seda juhtuda võib. Eriti huvitav ja ka traagiline on see, kui see juhtub mõne klassikalise partituuriga, mida olen palju juhatanud. Enesekriitika korras: seda juhtub päris palju! Väga tore, et juhtub!

Eelmisel nädala juhatasin Soome Sibeliuse akadeemia üliõpilastega Mendelssohni 4., Itaalia sümfooniat, mida olen elus kindlasti üle kümne korra juhatanud. See on üks neid, mida suudaksin vist ka ilma partituurita juhatada. Avastasin paar detaili, mis tundusid interpretatsiooni seisukohalt päris olulised.

Ma ei saanud nooremast peast, eelmisel sajandil aru nendest dirigentidest, kes käisid ja juhatasid igal pool samu lugusid. Miks nad midagi uut ei õpi?! Eks nad õppisid ka muidugi. Nüüd olen aru saanud, et sel on ikka väga suur väärtus, kui ettekanne saab aastakümnetepikkuse kogemuse toel viimistletud vormi.

See, kuidas interpreteeritakse teksti sõnateatris, erineb totaalselt sellest, kuidas interpreteerime muusikat. Ooperis ja kontserdilaval on vabaduse aste erinev. Minu jaoks on eriti oluline olnud sümfooniaorkestri ja sõnateatri loominguline dissonants – see on hästi põnev. Olen teinud ettepanekuid sõnateatrile. (Näiteks koostöö Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga lavastustes «Pööriöö uni» ja «Macbeth» – H. A.)

See on olnud hästi õpetlik. Riike, kus inimesed sõnateatrit nii väga armastavad, on hästi vähe. Seetõttu on siin ideaalne pinnas sellise kombinatsiooni tekkeks. Paljudes teistes riikides poleks orkester olnud nõus niimoodi ühte lavastust ette valmistama. Eriti veel «Macbethi», kus pidime looma ja proovima asju kohapeal, nagu saab endale lubada sõnateater.

Sümfooniaorkester sellist asja endale reeglina lubada ei saa, sest aeg on piiratud ja see, kuidas meid on treenitud esituseks valmistuma, on hoopis midagi muud.

Tänapäevased lavastusmeetodid on ilmselt orkestriproovist spontaansemad ja improvisatsioonilisemad.

Just, samuti see, kuidas suhtutakse klassikasse. Ajaloolist repertuaari mängides on üha olulisem, kuidas balansseerida «tõde» ehk HIPi (historic informed performance practice – printsiip, et teos tuleks ette kanda võimalikult samades tingimustes kui loomise ajal) sellega, mis kõnetab praegust publikut. Mida vanem muusika, seda olulisem see tasakaal on.

Nüüdisaegse muusika puhul on see suhe hoopis teistsugune ja interpretatsioonilist vabadust võtta on palju kergem, sest me oleme ju ise osa just praegu elavast traditsioonist, eriti kui saab heliloojale helistada.

Kuidas alustate tööd uue teosega? Millised riistad dirigent oma tööriistakastist välja võtab?

Kõige raskem, aga ka kõige nauditavam on ikkagi õigete teoste (ja hiljem ka seoste) leidmine, nii et nad täiendavad teineteist. Nad peavad muidugi ka helilise terviku moodustama, sest mõnikord näeb paberil kõik väga hea välja, aga järjest esitades ei pruugi üldse toimida. Niisuguste asjade kokkuviimine on minu jaoks üks põnevamaid asju. Mõnikord võib ühe puuduva teose terviklikku kavasse otsimine võtta aastaid.

Protsessi käigus loon mingisuguse struktuuri, mis peaks tagama kontserdiõhtu terviklikkuse. Tahan, et tekiks kaar üle nende teoste. Alustan suurematest struktuuridest ja lähen väiksematele.

Selleks on vaja läbida kihte, dirigendid töötavad erinevalt. Mõnest teosest on kohe näha, kuidas seda võiks ette kanda. Teistega läheb paar päeva aega. Mõnda olen mõelnud aastaid. On teoseid, mida olen vaadanud ja siis ära öelnud: ma pole nende ettekandmiseks valmis. Seetõttu olen ka kontserte ära öelnud, mis on agendile mõistagi suuri sekeldusi põhjustanud.

Näiteks seesama Šostakovitši 4. sümfoonia – mind on kaks korda seda juhatama kutsutud, olen kaks korda ära öelnud ja nüüd olin esimest korda valmis. Ka enamiku Bruckneri sümfooniate jaoks pole ma olnud valmis.

Pidin kord minema Saksa teatrisse juhatama Weberi «Freischützi». Rumala peaga kuulasin dirigent Carlos Kleiberi salvestust sellest ja kohe pärast seda helistasin agendile ning tühistasin. See oli ideaalne, oli lootusetu midagi sellist saavutada.

Kui eeskujudest rääkida, siis Kleiber on kindlasti üks neist. Ta küll vihkas salvestamist ja töötas enda sõnul ainult siis, kui külmkapp tühi oli. Soovitan kuulata tema ettekannet, samuti tema «Roosikavaleri» salvestust.

Minu käest on vahel küsitud, mida see dirigent seal orkestri ees üldse teeb. Ma vastan, et meie töö sarnaneb sellega, mida teeb lavastaja proovisaalis, meie oleme lihtsalt need õnnelikud, kes saavad protsessi ka ettekande käigus olulisel määral mõjutada ja kontrollida. Selle tõttu saab kontserdi ettevalmistus olla niivõrd palju sõnateatri omast lühem.

Kas teile ei tundu, et meil on muusikat liiga palju? See on nii kergesti kättesaadav, et me kasutame muusikat mürana.

See on vaikusekartus ehk sedatefoobia. Tehnoloogia võimaldab muusikat kätte saada järjest lihtsamini ja tehisaru saab isegi muusika loomisega uskumatult hästi hakkama, nii poplaulu kui isegi juba orkestriteosega. Loodame, et inimliku mõõtme saavutamine võtab AI-l veel natuke aega. Parim heliteos sünnib tihti reeglite piiril. Oluline on see, kuidas reeglitest üle astuda.

ERSO

• Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on vanim järjepidevalt tegutsev sümfooniaorkester Eestis
• Asutati 18. detsembril 1926
• Alates 2020 peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts
• 2004 – Grammy auhind
• 2006 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (kandva rolli eest Eesti muusikaelus)
• 2020 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (koos Olari Eltsiga, klassikaalbum «Heino Eller. Sümfoonilised poeemid»)