Tarmo Tiisler: muusikasõbra pihtimus

Tarmo Tiisler, ERR

Hoopis suurem mure on mul oma igapäevasest spordimaailmast väljatulemisega. See on maailm, kus kõik on mõõdetav. Muusikas ei ole, aga ometi tahaks ma alati aru saada, kas see, mida ma sel õhtul kuulsin, oli hea, EM-tase või maailmatase, kirjutas Tarmo Tiisler arvamusloos.

Ma olen spordireporter ja see ei ole kontserdiarvustus.

See on seletuskiri nende nimel, kelle meelest (mõne erandiga) lõppes “ilusa muusika” kirjutamine 19. sajandiga. Kes tunnevad rõõmu sellest, kui tunnevad teose keskel ära paar takti tuttavat viisijuppi. Kelle jaoks see on paarisekundiline hetk, kui saab tunda end natukegi võrdsena kõikide nende kõrgeltharitud muusikainimeste seas, kellest moodustab kontserdipubliku enamus. Või vähemalt nii mulle tundub.

Ma olen ERSO kontsertidel käinud vähem kui kümme aastat, lihtsalt ei sattunud varem konksu otsa. Võiks ju arvata, et midagi nagu on, aga minus on jätkuvalt mõningane süütunne, et ma olen saalis võõrkeha ja ei oska kuulata “õigesti”.

Mitte et ma oleks kuskilt lugenud, et kuidas on “õigesti” ja teiste kunstžanrite puhul ma sellele ei mõtle. Aga klassikalise muusika kontsert seostub mulle endiselt millegi range ja tõsisega, mille puhul sõna “meelelahutus” kasutamine oleks jumalatapp.

Minu kontserdiõhtu on järgmine: püüan alati pool tundi varem kohal olla ja alati mõtlen, millal need pileti valideerimise väravad tööle pannakse. See pole üldse etteheide, vaid minu kontserdieelmängu auftakt.

Kunagi ütles saatejuht Marko, et ta tunneb nägupidi enam-vähem kõiki kohalolijaid. Ka mina olen sellise baasiga, et tuttavaid nägusid on raudselt üle poole. Tervitan teadlane Kristelit, nõunik Rasmust ja näitleja Kerstit, mul on nendega kohtumise üle siiralt hea meel, nagu paljude teistegi tuttavate üle. ERR on alati kohal meeldivalt suure esindatusega ja see loob kuidagi omamoodi tiimitunde.

Kui orkester tuleb lavale, fikseerin ära, kas minu head tuttavad Kaido, Kristiina ja Meelis on seekord koosseisus. Saaks muidugi ka kavast lugeda, aga mulle meeldib esmalt ise otsida ja kui ei leia, siis igaks juhuks kontrollin paberilt üle.

Ukraina hümn on reeglina õhtu üks hinge minevamaid hetki. Minu jaoks see olukord, kus muusika ei ole ammu enam lihtsalt taktide ja tempode rida.

Ma ei käi reeglina kuulamas kindlaid asju, vaid tulenevalt oma igapäevatööst tulen, kui õhtu mul ja kaasal vaba. Reeglina käin abikaasaga ja kui tema tulla ei saa, püüan kedagi kaasa leida. Olen ka üksi olnud, aga kaaslasega on toredam. Saab pärast arutada.

Seekord siis “Poska ja Sibelius”.

Elis Halliku “Aegisega” ma kontakti ei saanud. Nagu tihti kontserdi esimese teosega, mis sageli (?) uuemast ajast. See ei ole absoluutselt etteheide autorile, ma lugesin läbi nii kavalehel kui õhtul sama päeva Sirbis kirjutatu, aga … mul puudub oskus kuulata kaasaegset muusikat. Olen püüdnud, käinud mitmel “Afektil” , aga väga harva suudan minna suhtesse sellega, mida kuulen. Ma ei tea, kas see tuleneb algharidusest, eelarvamusest (kolemuusika!) või lihtsalt kultuurilisest harimatusest. Võimalik, et kõigist neist ja ma tunnistan seda.

Ja sellest tekib mul kompleks, sest mulle tundub, et kõik minu ümber oskavad viimse kui nüansini kuulatava imetabasust hinnata.

Aga siis lohutan end sellega, et kõigile ei meeldi minu spordireportaažid ka, et kisan väljakannatamatult ja et üleüldse lõppes Toomas Ubaga normaalsete spordireporterite ajastu.

Seejärel Elgari tšellokontsert e-moll.

Just viimastel aastatel on tšello saanud oma kõlaga minu lemmikpilliks. Mul puudub igasugune kompetents hinnata esineja taset, aga mulle meeldis. Kuna mul teoreetiline baas puudub, hindangi kontserti skaalal meeldis – ei meeldinud. Et kas võtab mind kaasa või mitte. Võttis ja väga. Nagu ka lisalugu. Mulle üldse meeldib lisalugusid kuulata, sest siis tekib saali järsku hoopis teistsugune vaib ja omamoodi kergendustunne.

Mul on alati see dilemma, et kas teose kõlamise ajal on viisakas lugeda kavalehte. N-ö ette lugedes on see minu jaoks lihtsalt kirjalik tekst, pärast teose kõlamist on enda muljed juba liiga tugevad. Tahaks teose ajal, aga … keegi teine justkui ei loe. Ma siis niimoodi salaja veidi ikka piilun.

Siis tuleb vaheaeg ja siia on paslik rääkida ära üks teema, mis mind segab ja millest ma üle ei saa. Õieti on teemasid kaks.

Esmalt see, et kuna suur osa meid läbi elu saatvast igapäevamuusikast on lihtsakoeline A-osa ja B-osa (salm ja refrään) vaheldumine, siis klassikalise muusika kuulamise õhtutel läheb mul enda ümberprogrammeerimiseks paarkümmend minutit aega. Nii on, minu viga, aga on.

Hoopis suurem mure on mul oma igapäevasest spordimaailmast väljatulemisega. See on maailm, kus kõik on mõõdetav. Muusikas ei ole, aga ometi tahaks ma alati aru saada, kas see, mida ma sel õhtul kuulsin, oli hea, EM-tase või maailmatase. See ei muudaks minu arvamust sellest, mida ma kuulsin, aga… tahaks teada, mida spetsid arvavad. Vahel küsin mõnelt tuttavalt, kindlasti otsin vastust järgmise nädala Sirbist ja kui siis arvamused ei kattu, siis mõtlen, et spordimaailmas on kõik ikka palju lihtsam. Kaheksa meetrit on parem kui seitse ja pool, ilma igasuguse subjektiivsuseta.

Kontserdi teine pool oli Sibeliuse teine. Ma olin vaimustuses. Lihtsalt oli niiiii ilus. Minu jaoks tingimusteta. Ma ei oska hinnata tooni ja tertsi puhtust ja seda, kas näiteks vaskpillirühma piano (konstrueeritud näide) kõlas piisavalt hästi. Aga ma lendasin kaasa.

Paar oma tulevast spordisaatelõiku jooksis ka peas paika. Mul on alati see süümekas, et vahel läheb mõte uitama (teistel seal saalis loomulikult ju ei lähe!) tööradadele. Ja et kuidas siis nii, et Olari hing ja käed teevad laval kunstiimet ning mina mõtlen samal ajal oma laskesuusaülekande sissejuhatavat lõiku. Et minusuguste diletantide peale raiskavad muusikud oma annet.

Aga reeglina rändab mõte just nendel hetkedel, kui muusika mind kätel kannab. See on imeline tunne ja et mulle minu töö tegelikult väga meeldib, saavad kaks imelist asja sellel hetkel kokku.

Armastatud saatejuht Joonas ütles pärast riietehoiu ees, et olla olnud “maailmaklass”. Kui ta oleks ka midagi muud öelnud, poleks see minu õhtut muutnud. Ma lahkusin Estoniast puhtamana, kui sinna sisenesin. Ehk natukenegi parema inimesena.

Ma armastan neid reedeõhtuid, tervikut, mis algab kirikuriiete selgapanemisest kodus ja lõppeb tavaliselt Kaidole ja Olarile tänu-SMS-i saatmisega.

Ja igaks juhuks veel kord: see ei olnud kontserdiarvustus, vaid lihtsa muusikasõbra õhtu kirjeldus. Usun, et ka minusugustele on selles maailmas ruumi ja me oleme vajalikud.

Loe artiklit ERRis.