Neeme Järvi ja Édouard Lalo

Oskar Łapeta, muusikablogi Klasyczna Płytoteka

Ma hindan väga kõrgelt avatud meelega artiste, kes astuvad väljapoole harjumuspärase repertuaari piire ja tegelevad unustatud muusikaga. Varem kuulusid nende hulka Leopold Stokowski ja Hermann Scherchen ja ka praegu on Poolas oluline artist, kes oma repertuaari sel viisil üles ehitab: Łukasz Borowicz. Sama lähenemine esitusele iseloomustab ka Eesti dirigentide nestorit, 1937. aastal sündinud Neeme Järvit. Tema salvestiste varamu on tohutu – tänaseks on ta salvestanud üle 500 albumi (!) ning vaatamata kõrgele eale ei ole ta hoogu maha võtnud ja salvestab pidevalt uusi albumeid vähetuntud niširepertuaariga. Maikuus dirigeeris ta Tallinnas Wilhelm Furtwängleri teist sümfooniat (mille salvestus ilmub peagi), kuid samuti ilmus sel aastal Järvi uus album, millel kõlavad prantsuse romantismiajastu helilooja Édouard Lalo teosed. Lalo elas aastatel 1823–1893, kuuludes seega samasse põlvkonda César Francki ja Camille Saint-Saënsiga. Siiski on ta neist märksa vähem tuntud. Tema kõige sagedamini esitatav teos on 1874. aastal Pablo Sarasate jaoks kirjutatud „Hispaania sümfoonia“, mida aga sellel albumil ei ole. Eestlasest dirigendi albumil kõlavad katkendid Lalo kahest lavakompositsioonist ja tema hilisteosest, sümfooniast g-moll.

Plaadi avab avamäng kolmevaatuselisele ooperile „Le roi d’Ys“, mis põhineb bretooni legendil uppunud linnast (see inspireeris ka Claude Debussyd prelüüdi „La cathédrale ingloutie“ kirjutamisel). Tähelepanu äratab siinkohal vaoshoitud orkestratsioon pikemate klarneti- ja tšellosoolodega. Meeleolu on kohati dramaatiline, kohati lüüriline ning tervik lõpeb apoteoosiga, kus esiplaanile tõusevad puhkpillid. Helilooja kirjutas ooperi 1875. aastal, kuid nii Théâtre Lyrique kui ka Opéra de Paris lükkasid selle tagasi, nii et helilooja tegi parandusi ja teos esitati lõpuks 1888. aastal esimeses neist. Järvi taktikepi all on albumile jõudnud väga õnnestunud, dramaatiline ja hoogne esitus, mille tempovalik on hästi õnnestunud (peaaegu identne Paul Paray ja Detroiti sümfooniaorkestri salvestusega).

Pariisi ooper küll lükkas „Le roi d’Ys“ tagasi, kuid pakkus selle asemel Lalole võimalust kirjutada ballett. Lalo ei olnud ideest just vaimustuses, kuid lõpuks nõustus ettepanekuga ja nii sündis „Namouna“, mis lavastati 1882. aastal Lucien Petipa koreograafiaga (tema vend Marius Petipa lavastas Tšaikovski ballette Peterburis). Selle teose kallal töötades sai helilooja insuldi ja kuigi ta paranes suhteliselt kiiresti, aitas teda seejärel balleti orkestreerimisel Charles Gounod, kellele helilooja pühendas mõlemad süidid. Need kestavad (koos välja jäetud „Valse de la cigarette’iga“ samast balletist) umbes 40 minutit ja on plaadi tipphetk. Olukord on selles mõttes kurioosne, et pearoog (mis on lõpuks pikem kui sümfoonia g-moll) on ühtlasi ka magustoit. Süidid koosnevad üheksast osast, mille kestus ületab harva viit minutit, ja praktiliselt kõik neist on kerged, meloodilised ja suurepäraselt orkestreeritud. Neid kuulates meenus mulle muusika teistelt tolleaegsetelt prantsuse heliloojatelt – Gounod (balletimuusika „Faustist“), Chabrier („Joyeuse marche“), Bizet (süidid „Carmenist“ ja „L’Arlésienne’ist“), Fauré (süit „Dollyst“) või Delibes („Le roi s’amuse“). Sama võlu, sama kergus, sama pretensioonitu, tüüpiline prantsuse sarm. Siin on pidulik „Prélude“, võluv „Sérénade“, milles harfid ja pizzicato’t mängivad keelpillid imiteerivad mandoliinihelisid, värviline „Danses marocaines“ (mille keskse meloodia pani Lalo kirja, kui kuulas 1878. aasta maailmanäitusel Maroko muusikuid), aeglane, kergelt melanhoolne „Mazurka“või sensuaalne „Dolce far niente“. Neid süite kuulatakse suure naudinguga, seda enam, et esitused on suurepärased.

Lõpuks on veel sümfoonia g-moll, mis on kirjutatud 1886. aastal, st samal ajal kui César Francki sümfoonia d-moll ja Camille Saint-Saënsi 3. orelisümfoonia. Võib-olla just selle konkurentsi tõttu ei ole Lalo teos nii palju tähelepanu saanud. Selles on säilinud traditsiooniline neljaosaline skeem. Esimene osa jaguneb aeglaseks sissejuhatuseks ja kiireks peateemaks, seejärel on meil „Vivace“, „Adagio“ ja lõpuks „Allegro“. Selle teose salvestusi pole palju ja kõige olulisemaks varaseks versiooniks (mida muide peetakse selle teose tõlgendamisel võrdlusaluseks) tuleb pidada Sir Thomas Beechami 1959. aasta salvestust Orchestre national de l’ORTFiga (nüüd Orchestre National de France). Selle dirigendi ja Järvi salvestiste tempoerinevused on üsna märkimisväärsed, eriti teises ja kolmandas osas:

Beecham – I – 8:30, II – 5:42, III – 6:59, IV – 5:56 [27:07]

Järvi – I – 8:24, II – 4:47, III – 5:51, IV – 5:45 [24:58]

Kuid neis ei erine ainult tempod. Ka kahe koosseisu kõla ja dirigentide kontseptsioonid on äärmiselt erinevad. Prantsuse orkestri kõla on väga heterogeenne – iga sektsioon on siin omaette, puu- ja vaskpuhkpillid mängivad kerges vibrato’s, mis on Prantsuse orkestritele iseloomulik (või vähemalt oli, eriti salvestistel, ehkki nüüdseks on see muutunud). Atakid on teravad ja otsusekindlad, nii et aeglasemad tempod ei sega, samuti ei ole Beechami puhul tunda, et teos oleks liiga aeglane. Tema esituses on palju huumorit ja särtsakust ning artikulatsioon on ülimalt terav. Järvi tempod on kiiremad ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kõla on pehmem, paindlikum, eri sektsioonide tämbrid on rohkem kokku sulandunud. Atakid ei ole nii suure rõhuga, kuid kiiremad tempod annavad jutustusele rohkem dramaatilisust. Ma ei saa öelda, et kumbki neist tõlgendustest oleks parem või halvem. Nad on üksteisest väga erinevad, kuid võrdselt huvitavad.

Nii et meil on huvitav, omapärane repertuaar, meil on suurepärase kvaliteediga esitused ja, last but not least, meil on legendaarne Neeme Järvi, kes on suurepärases vormis, ei mõtle käsi rüppe lasta ega kavatse pensionile minna. Suurepärane kombinatsioon. Soovitan soojalt!

Édouard Lalo

Avamäng ooperile „Le roi d’Ys“.

„Valse de la cigarette“ balletist „Namouna“

„Namouna“ süidid nr 1 ja 2

Sümfoonia g-moll

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Neeme Järvi – dirigent

Chandos

Loe arvustust SIIT.