ARVUSTUS: NÜÜDISMUUSIKA INDUSTRIAALSES IDÜLLIS

Aurora Ruus, Müürileht

„ERSO VABRIK”, 13.10. Paavli Kultuurivabrikus. Kavas Elis Hallik, Steve Reich, Jacob TV, Missy Mazzoli, Mokale Koapeng, Njabulo Phungula. Esitasid Taavi Orro (klarnet), Kristel Kiik (viiul), Maaren Vihermäe (viiul), Mairit Mitt-Bronikowska (vioola), Villu Vihermäe (tšello), Theodor Sink (tšello). 

Küll on hea, et lõpuks ometi on järjest enam hakatud nüüdis- ja süvamuusikat harjumuspärastest viksidest ja viisakatest kontserdisaalidest välja tooma. Sestap tulebki kohe alustuseks teha kummardus ERSO kontserdisarjale „Audiospaa”, mis viib kuulajaid hilisõhtustele rännakutele mitte ainult muusika, vaid ka kohavaliku mõttes. 

Kui tänavust „Audiospaa” hooaega alustati klubis HALL, siis nüüd sai võimaluse end nüüdismuusika edendajana tõestada Paavli Kultuurivabrik. Võrreldes HALLi suure saali avaruse ja kõrgete lagedega, mille sisse on tummisem elektrooniline kraam vaat et igaveseks absorbeerunud, on Paavli Kultuurivabrik küll mõnevõrra intiimsem, ent võrdlemisi värske kontserdipaigana samamoodi intrigeeriv ja kaasaloov ning annab seeläbi nüüdismuusikale enda õdusa industriaalsusega värskema hingamise.

Spetsiaalselt Paavli Kultuurivabrikut silmas pidades kureeritud „Audiospaa” kontserdi „ERSO VABRIK” kava üks läbivaid temaatilisi liine oli inimese ja masina vahekorra mõtestamine, mille väljendumist võis täheldada näiteks interpreedi live’is esitatava partii ja elektroonikaga eelsalvestatud partii koostööst, nagu see väljendus Steve Reichi teoses „New York Counterpoint” või Missy Mazzoli teoses „A Thousand Tongues”. Teiseks läbivaks liiniks olid industriaalsed helid ja nende muusikaline manipuleerimine – selle näiteks sobiks kontserdi avanud Elis Halliku „Raua häälestamine”. Veidi peidetumate teemaliinide hulgast ei saa välja toomata jätta ka progressikultuse ja tehnovaimustuse võimalikke tagajärgi, mida illustreeris Jacob TV keelpillikvartett nr 2 „Postnuclear Winterscenario”, ning inimese olemasolemise tühisust üüratu maailmakõiksuse ees, mida sai tunda Njabulo Phungula teose „Abyss” vältel.

Selleks et kalibreerida horisont, millelt sedapuhku nüüdismuusikat kogeda, sobis enam kui valatult mainitud Halliku teos „Raua häälestamine”, mis häälestas ka publiku Paavli Kultuurivabriku eripärase kohavaimuga samale lainele ning andis algava muusikalise kogemuse lahtimuukimiseks kätte sobiva (noodi)võtme. Eelsalvestatud ja töödeldud materjaliga teose keskseteks märksõnadeks on helilooja enda sõnutsi[1] liturgia, kohalolumoment ning rituaal kui puhastumine ja rännak, mis väljendusid selles müstilis-religioosseid allhoovuseid kandvas teoses tõesti markantselt.

Lisaks sellele sai publik Reichi nihkes faasitehnika ja pretensioonikas taktimõõdus teosega „New York Counterpoint” ka tempo ja taktimõõdu osas õigele lainepikkusele. Omamoodi „Audiospaa” firmamärgiks või raudvaraks saanud Reichi muusika, kus solist n-ö mängib vastu eelsalvestatud lindile, mille ta on ise enne sisse mänginud (antud juhul mängis solist live’is 11. partii eelsalvestise peale) kõlab sageli nagu mingi elegantne ja hoolikalt läbikalkuleeritud muusikaline battle, kus interpreet on justkui iseenda konkurent. Seejuures saab ta ka demonstreerida enda võimekust interpreedina – nagu tegi seda õnnestunult ja usutavalt seekord Taavi Orro. 

Samamoodi eelsalvestatud materjalile live-partiid peale mängides kõlas ka Mazzoli teos „A Thousand Tongues”, milles soleeris tšellol Theodor Sink. Samaaegselt kuidagi habras ja jõuline mõtlemapanev teos oli nagu kogu kontserdi (põhja)nael ning võiks öelda, et kuulamiskogemus pretendeeris mingile transtsendentsusele või vähemalt ukse paotamisele sinnapoole. Kui Sink nentis hiljuti Müürilehele antud usutluses, et igatseb olla „enda, muusika ja publikuga üks elusolend”, siis Mazzoli teos tegi selle loodetavasti võimalikuks ning aitas seeläbi rääkida tunnetest, mida saab kõige veenvamalt väljendada just muusika keeles. Samas oli siin oma osa mängida ka Stephen Crane’i tekstil, mis kõlas salvestiselt võimsa ja sugestiivse naishääle esituses.

Omamoodi apokalüptilise või sealpoolse kogemuse väljendamise lainel kulges veel Jacob TV „Postnuclear Winterscenario”. Ehkki hollandlasest Jacob TV –, keda on muuseas kutsutud uue muusika Andy Warholiks – on tuntust kogunud nn boombox-muusikaga, milles elavas ettekandes instrumendid kõlavad koos eelsalvestatud kõnega, sai Paavlis tema loominguga hoopis teistsuguse rakursi läbi tutvuda. Nimelt pärineb ette kantud keelpillikvartett 90ndatest, mil meteoroloogid ennustasid meie kliimale ja keskkonnale tuumasõjale sarnanevaid apokalüptilisi tagajärgi, nimetades seda „tuumajärgseks talvestsenaariumiks”. Kõlanud keelpillikvartett on niisiis selle stsenaariumi tõlkimine muusikasse ning sobib seega taas kokku mõttega, et muusikaga saab väljendada seda, mis jääb sageli verbaalselt varjestatuks.

Kuigi vahelduseks pakkus veidikene optimistlikumat meeleolu Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit helilooja Mokale Koapengi teos „Komeng”, lõpetas kontserdi Njabulo Phungula „Abyss”, mida iseloomustab taas omamoodi ebamaine kõlaline kvaliteet. See fonogrammiteos on n-ö vastus või edasiarendus György Ligeti mikropolüfoonilistele orkestriteostele „Atmosphères” ja „Apparitions”. Ligetist inspireerituna paistis Phungula teos justkui mikro- ja makrokosmose vahel pendeldavat, kuid suubus lõpuks sinna samasse nullpunkti, kust algas kontserdi avanud Halliku teos. Endalegi ootamatult tuli seda kuulates üle pika aja meelde film „Tähetedevaheline”, sest Phungula teos on täpselt selline, mis sobiks filmi peaosatäitja Matthew McConaughey sisemonoloogi taustaks, kui aknast paistab üüratu ja ülev avakosmos. 

Kokkuvõttes võiks niisiis „Audiospaa” sarja kontserte soovitada kõigile, kel uudishimu nüüdis- ja süvamuusika vastu. Seda enam, et sarja formaat lubab muusikal harjumuspärastest kontserdisaalidest välja tulla ning astub sellega võimalikule publikule suure sammu vastu. Seejuures ei paku valitud teosed mitte ainult esteetilist elamust, vaid annavad olulisi teemasid (kasvõi ümber nurga) käsitledes ainest ka tõsisemateks mõtisklusteks.

[1] „ERSO VABRIKU” kavalehelt

Aurora Ruus on paadunud melomaan, kes mõtestab ja naudib muusikat nii ülikooli kaitsvate sammaste vahel kui ka reivil.